Loovus ja loodu

Jumal lõi maa ja taevad kuue päevaga ning seitsmendal puhkas. Kuna seesama vana raamat ütleb ka, et aeg on suhteline (Peetruse 3:8), pole siinkohal oluline, kas need seitse päeva kestsid seitse miljonit, seitse tuhat või seitse aastat. Oluline sõna siin on „lõi”. Loomine vajab loojat. Looja vajab loovust. Loovus on loomise eeldus. Eesti on rikas riik. Vahest mitte niivõrd majanduslikult – rahakapitali akumuleerumisaeg on meil olnud ajaloo keerdkäikude tõttu vägagi fragmentaarne –, vaid pigem vaimult. Meil on alati jagunud loojaid, kes on suutnud luua ja suurendanud seeläbi üldist heaolu. Kui näha loojaid kitsamalt kultuuri­valdkonnas, tuleb tõdeda, et kuidagi, vahest ehk kogu maailma kiuste või ehk hoopis selle abil, on suudetud vabatahtlikult, oma eriala põhiselt konsolideeruda. Koondumine on võtnud üksikisikutelt teatud tülika rutiini, säästnud neid rohkem loomingule. Koondumine on lubanud neil muutuda tugevamaks, kuuldavamaks. Teatud kriitiline surve kutsub omakorda esile loominguliste isikute liitude omavahelise tiheda võrgustumise, et otsida vastuseid ühistele väljakutsetele, olgu siis poliitilisel tasandil või mujal. Kas vastused peituvad majandusüksuses nimega loomeliit, nende juhtides? Ei – vastus peitub loojates, kellest moodustub loomeliidu kompetents. Ühine kompetents, mida ei saa tekitada projektipõhiselt ja mis ei sünni üle öö. See on väikese ja efektiivse Eesti riigi rikkus, millest targa kasutamise korral võib saada üks konkurentsieelis võrreldes paljude teiste riikidega, kus professioone ühendavad liidud liigituvad valdavalt ametühingute sekka, jättes väärtusloome unustusse.

Selle aasta veebruarist on mulle usaldatud loomeliitude võrgustiku osa, 400 arhitektist koosneva loomeliidu juhtimine. Mida ja kas on aasta 2014 lisanud uut, arhitektide liidu enam kui 90 tegevusaastale?

Liberty¹

Ivo Karilaid sõnastas Eesti Kultuuri Koja konverentsil tänapäeva inimtegevusega kaasneva loovuse neli tahku.² Loovuse keskmes on tehnoloogiline loovus. Teised kolm on teaduslik, kultuuriline ja majanduslik loovus. Elutegevuse valdkonnad, mis nõuavad suurel määral loovust, ei ole turutõrke tõttu võimelised turutingimustel heaolu maksimeerima, mistõttu on põhjendatud riigi sekkumine nendesse elutegevuse valdkondadesse. Arhitektide vaatenurgast on turutõrge väljendunud peamiselt riigihangete puhul, kui majandusliku soodsuse kriteeriumi asemel on hankeid läbi viidud odavuse metoodikast lähtuvalt. Loovuse ja teadmiste põhises valdkonnas tähendab see sisuliselt seda, et hankes küsitakse: kes toob meile standardites nõutud hulga pabereid ja kulutab nende sisu väljatöötamisele kõige vähem aega? Mõistetav, et selline lähenemine on olnud vastuvõetav vaid väga vähestele, enamasti turumajanduse pragmaatilistest seisukohtadest lähtuvatele ettevõtetele, kus looja funktsioon on taandunud projektijuhi või tehniku tasemele. EALi esindajate Jaak Huimerinna ja minu koostöös Riigi Kinnisvara ning rahandusministeeriumiga on selgunud, et see ei pea siiski nii olema. Nii nagu mujal, on ka meil olemas täiesti kenasti hinnatavad kategooriad nagu looja kvalifikatsioon, kogemus ning senised erialased saavutused. Julgen arvata, et see väike tõdemus võib osutuda lähiaastate üheks olulisimaks meie tehiskeskkonna paranemist soosivaks mõjuriks, eriti kui vaadata, mis tüüpi avalikke hooneid riigihangetega luuakse: koolid, lasteaiad, piiripunktid jne. Kvaliteedipõhise hanke võitnud pakkumine võib osutudagi tulevikus riigi kodanikele tõepoolest soodsaimaks pakkumiseks.

EV 100³

Aegamööda ette valmistatud ja professionaalselt läbi viidud arhitektuurivõistlus võib tagada tulemuse pareminigi kui kiire pakkumisvoor. Paljuski Kalle Vellevoo juhitud meeskonna eestvedamisel on sündimas sajandi projekt, mis pühendatud Eesti Vabariigi 100 aasta juubelile. Võistlusülesandeks on maakonnalinnade avaliku ruumi põletavamad probleemid. On ilmne, et tegu on ühe tugevama regionaalpoliitilise sammuga viimastel aastatel, et elukeskkonna kvaliteedi tõstmisega püüab taasaktiveerida meie kahanevaid väikelinnu. Siinkohal on paslik hea sõnaga meeles pidada ka omavalitsusjuhte ja linnaarhitekte, kes on aktiivselt kaasa mõelnud kohaliku keskkonna parendamisele. Loodame, et see projekt ei jää ainukordseks, vaid leiab riigi poolt edasiarendamist.

Rail Baltic

On ka äraspidiseid näiteid. Vaieldamatult suurima mõju avalikule ruumile toob lähiaastatel endaga kaasa uue raudteetrassi Rail Balticu rajamine. Avalikus dispuudis on siiani kontsentreeritud peamiselt trassi valikule majanduslikust aspektist lähtuvalt. Diskussioon on põhinenud looduskaitselistel ja „mitte minu õue peale” argumentatsioonil. On veidi kummastav, et siiani on ignoreeritud küsimust, kuidas panna see trass suhestuma keskkonnaga nii, et see looks maksimaalselt väärtusi nii keskkonnale, mida ta läbib, kui ka inimestele, kes selle trassi peal liikuma hakkavad. Milline paistab välja Eestimaa inimestele, kes näevad meie riiki rongiaknast? Kuhu ja mil viisil paigutada ettenähtud peatused, et need oleksid asumitele võimalikult kasulikud? Teisisõnu on tegeletud küsimusega „kust läheb”, aga unustatud küsida „kuidas läheb?”. Arhitektide liit on kahel korral üritanud teada saada, kas ja millises ulatuses on kaasatud vastava valdkonna professionaale (loe: arhitekte) Rail Balticu trassi kui sellise kavandamisesse. Vastused on olnud nii segased ja põiklevad, et sisuliselt võib väita: tõenäoselt ei ole. Võib arvata, et praegu ei oska riik isegi ligikaudselt hinnata, millise kahju toob endaga kaasa ebatäpne planeerimine. Projekti riskijuhtimine on puudulik.

Üldise arhitektide kompetentsi puudumine riigistruktuurides on viinud ka mujal selge ummikuni. Tundub siiski, et lõpuks ollakse jõudmas äratundmiseni, et arhitektide asi ei ole vaid hoonete kavandamine, vaid eelkõige just nende vahele jääv ruum ja seosed, mis viivad teinekord sobiva hoone täpse ja põhjendatud kavandamiseni. Riiklikelt tasanditelt arhitektide liitu laekunud abiküsimised on viinud meie ekspertkomisjoni laienemiseni. Abiküsimine on iseenesest väga oluline ja tunnustamist väärt ning teatud aja vältel on kahtlemata sel viisil võimalik leida ruumilistele väljakutsetele lahendusi. Tõstatub siiski küsimus: kus on mitmes koalitsioonilepingus mainitud riigiarhitekti institutsioon, mis omaks erinevate ministeeriumide-vahelisena vaieldamatult terviklikumat pilti riigi varade ja vajaduste jaotumisest ning oskaks seeläbi veel targemalt erineva taseme planeerimist suunata? Mis tahes valitsusväline nõuandev organisatsioon sellisel tasemel töötada ei saa.

Edasiminek nõuab tagasivaadet

Küsime ka, kas kaudselt seotud valdkondade mäluasutustel ja valdkondade loodud sidusorganisatsioonidel ehk keskustel võiks olla ühisosa, mis on avaram kui pelk raamatupidamise ja sekretäri tase. Väärt küsimus, millel on rohkem tahke, kui esmapilgul tundub. Arhitektide liidu rõhuasetus on siin koos kunstiakadeemiaga asutatud arhitektuurikeskusel ja selle sisul. Küsimusele vastamiseks tuli asutajatel minna, paradoksaalselt, hoopis tagasi, sõnastada, miks ja millistel eesmärkidel on selline asutus loodud. Võib tunduda kummastav, aga sõnastamisele kulus üle poole aasta – ometi on tegemist tegutseva, ühe valdkonna põhiorganisatsiooniga. Alles nüüd on võimalik küsida – kuidas edasi? Saadud kogemus näitab, et võimaliku laiema liitumise võtmeküsimus on – peale uue sihtasutuse asutajaliikmete valimise – ühendorganisatsiooni lähteülesande sõnastamine. Asutajate ringi valik näitab, kelle soovidest lähtuvalt on organisatsioon loodud, ja lähteülesanne lubab asutajatel hiljem kontrollida, kas seatud soovid ka teostuvad.

Kokkuvõttes: „Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel – ei ole midagi uut päikese all” (Koguja 1:9) Võiks ju kirjutada veel suure­pärasest koostöönäitest loomeliitude vahel EKKMi ruumilist tulevikku puudutavas küsimuses, aga ka see on vaid üks osa tegevusest, milles arhitektide liit on alati osalenud. Kuniks loovust, on ka loojaid.

1 Kaudne viide väljakuulutatud Eesti Vabariigi Presidendi residentsi, nn Liberty suvemõisa rekonstrueerimis­projekti riigihankele.

2 Eesti Kultuuri Koja eestvedamisel 21. ja 22. IX Haapsalu kultuurikeskuses peetud visioonikonverents „Mis on kultuuri väärtus?”.

3 „Eesti Vabariik 100” arhitektuuriprogrammi „Hea avalik ruum” korraldab EAL koos riigikantselei juubeli­toimkonnaga.