Loomingulisust – kõrge eani. Intervjuu Peeter Perega

Kas pärast nelja aastat arhitektide liidu esimehena jäi ametist lahkudes ka midagi kripeldama – midagi, mida oleks tahtnud teha, aga ei jõudnud? Midagi, millega kindlasti peaks jätkama?

Peeter Pere: Enamik nii-öelda minu teemadest olid ammu käivitatud suunad, mida tuli hoida, vahel kurssi muuta: EAL on traditsioonidega organisatsioon. Kahju on sellest, et riigiarhitekti ametikoht jäi loomata – see oli nii-nii lähedal, asjassepuutuvad ministrid olid oma nõusoleku andnud. Jah-sõna jäi siiski tulemata ja et nüüd valitsuskabineti ministrid vahetuvad, tuleb paljuski tööga otsast peale hakata. Omavaheline konsensus saavutati selles, millise ministeeriumi juurde riigiarhitekti koht luua. Keskkonnaministeerium paistis meile esialgu Hollandi mudeli eeskujul kõige loogilisem variant. Arutelude tulemusena jäädi lõpuks regionaalministri juurde. Panime kokku riigiarhitekti meeskonna tegevuskava, tööpõld on lai. Eesmärk on riigi tasandil ettenägelikke otsuseid langetada, mitte pidevalt vigu parandada. Muinsuskaitse kõrval oleks riigiarhitekt ka nii-öelda tulevikukaitsja, sest rahapaigutusega seotud otsuseid ei saa hiljem enamasti muuta – riigiarhitekti-teemal ei tohi lasta maha vaibuda.

Aga kui Yoko Alenderi kultuuriministeeriumi arhitektuurinõuniku koha loomisele kulus seitse aastat, siis võib-olla võtavadki need asjad nii kaua aega – see on nagu maja ehitamine. Arhitektuurivõistluse võiduprojektki peab ettepoole vaatama ja kandma igikestvaid väärtusi. Nii tahaks ka arhitektuurielu edendamisel näha seda, et valdkonda hõlmav seaduseruum oleks piisavalt ettenägelik, toetaks hea arhitektuuri loomist. Ministeeriumidevaheline koostöö ei pruugi aga alati kahjuks sujuda. Eri ametkonnad kipuvad meil olema nii-öelda omaette majakad.

Teine salasoov, mis liidu esimehena ei täitunud, on avalikkuse huvi kasvatamine arhitektuuri vastu – seegi pole nimetamisväärselt tõusnud. Olen küll jõudumööda ise sõna võtnud, juhatuse liikmeid ärgitanud sama tegema, aga erilist tulemust pole, päevalehed pole artiklitest huvitatud. Sõlmisime kultuurkapitaliga kokkuleppe kirjutajate toetamiseks, kuid soovitud hoogu see „nipp” ei lisanud.

Kuidas arhitektuurivõistluste maastik täna paistab?

Eestis on parasjagu käimas Arvo Pärdi keskuse arhitektuurivõistlus, peatselt kuulutatakse välja Eesti kunstiakadeemia hoone, kohtumaja ja ka Ülemiste terminali võistlus. Neli suurt võistlust samaaegselt tähendab seda, et kõigi nende žüriid tuleb täita tugevate erialainimestega. Kes aga siis võistlustest osa võtab? Žüriiliikme äripartnerid, bürooliikmed ja sugulased on mängust väljas. Nii kummitab meid inimeste nappus, kuigi teistpidi räägime sageli sellest, et riigis on arhitektide ülejääk. Žüriide komplekteerimise poolelt vaadates on meil tegelikult kuni juunikuuni arhitektide puudujääk. Enamik arhitekte soovib võistelda, kuid nelja korraliku töö jaoks ei pruugi võhma jätkuda – isegi aasta peale jaotatuna on nii suur tasuta töö hulk liig. Kurta on siiski patt, võistluste rohkus peaks põlistuma. Omaette teema on auhinnafond. Kui sain vene ajal rahvusraamatukogu võistlusel ostupreemia, siis see oli poole aasta noor­arhitekti palk. Nüüd korraldab Tartu linn lasteaia võistluse ja ostupreemia summa ei kata maketi valmistamise kulu. Kuidas niimoodi talente kodus hoitakse, veel vähem tagasi tuuakse – pole aimu.

Kui varem oli liit võistluste peakorraldaja, siis nüüd viivad suuremad omavalitsused võistlusi ise läbi, võttes aluseks EALi koostatud võistluste läbiviimise hea tava ja kooskõlastades võistlustingimusi EALiga. Soome arhitektide liit (SAFA) võtab näiteks enda korraldada vaid väga vähesed, kõige prestiižsemad võistlused ja säilitab sellega arhitektkonna traditsioonilise soliidsuse, ameti­au – nad ei tegele tühja-tähjaga ega viskle selle nimel, et korraldada pisemaid võistlusi. Kohtusin juhtumisi SAFA esindajatega just sel päeval, kui selgus, et Guggenheimi muuseumi filiaali ehitus sai rohelise tule; ka selline suur võistlus viiakse seal läbi nii, et osalejatele seatakse võimalikult vähe tõkkeid, ollakse võimalikult avatud. Seda laadi võistluste läbiviimise kord on Soomes välja kujunenud väga pika aja jooksul. Soome arhitekt ei pea nii väga võitlema oma koha eest ühiskonnas, nii nagu oleme seda Eestis tihti sunnitud tegema.

Kas ja kui palju võiks EALile ja selle liikmetele abi olla uuest loomemajanduse meetmest, mis avaneb sel aastal kultuuriministeeriumi kaudu?

Meetme raha hakatakse jaotama valdkondlike keskuste kaudu – arhitektuurivaldkonnas siis arhitektuurikeskuse kaudu. Oluline on see, et välisvõistlustel osalejad saaksid toetust, et toimuksid täienduskoolitused. Küsimus on ka selles, kuidas teha rahajaotamise põhimõtted võimalikult objektiivseks – laiem eesmärk on ju tõsta arhitektide loomingu taset. Kui mind valiti EALi esimeheks, võtsime juhatusega suuna loovuse ärgitamisele: Tallinna arhitektuuribiennaal on selle mõttega ellu kutsutud, samuti EALi aastanäitused. Oleme innustanud arhitekte isikunäitusi korraldama, mitmekesistanud võistluste reglementi. Näiteks esimeses etapis välja valitud osalejate põhjal võib väita, et Pärdi keskuse võistlusel kohtub Eesti arhitektuuribüroode paremik maailmanimedega. Pärdi võistluse läbiviimise viis sarnaneb saksa traditsiooniga: tellija soovis väga kõrgetasemelist ideevõistlust. Väljavalitud osalejate põhjal on oodata tõepoolest tipptasemel töid (osalejate seas on nt Zaha Hadid, Coop Himmelb(l)au, Alejandro Zaera-Polo jpt – V. V.).

Meie arhitektuurimaastikul on välja kujunenud arhitektuuri nii-öelda püha kolmainsus, mille tippudeks liit, keskus ja soolaladu. Kas arhitektuurikeskuse ja -muuseumi liitmise mõttel on jumet?

Soolalao reformimisel tahab liit kindlasti kaasa rääkida. Lisaks keskusele ja muuseumile liidetakse sinna ilmselt ka EKA või ka miks mitte lisaks Tallinna ülikool. Eesti on nii väike, et meil ei jätku spetsialiste eraldiseisvateks dubleerivateks üksusteks – erialaste põhiorganisatsioonide koosolekutel käivad nii ehk naa samad inimesed. Keskus ja muuseum peaksid kindlasti tegema koostööd, sest kõiki institutsioone me lihtsalt ei mehita. Üks lahendusi oleks noorte tõhusam kaasamine.

Mida soovitada noortele arhitektidele, kes otsivad oma kohta ja püüavad leida tööd?

Inimesed peavad millestki elama, olukord on paljudele raske. Loodan siiski, et mitmed noored võtavad just nüüd käsile välisvõistlused ja et sellest olukorrast tekib positiivse tulemina ka rahvusvaheliste võistluste võite. Ainult Eestis tegutsedes ei mängi enam välja. Mida peaksid tegema need, kes pole tipud? Euroopas leiab mitmel pool arhitektide üleproduktsiooni, kuid viimasel ajal on hämmastaval moel kõvasti arenenud näiteks Belgia noor arhitektuur. See on läinud väga huvitavaks: ei tehta üli­mastaapseid projekte, vaid hea tunnetuse ja uuendusliku lähenemisega väikseid maju. (Belgias võetakse seaduse alusel kõik soovijad koolidesse vastu, mistõttu on Belgias väga suur arhitektide üleproduktsioon – V. V.)

Küll aga näen ohuna seda, et nii noorte kui vanade arhitektide seas kummitab praktika puudus – isegi kui võidad võistluse, pead olema suuteline oma ideid realiseerima. Igapäevaelu praktilised kutseoskused ei tohi taandareneda. Ja ma ei mõtle selle all tehniliste jooniste koostamise oskust ehitusloa taotlemiseks, vaid ehituslikku taipu – arusaama sellest, kuidas konstruktiivseid sõlmi sooja-, vee- ja tuulepidavaks saada –, kusjuures maja peab ju lõpuks kandma ka arhitektimõtet, olema visuaalselt väljenduslik. Praktika puudus ei kimbuta mitte ainult noori, vaid ka vanemaid arhitekte. Projekteerimine on üliodavaks aetud: arhitektilt tellitakse peaasjalikult põhiprojekti staadiumis jooniseid (kui sedagi), mis on ehitajale hinnakujunduse staadium, aga mis pole piisava täpsuse ja põhjalikkusega dokumentatsioon objekti valmis ehitamiseks.

Mida teha selleks, et tutvustada Eesti arhitektuuriparemikku maailmas?

Taanis näiteks võetakse riigi delegatsioonidesse (nii nagu meilgi on äridelegatsioonid, presidendi laiendatud delegatsioonid) loomemajanduse inimesed kampa. Arhitektuurielu elavdamisel ja rahvusvahelisele areenile paiskamisel võiks eeskuju võtta Taanist, tundub, et seal osatakse kohalikku loomepotentsiaali hästi tööle rakendada. Meiegi arhitektid võiksid olla riigivisiitidel kaasas – kuidas muidu oodata, et Euroopa või maailma majandusinimesed võtaksid ühendust meie loomeinimestega. President on olnud nüüdisarhitektuuri suhtes soosiv ja loodan, et see mõte ka tulevikus teostub. Mitmel pool maailmas tuntakse Eesti arhitektuuri vastu huvi, kuid tegevus sel suunal peaks olema täpne: fookus ei tohiks olla vaid siseringil, soosida tuleb nii noori kui vanu – kusagil pole tõestatud, et loomevõimekus sõltub east. Soovin arhitektidele jätkuvat loomingulisust – kõrge eani.