Loovusele tuleb anda ruumi ja jõudu

Ranulph Glanville ei soovita õppejõuna tudengile, milline rada valida, ega oota, et keegi tema nõuandeid kuulda võtab – see oleks talle isegi šokeeriv, kui keegi tõesti nii talitaks, nagu ta on öelnud. Seevastu püüab ta inimesed n-ö vabastada stampidest ja viidata nende võimalusele ise avastada, kelleks saada või mida teha. See mudel on Glanville’il veres lasteaiast ja põhineb Friedrich Fröbeli õpetusel, mille kohaselt teavad lapsed – nagu lilled – ise kõige paremini, kuidas üles kasvada.

Kuidas anda loovusele ruumi ja jõudu?

Mind ei huvita loovuse uurimine. Enamasti ollakse loovuse lahkamisel kas liiga lihtsameelsed, ei saada loovusest aru või esitatakse puhtisiklikku arvamust. Selleks et loovust analüüsida, et seda mõista, tehakse sageli midagi sellist, mis loovuse hävitab. Justnagu bioloogid, kes elu uurimiseks Petri tassis selle tapavad: elu kui tegevuse uurimine tähendab selle tapmist. Humberto Maturana järgi on elu protsess – autopoiesis. Minule tähendab loovus tervikut, mitte selle osadeks või protseduurideks lahtilammutamist.

Teine tee on mõõta meie kogemuste hulka, näiteks meeleseisundite kaudu. Kui panna sinu kogemused kokku minu omadega ja lasta neil omavahel suhelda, siis tulemuseks pole mitte nende summa, vaid meie kogemused ruudus. Kõige selle rikkalikkus, mis pole „mina”, on määratult suurem „minu” mõõtmest. Meist igaüht ümbritseb suur hulk materjali, mida n-ö kaevandada. Üks viis loov olla on end mitte isoleerida, vaid vaadata väljapoole sellesse tohutusse võrgustikku, mis pole mina, kohelda seda kui ressurssi. Maailm meie ümber kätkeb endas lõpmatult ideid, arusaamu, mille peale poleks ise kunagi tulnud. Loovuse lätte leidmine ja selle võimendamine seisnebki iseendast väljapoole vaatamises. Väga lihtne.

Mida pikem on inimese keskmine eluiga, seda suurem ka kogemuste hulk, mida jagada. Pikaealisuse uuringud, kas või telomeraasi puudutavad hüpoteesid, on tihti suunatud inimea pikendamisele. Mis juhtub siis, kui elame keskmiselt 120 aastat vanaks ja kui 100aastase inimese kogemuste hulk ja sisu erineb tunduvalt 30aastase omast?

Muidugi me õpime, kuni elame, aga teistpidi jääb kõik aastatega aeglasemaks. Meie vaimne mudel rikastub ja muutub keerulisemaks, nii et seda on eakana järjest raskem muuta. Minu arvates on eluea pikendamise püüdlused vastutustundetud ja ebaelegantsed. Meil pole inimestele piisavalt tööd, pole piisavalt ressursse, elame üle oma võimete – ja nüüd soovime seda kõike veel hullemaks teha eluea pikendamisega, mis nõuab lisavahendeid (mitte ainult raha). Selliste tulevikunägemuste osas tuleks olla ettevaatlik. Võib-olla tõesti elame tulevikus kauem, aga nii mõnelegi võib see olla üsna igav. Nägin mõned aastad tagasi, kuidas suri mu kasuisa, ja ma arvan, et ta suri igavuse kätte. Meil saab energia ja huvi otsa, muutume inertseks, koormaks kõigile, alates meist endist.

Ometi näeme ju ka 25- või 35aastasi, kes on üsna loiu eluhoiakuga?

Nad polegi ehk loiud, aga depressioonis. Lääne-Euroopas ja USAs on üles kasvanud põlvkond, kes ei mõista, et asjad ei juhtu miskil maagilisel ootamatul moel. Tassime oma lapsi igale poole kaasa, ostame neile kõik jne. Nad lahkuvad kodunt ja avastavad, et elu polegi selline, et raha ja toetus on lõplikud ja piiratud. Nad ei oska leida ressursse. Nad ei tea, kuidas enda eest hoolitseda – nad isegi ei mõista, et peavad seda tegema. Nii tunnevad nad end petetuna ja näevad maailma võimalustevaesena, see ei täida nende ootusi. Nad ei taipa midagi ka individuaalsest vastutusest, mis on igaühe elu osa. Arvasime kunagi, et emalaeval Maa on piiramatult ressursse. Kuigi loodusel on erakordne võime end taastada, ei suuda see planeet toime tulla sellega, mida temalt nõuame.

Kui tudengeid õpetan, siis nii, et nähtaks uusi võimalusi – kogutaks jõudu, võimsust. Nii on ehk rohkem lootust, et nende loovus, kirg, ideed ja tähelepanekud rakenduvad. Haridusega püütakse tänapäeval piltlikult inimesed valmis treitud ühesugustesse aukudesse sobitada, selle asemel et luua ühiskonda, kus oleks kohta paljudele erinevatele isiksustele. Ometi pole vabadus absoluutne: ei see, mida pidasid vabaduseks sovetid, ega ka mitte see, mida on sellest arvanud ameeriklased.

Eestist liigutakse välja, vaatamata sellele, et riik on vaba sõnastamaks, mis on vabadus.

Kui riigi ülesehitamisel ei lähe kõik ootuspäraselt, siis võivad lahkujad paljudele paista reeturitena, eks ole? Rahvusluse ja reeturi mõistest oleks soovitav üldse lahti öelda. Rahvuslus, lojaalsus ja (kodaniku)kohus on ühed laastavaimad asjad, mis oleme leiutanud. Kui keegi poleks truu, siis poleks meil institutsionaalseid sõdu. Kodanikukohus on riigitruudus, kõvema kohusetundega. Võib-olla peaksime olema lojaalsed teistele inimestele, aga võib ka olla, et isegi selline lojaalsus on üleliigne.

Kui võtta tempo maha, näeb nüansse, mida tavaliselt ei näe. Ja see paljastab – aegluses on väärtus. Raske on ühekorraga tempo maha võtta ja olla ärgas. Mitme asja vahel olek, natuke peataolek on inimesele hea. Igal asjal on oma aeg ja me peaksime õppima sellest rõõmu tundma, mitte peale suruma oma tempot.

Kas ka küberneetikas? Mis on sinu meelest küberneetika?

Mõttelaad. Arhitektuuritudengina tuli mul 1967. aastal kavandada üks kaubanduskeskus. Ma vihkasin neid ja väljapääsu leidsin selles, mida tänapäeval nimetatakse internetipoeks. Keegi mainis, et ma peaksin mõne küberneetikuga nõu pidama ja nii ma siis läksingi kohtuma sellise mehega nagu Gordon Pask. Ta oli erakordne, kohati raske tegelane. Selgitasin talle, segaselt, nagu mulle tundus, kolm tundi oma asja, mille peale Gordon võttis asja täie selguse ja vahedusega kolme minutiga kokku. Mõtlesin endamisi: „Tahan samasugust mõtteselgust, -puhtust ja destilleerimisvõimet, mida Gordon üles näitas.” Ma teadsin, et ta on erakordselt tark inimene, aga mõistsin, et asi on ka valdkonnas – küberneetikas, mis on aidanud kaasa niisugusele mõtteselgusele.

Nii läksingi seda õppima. Suur osa minu küberneetikast on loomult filosoofiline ja räägib paljus vastu konventsionaalsele küberneetikale; viimase keskmes on üldjuhul otstarbekad, eesmärgipärased süsteemid. Mind huvitavad aga süsteemid, millel pole sihti silme ees. Mulle meeldib silmad võimalustele lahti hoida. Olen pigem see, kes vastab, aga ise ei küsi –, kuid selline suhtumine on tavapärase küberneetikaga vastuolus. Mind huvitavad transtsendentaalsed küsimused raamistikest, kus küberneetika asetseb: millised on eeldused, millele need viitavad? Uurin vundamenti ja sean selle kahtluse alla. Mind huvitab „vabaduse” ja „masina” suhe. Inimese kõige tähelepanuväärsem omadus on luua mustreid. Mustreid loomata ei saaks me mõelda.

Kuidas on mustritega, mida loome koos, ühiskonnana?

Mind huvitab väikseima võimaliku mõjuvõimu ja suurima individuaalse vabadusega ühiskond. Kommunismi, demokraatia ja anarhismi ideaalid ei erine väga palju. Vahendid nende saavutamiseks ja moonutused, mida üks või teine rakendamisel tekitab, on aga väga erinevad. Kommunismis tekib üksteisest ülerullimine ja eliit, mis ütleb, mida ühiskond tahab. Sotsialismiks on vaja, et inimesed usaldaksid üksteist – ei piisa eneseusaldusest, et üldsuse heaks otsuseid langetada. Sotsialistid on olemuselt isalikud.

Demokraatia on väga vaene ja kohmakas mehhanism, sest enamus otsustab – seda ei saa tuunida –, aga vähemalt tunnistatakse, et ühiskond koosneb indiviididest. Anarhiaga on see mure, et seda ei peeta jätkusuutlikuks. Sellegipoolest on olemas iseorganiseeruvaid rühmitusi (anonüümsed alkohoolikud jne), mis ometi toimivad, isegi kui on anarhistlikud. Ja see on minu meelest väga huvitav.