Lõppmäng aastal 2013

Teisipäeval, 28. mail avatakse Tallinnas Draakoni galeriis kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengite kursusetööde neljas näitus nime all „Lõppmäng”. Näituse mõte on teha korraga nähtavaks kõik see, mida arhitektuuritudengid nelja kursuse jooksul on teinud.

Näitusest, üliõpilastest ja nende koolitamisest räägivad EKA arhitektuurikateedri dekaan Toomas Tammis ja professor Andres Ojari.

Üliõpilastööd esitlev EKA arhitektuuriosakonna dekaan Toomas Tammis: „EKAs peab tudeng pidevalt kontrollima, mida ja miks ta teeb ning kuhu ta jõuda tahab, aga me ei vaidlusta ega alaväärista ekslemist.” (Foto: Piia Ruber)

Toomas Tammis: Õppeaasta lõpunäitusel on väljas koondpilt parimast, mis siin on tehtud. See pilt on hädavajalik nii meile, õppejõududele, kui tudengitele, aga ka kõigile teistele, kes arhitektuurist huvitatud. Sellist ülevaadet mujalt ei saa, selle põhjal tulevad välja mitmed sidemed õppeainete vahel, neis töödes kajastub ühtlasi kogu muu õpetamise protseduur, mis on käinud kursusetöödega paralleelselt või sellele eelnenud.

Andres Ojari: Näitus annab pildi meist, sellest, mida EKA kursustel tehakse. Oluline on see ka õppejõududele, kes saavad ülevaate sellest, mida on tehtud enne ja pärast nende tööd. Üliõpilased saavad aga aimu, mis ootab neid ees järgmisel aastal ning muidugi tekib igaühel võrdlusmoment oma kunagiste töödega.

T. T.: Meie hindamised on viimased kümme-viisteist aastat olnud avalikud, kõik võivad tulla neid kuulama-vaatama. Aga ega eriti huvi ei tunta, mõni üksik inimene tuleb väljastpoolt kooli. Üliõpilased on pärast hindamisi väga väsinud, üldjuhul ei jõua nad enam teiste kursuste hindamistele, see on nüüd koht, kus puhanud peaga saab tervikpilti vaadata. „Lõppmängus” on paremik välja puhastatud. See on tudengitele esimene tõsiselt võetav kogemus – näitus on avalikus galeriis, mitte kuskil kooli koridoris.

A. O.: Näitusel esitatu võib suures plaanis jaotada kaheks: esindatud on kõikide kursuste tööd, aga väljas on ka väljaspool konkreetseid semestriprojekte ja vahel ka väljaspool akadeemia ruume toimunud ürituste tulemused. Esimese kursuse päris esimest ülesannet nimetame naljatamisi triibu-täpitööks, mis on väga pika traditsiooniga.

T. T.: See on esimene silma-käe ülesanne. Õppeülesandes on kirjas, et me ei komponeeri, vaid leiame viisi, kuidas asjad üksteisega kokku käivad. Eks lõpuks teeme ikkagi ka nn ilus-kole otsustusi. Selle ülesandega ei looda tarbimisväärtust, vaid harjutatakse asjade kokkupanemise ja kujutamise viise. Sealt saavad paljud asjad alguse.

A. O.: Teise semestri ülesanne on varjualune, töö, mis eelneb suvisele töötoale Pedaspeal . Teema on kehalähedase personaalse ruumi tajumine, selle konstrueerimine ja mõtestamine: mida üks varjualune kontseptuaalselt tasandil endast kujutab, milliseid erinevaid ruumilisi koreograafiad võimaldab, kuidas mõjutab üks väike objekt meid ja ümbritsvat ruumi?

EKA tudengite tehtud varjualused on väga atraktiivsed, kahju, et need on kuskil metsavahel salakohas, kus avalikkus neid ei näe. Kas seda ülesannet ei võiks lahendada linnaruumis, kus sellest oleks ka reaalset kasu või rahvale rõõmu?

T. T.: Avalikku ruumi tehtud asjad peavad olema turvalised, vastupidavad ja meie eelarve seda hästi ei luba. Meie töö mõte on selgitada varjualuse olemust: see peab seostuma inimkehaga, pakkuma varju mingi nähtuse, asja, looma või inimese eest. Seetõttu on ülesandel omad piirid ja tulemuseks ei pruugi olla nõuetekohane ohutu lollikindel linnainstallatsioon.

A. O.: Varjualuste puhul on tegu puiduga ja selle tundmaõppimisega. Varjualuse ehitamine annab võimaluse uurida seda kohalikku materjali ning sellega katsetada. Pedaspeast on saanud jutskui puidu laboratoorium: igaüks näeb, mis juhtub selle materjaliga ajas, kuidas ta vananeb, laguneb ja teeb sellest praktilised järeldused. Samal ajal on ka mõõdistamispraktika Lahemaal: uuritakse meie enda ruumilise ja ehitatud kultuuri lugu, mis on väga paljudel juhtudel seotud samuti puiduga. Mis puutub linnaobjekti, siis sel aastal on meil koos Tartu linna ja Tartu ülikooliga kavas teha üks avaliku ruumi objekt. Mõte on ühendada puit ja kõrgtehnoloogia ja see peaks realiseeruma linnas paviljonina. Osalejad on eri kursustelt, eri koolidest Helsingist, Tartust, Tallinnast.

Teisel kursusel jõutakse juba n-ö päris objektini, eramaja juurde. Nii on olnud see läbi aegade.

A. O.: Siin kerkivad esile mõisted nagu privaatne ja avalik ruum ning kõik, mis sinna vahele jääb. Esimest korda on päevakorral sotsiaalne ruum: kuidas üks perekond toimib, mis lugu on perekonnal rääkida, kuidas perekonna järgi vormida ruumi või vastupidi? Esimest korda asetatakse hoone linnakeskkonda ja tähelepanu on intensiivselt kontekstil.

Edasi tehakse päris suur hüpe: teise kursuse teise semestri ülesanne vajab juba üsna tõsist arhitektimõtlemist.

A. O.: Jah, teisel semestril astutakse tõsine samm avaliku objekti suunas. Sel aastal on objekt Eesti-Vene piiri ääres, Kreenholmi saarel, kus uuritakse, milliseid tüpoloogiaid, milliseid programme saab selles kohas ühendada, kas ja kuidas kasutada seda piiriüleselt.

Kolmandal kursusel ootab üliõpilasi avalikus kasutuses ruumi megaprojekt. Sel aastal on vaatluse all taas kunstiakadeemia hoone, praeguse krundi asemel on valitud teistsuguse iseloomuga asukoht. Me oleme aastaid tagasi enne avalikku arhitektuurivõistlust katsetanud mitmeid EKA maja stsenaariume olemasolevale krundile. Nüüd on juhendajad valinud välja linnahalli kõrval oleva krundi, mis võimaldab pakkuda „horisontaalse” ülesehitusega kooli lahenduse.

T. T.: Praegune asukoht eeldab väga pakitud ja vertikaalset maja, uus proovikoht on valitud just selline, et saaks katsetada madalat horisontaalset maja, mis ulatub laiali – mil viisil see kool siis toimiks? See oli muide üks kohtadest, mida EKA-le pakuti.

Neljandal kursusel jõutakse elamisfunktsiooni juurde. Nii oli see ka paarkümmend aastat tagasi.

A. O.: Me ei nimeta seda funktsiooniks, pigem on selle kursuse kese elamise ja olemise mõiste kõige laiemas mõttes. Ja kui märgata, siis on aeg, kombed ja ruumiline olukord meie ümber alalises muutumises, mistõttu on see teema alati aktuaalne. Lihtsustatult on see kursus jaotatud kaheks: esimeses pooles tegeldakse planeeringuga, analüüsitakse ruumilisi olukordi linnades ja linnast väljas, uuritakse, mil viisil on täna võimalik Eesti Vabariigis elada. Teisel semestril küsitakse, milline on sobiv elamismuster ja kuidas mustrid muutuvad johtuvalt kontekstist. Esimesel semestril töötatakse tiimides, teisel minnakse skaalas täpsemaks, vaadatakse, kuidas ja kas aitab ruum kaasa sotsiaalsusele, koosolemisele, milliste vahenditega on võimalik seda modelleerida ja kuhu, millisel moel paigutub privaatne, kuhu ühisruum.

Te olete EKA arhitektuuritudengeid juhendanud aastast 1997. Kuueteistkümne aastaga on nii mõndagi muutunud, alates sellest, et maailm on avanenud, ka EKA tudengeid käivad juhendamas väga tuntud välislektorid. Kas ka üliõpilased on selle ajaga muutunud?

T. T.: Üliõpilased on järjest lapselikumad. Nad on küll palju töökamad, palju sihikindlamad, kui paarkümmend aastat tagasi, aga nad ei sea enam asju kahtluse alla. Nad võtavad kõike, mis neile õpetatakse, tõe pähe. Neil pole seda nõukaaegset tausta, mis sundis kõiges kahtlema. Maailm ongi nende meelest siiras ja aus. Mäletan, et omal ajal oli esimene mõte, ükskõik, millest räägiti: oot-oot, kuidas selle asjaga päriselt on? Mõtteviis on muutunud.

A. O.: Tänased üliõpilased on juba Eesti Vabariigis sündinud. Neil ei ole seda taaka, mis neist vanematel, paljudest naljadestki ei saada enam aru. Samamoodi liigume ka me ise koos nendega – ehk siis seda sammalt kivi peale nii väga ei kogune.

Kas vahel on üliõpilaste töid vaadates ka ohhoo-efekti? Tulevad nad millegi enneolematu peale?

T. T.: Tihti on küll see ohhoo-efekt, aga pigem, et ohhoo, kui palju on tööd tehtud, kui tubli on oldud. Aga kui seda maailma ei seata kahtluse alla, siis ei jõuta ka väga eriskummaliste tulemusteni. Ma ütleksin üliõpilaste kohta isegi, et ollakse natuke allaheitlikud. Meil on kapitalistlik neoliberaalne maailm, kus on vaja teha tööd ja saada selle eest raha. Kui tööd ei aktsepteerita, siis raha ei saa ja töö osutub mõttetuks. Seda võetakse paratamatu reaalsusena, see ei tundu neile isegi protestimisväärne. See kipub seadma ka mõtlemisele omad piirid: eksperimenteerida ja eksida tundub korraga liiga riskantne. Üllatav. Meil oli vastuhakk üks loomulikumaid asju. Tehakse palju tööd, head ilusat korralikku arhitektuuri. Seda ei seata kahtluse alla, ei esitata küsimusi. Kõik on leebe ja viisakas.

Noorte suhtumine pärineb gümnaasiumist. Ilmselt on kasvatus selline, et õpetajale ei ole sobilik vastu rääkida, eriti kui ei ole endas veel kindel.

T. T.: See on tõesti nii. Ja ma arvan, et praegune gümnaasiumiharidus on suur probleem. Millegi vastu olla on täna raske ka seetõttu, et ei saa tuvastada üht peavoolu. On mitmeid viise, kuidas arhitektuuri teha, pole mõtet olla ühe poolt või teise vastu. Neid erinevaid viise pole ju üks-kaks, vaid kümned. EKAs on traditsiooniliselt oluline kriitiline mõtlemine. Ükskõik, mida teed, kõigepealt pead seadma selle tegevuse kahtluse alla. Õigustused oma tegemisele peavad olema olulised, põhjalikud, vahel isegi radikaalsed. Ja need tuleb ka välja öelda. Kriitiline mõtlemine ei tähenda tingimata oponeerimist. Tänased noored on ses mõttes tublid, et nad ei lähe kaasa lolli vastuhakuga, niisama ei lahmita. Ma olen küll kriitiline liigse vaoshoituse suhtes, aga loll lahmimine on veel halvem.

A. O.: Teine asi, mida me siin õpetame, on oskus eksida. Siin koolis ei kardeta olla naeruväärne. Võib-olla avanevad mingid uksed just eksimise tõttu. Uste taga avanevad ruumid, mida meie ja meie eelkäijad pole saanud kogeda. Beckettit ülejala tsiteerides: proovin uuesti, eksin uuesti, eksin paremini.

T. T.: Eik Hermannil on eksimise ja ekslemise kohta väga hea artikkel, kus ta ütleb, et Eesti kultuur on muutunud lõputuks tõdede pildumise väljaks, pillutakse läbimõtlemata „valmis” lahendusi. EKAs peab tudeng pidevalt kontrollima, mida ja miks ta teeb ja kuhu ta jõuda tahab. Kui päris ära eksitakse, eks siis saadakse ka riielda: kulla mees, ammu oleks võinud aru saada, et oled soos või tupikus. Aga me ei vaidlusta ega alaväärista ekslemist ennast.

Millised on tänavuse „Lõppmängu” kõige huvitavamad projektid?

A. O.: Huvitavad on need, mis on tehtud kõrgkoolide koostöös. Koostööd oleme teinud tehnikaülikooli laborite ja osakondade ning Tartu ülikooliga. Oluline on see, et meie koostöö on hakanud vilja kandma. Eks igasugusel ristamisel võivad olla äraspidised ja ootamatud tulemused. On arvatud, et nii sünnib miskit imelikku. Tegelikult on kõik rõõmuga avastanud ja tõdenud, et eri koolide tudengid suudavad ühendada omapära ja erilisuse ning nõnda üksteist täiendada, kogeda midagi väljaspool oma kasti.

T. T.: Aeg-ajalt kostub, et inseneride ja arhitektide vahel on vastuolu. See ei saa juba olemuslikult nii olla – üks eriala ei saa teiseta hakkama. Vastuolu ei ole ei tipp-professionaalide ega üliõpilaste vahel, pigem tundub see olevat erialaselt saamatute tegelaste hädakisa. Tartu ülikooli poolt on meie koostööpartner tehnoloogiainstituut.

Arhitektuuri seostatakse eeskätt inseneriteadustega, ent tugev on side paljude erialadega, näiteks loodusteaduste, filosoofia ja psühholoogiaga. Võib-olla tasuks ka nende erialadega ühist tegevusvälja otsida?

T. T.: Filosoofia osas oleme rahul oma õppejõu Eik Hermanniga, kelle üks olulisemaid tõdemusi on, et filosoofia ei ole mitte filosoofia ajalugu, vaid praktika, filosoofeerimine. Talle on huvitav see, kuidas valdkondade professionaalid oma asja ajavad. See, et filosoofia ja arhitektuuri koostöö võiks tähendada mõne filosoofilise kontseptsiooni ülekandmist ruumilisse maailma – ma arvan, et see on ehk liigne lihtsustus. Usun, et igal erialal on oma töövahendid ja neist tulenevad ideed, mida ei saa üksühele teise valdkonda üle kanda, ei metafoorina ega printsiibina. Küll aga annab õppida üksteise mõtetest ja töövahendite osas. Selles oleme filosoofiaga heas kontaktis.

Olen siiski seda meelt, et on ülesandeid, mida saab ja tuleb lahendada just nende spetsialistide koostöös. Näiteks ruumi loomine vanuritele – teema, mis on praegu väga aktuaalne. Arhitekt ei pruugi vanainimese psühholoogiat tunda. On hea, kui keegi kaasa mõtleb, kus ja milline võiks olla ideaalne ruum, kus inimene elu loojangul elab.

A. O.: Spetsiifiliste teemadega puutuvad üliõpilased kokku magistritöös. Siis võetakse fookus ja valitakse inspiratsiooniallikaks „kõrvaleriala”. Nii on uuritud ja uuritakse ka sellel aastal vananevat ühiskonda nii laiemalt kui ka Eestis: millised on võimalused meil selles vallas, kuidas ja kus toimetatakse, kas linna sees või linna servas jne? Sellega liituvad teised distsipliinid.

T. T.: Magistritöödes oleme rõhku pannud uuringutele. Arhitektuuri tuleb uurida võimalikult oma distsipliini sees. Nii nagu füüsika või keemia puhul uuritakse oma distsipliini mingit osa, peab ka arhitektuuris uurimus tulenema arhitektuuri tegemisest, selle väärtust saab mõõta vaid selle põhjal, kas sellest on kasu arhitektuuri tegemisel. Oleme püüdnud juhtida magistritöid aasta-aastalt kõrvale n-ö pseudouurimuslikust tekstist, mis koosneb mingil määral ajaloost ja mingil määral filosoofiast. Pigem püüame viia üliõpilased täpsete uurimusteni, mida on konkreetselt magistriprojekti jaoks vaja. Tõepoolest, mitmete magistritööde teema on olnud vananemine, vana inimese tarbeks loodud keskkond, küsimused, mida vanurid ootavad, kuidas nad maailma näevad, kuidas siin toimetavad, kuidas on olukord tänases Eesti ühiskonnas võrreldes teiste ühiskondadega, probleemid hooldamisel jne. Seesugune uurimistöö on väga oluline ja selle praktiline väljund on magistritöö. Parimal juhul jõuab seeläbi väga hea arhitektuurini, mis on iseseisvalt vaadeldav ja analüüsitav teos, mille kõrval saab esitada ka selle tekkimise loo.

Mitu arhitektuurimagistrit tänavu kraadi kaitseb?

A. O.: Praegu ootab võimalust 18 inimest, aga üks valgusfoor, mis selekteerib tööd kaitsma pääsejad, on veel ees.

Millised on tänavused magistritööteemad?

A. O.: Spekter on väga lai. Globaalsetest teemadest on käsitletud näiteks põhjapoolust, siinsetest teemadest on vaatluse all näiteks vanade õigeusukirikute saatus, tänavakunst, generatsioonide kooselu jne. Meil on oluline, et on selge probleem, millega magistritöö raames tegeletakse. Maailmas on ka teist laadi lähenemist, kus teemavalik on stuudiokeskne, rohkem suunatud. See, kui üliõpilased püstitavad ise endale ülesande ja küsimused, on viienda kursuse kõrghetk. Selleni suunatakse neid algusest peale, juhendajad taandavad ennast vaikselt aitaja rollist, pigem saavad neist projekti kaasosalejad. Lõpuks ei ole klassikalist juhendaja ja juhendatava rolli, vaid istutakse ühe laua taga, räägitakse maailma asjad sirgemaks või käänulisemaks.

Kui küpsed on üliõpilased kooliseinte vahelt väljudes?

T. T.: Kõige olulisem – nad oskavad asju ruumiliselt kokku panna, ses mõttes on nad head arhitektid. Ja nad suudavad kriitiliselt mõelda, kahtluse alla seada tingimusi, oskavad arendada selget süsteemi. Nad ei ole siiski täiskvalifitseeritud tööjõud. See on üle Euroopa aktsepteeritud tõdemus, et arhitektist ei saagi enne märkimisväärset praktikat – paari-kolme aastat – tegelikult vastutusvõimelist spetsialisti. Seda on noortele lihtne ütelda, aga neil raske omaks võtta. Meie kapitalistlik maailm eeldab paljude asjade tundmist, mis omakorda eeldab praktikat.

Kõiki, keda huvitab arhitektuur, ootame 4, 11. ja 18. juunil kell 16 Draakoni galeriisse EKA arhitektuuri osakonna aastalõpunäituse avatud ekskursioonidele, kus tutvustakse EKA arhitektuuriõppes tehtud töid ja saab küsida sisseastumiseksamite, eriala ja õppetöö kohta nii tudengitelt kui ka õppejõududelt. 5. ja 6. juunil kaitsevad arhitektid arhitektuurimuuseumis avalikult oma magistritöid.