Luigekohviku maja kaob pargist

Kadrioru pargi veeres seisnud endise Luigekohviku asemele rajatakse kortermaja.

Aastatel 1966–1971 ehitatud Luigekohviku arhitekti Voldemar Herkeli muudab lammutusotsus kurvaks, kuna paljud selle ajastu hooned on juba kas ära lammutatud või tundmatuseni ümber ehitatud. Kui selline asi toimuks ainult kusagil äärelinnas, ei oleks olukord arhitekti arvates veel nii hull, aga Kadrioru ümbruses tuleks asjad paremini lahendada. “Kadrioru parki tuleb eale vastavalt väärikalt kohelda, aga mitte seal kõik kohad uusi ehitisi täis toppida,” pahandas Herkel.

Arhitektide liidu aseesimees Margit Mutso peab samuti Kadrioru kohviku sarnaste, Nõukogude ajast pärit hoonete säilitamist väga oluliseks. “See ei ole lihtsalt maja, vaid üks oma ajastu sümbolitest, mis peegeldab üht etappi ajaloost.

Kuna Kadriorus rohkem suuremaid restorane ei ole, oleks linn võinud selle Mutso arvates ise säilitada ja korda teha. “Maa on seal piirkonnas kallis ja ärimehi huvitab ju ainult raha,” selgitas Mutso restorani asendamist kortermajaga. Lammutamine on omakorda vajalik, kuna algselt restoraniks ehitatud maja on tänapäevaste ohutus- ja turvanõuete järgi väga keeruline kortermajaks ümber ehitada. “Seetõttu ähvardabki kõiki möödunud aegadest säilinud ja väheke hea koha peal olevaid maju lammutamine või ümbertegemine,” kurtis Mutso.

Kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakonna peaspetsialist Oliver Orro tunnistab, et tänapäevase arhitektuuri väärtustamine on alles viimastel aastatel päevakorda kerkinud ja kuna Kadrioru kinnistu detailplaneeringut menetleti esmakordselt aastaid tagasi, valitses siis veidi teistsugune suhtumine. “Kui asi oleks praegu läbi vaadatud, siis lammutusluba ei oleks ilmselt antud,” usub Orro.

Kohvik toodi ohvriks

Margit Mutso nendib samuti, et arvamused ja hinnangud on palju muutunud. “Ilmselt arvas ka arhitektide liit veel 90. aastatel, et kõik vana Nõukogude-aegne on jube ja kõik uus on ilus.”

Kuna lisaks Luigekohvikule asub ajaloolisel kinnistul veel mitu hoonet – korda tegemata ja halvas seisus 19. sajandi keskel ehitatud villa Mon Repos (“minu puhkus”) ja selle juurde kuuluv puidust abihoone – püüti Orro sõnul omal ajal arendajatega “äri” teha ja neile teatud mõttes vastu tulla. “Villa renoveerimine nõuab väga suuri investeeringuid ja arvati, et keegi ei ole neid nõus niisama tegema,” selgitas Orro kohviku ohvriks toomist villa kordategemise nimel. 

Samas ei pea ta kohviku asemele kerkivat uut hoonet üldsegi halvaks lahenduseks. “Minu meelest on see päris kena hoone, kuigi natuke liiga suur,” leidis Orro.

Uus maja saab olema külaliskorteritega hoone, mida renditakse välja pikemat aega Eestis peatuvatele välismaalastele.

Kommentaar

Margit Mutso, Arhitektide liidu aseesimees:

"Lisaks sellele, et riik võiks paremini reguleerida tänapäevase arhitektuuri säilitamist, peaks

arhitektid ka ise rohkem oma teoste säilimise eest võitlema.

Arhitektuuris ei ole küll autorikaitseküsimused nii konkreetselt reguleeritud kui näiteks maalis, skulptuuris või helikunstis, samas on arhitektidel ka praegu täielik õigus ametlikult protesteerida ja kahjutasu nõuda. Seni ei ole peamiselt arhitektide vähese informeerituse tõttu küll ühtegi vastavasisulist pretsedenti veel loodud.

Kui me Laine Karbile ütlesime, et tal on õigus Sakala asjus kohtu poole pöörduda, oli ta väga üllatunud, kuna arendajad olid lammutusprojektile tema allkirja võttes talle hoopis midagi muud väitnud."

 
Autor: Siiri Suutre 

Eesti Päevaleht 23. juuli 2007