MADIS JÜRGEN: Eluase kodutule kui efektne atraktsioon?
Arhitektide Liit korraldab workshop’i “Kodu kodutule”, et leida atraktiivseid arhitektuurseid lahendusi kodutute tarbeks.
Margit Mutso, Arhitektide Liidu esimehe peas on need mõtted keerelnud aastaid. Ta tahab pakkuda alternatiivseid elamisvõimalusi kodututele, kes hetkel pesitsevad kanalisatsioonikaevus, keldris või prügikasti taga. Need eluasemed ei pea Mutso meelest olema majad tavalises tähenduses.
Ekspressi palvel kuulavad proua Mutso lennukaid ideid Renee Rumm (Kauge tn 4 asuva Kodutute öömaja-varjupaiga juhataja) ja tuntud kodutute eest seisja Riina Vändre, kes lisavad ise ka mõne mõtte juurde.
Mutso: Selliseid varjualuseid on tehtud üle maailma. Enamasti on nad kuurid või sarad või baraki tüüpi ehitised, aga nad näevad väga trööstitud välja. Ma arvan, et see eluase võiks pakkuda linnakeskkonnas ka mingit atraktiivsust. Nad peaksid nägema head välja ja püüdma pilku ja neis peaks olema eksisteerimiseks vajalik sisustus.
Mida tähendab “eksisteerimiseks vajalik sisustus”?
Mutso: Et sul on koht, kus pikali visata, et sul ei ole külm, et sind ei lööda hommikul tänavale, et sul oleks oma väike kodu. Sellise eluaseme ehitamine peaks võtma minimaalselt energiat, minimaalselt raha ja ta peaks pakkuma elementaarseid elamistingimusi.
On sinu mõttel ka juba mingit konkreetsemat kuju?
Mutso: Me kõik oleme käinud matkal ja näinud, kui vähesega inimene hakkama saab. Kui indiaanlased Eestis käisid ja oma suuri telke püsti panid, siis ma vaatasin – need olid ääretult atraktiivsed ja praktilised. Seal on võimalik teha lõket ja olla soojas. Teine asi – miks mitte kasutada ära soojatorustikest tulevat sooja õhku. Kolmas asi: teha elamisühikud (näiteks onn, telk, majake, kämping vms), kus on küttekolle. Kodutud koristavad kohalikku parki või metsa ja saavad mahalangenud puudest endale küttepuid.
Renee Rumm (ta istub mu kõrval) hingab raskelt ja vaatab maha.
Kuidas oleks pesemisvõimalusega?
Mutso: Linn võiks korraldada, et oleks olemas vesi ja kemps. Soe vesi pole primaarne. Ma olen näinud Aafrikas, et terved linnajaod on täis isetekkelisi majakesi. Ja linn, ennetades epideemiaohtu, garanteerib igale krundile kanalisatsiooni ja vee. Maja peab igaüks ise ehitama – ehitusjäätmeid kasutades. Ja need olid põnevad ja mulle kui arhitektile pakkusid need tõsist huvi.
Need majad ei kuulu linnale. Ei. See on midagi Christiania sarnast Taanis, kus teisitimõtlejad, hipid ja kodutud elasid vabalt, väljaspool bürokraatiareegleid ja seadusi.
Võibolla elaksid kodutud meelsamini hoopis soojades korterites?
Vändre: Kodutuid on igasuguseid ja paljud neist ei tule ametliku varjupaiga poolegi. Ta tahab olla vaba, elada Pääsküla prügimäe taga metsas oma tünnidest ja madratsites osmikus, mitte alluda reeglitele ja kõik!
Mutso: No jah. Meie pakuksime tünni ja madratsi asemel midagi natuke atraktiivsemat.
Vändre: Nad ei lähe sellepärast varjupaikadesse, et varjupaikades ei tohi tarbida alkoholi. Seda viinaviga nendest välja ei ravi: nad on alkohoolikud ja ilma nad enam ei saa.
Rene Rumm (kes on terve selle aja häälekalt nohisenud): Idee vastu iseenesest ei ole midagi, aga kes korraldab sellistes elamutes järelvalvet? Ma olen näinud neid Männiku metsa alla tehtud isetegevuslikke elamuid. Esiteks käib seal kõva joomine. Ja poole kilomeetri raadiuses on kõik ilm rämpsu täis.
Mutso: Ma kujutan ette, et juht või vastutaja peaks olema üks nende endi seast. Tal peaks olema endal huvi. Tal peaks olema side kohaliku omavalitsusega ja politseiga. Võibolla ka meedikutega…
Rumm: Ma kujutan ette, et kui panna 10 inimest ühte telki elama ja anda ühele käsk kätte, et vaat sina nüüd vastutad, siis läheb raudselt jamaks.
Vändre: Sedasama viieliikmelist seltskonda Pääsküla prügimäe taga jubedas sopaaugus kamandab üks nende hulgast – Svetlana. Ta helistab alailma, et too meile seda ja too mulle teist. Ükskord nõudis, et talle toodaks vana buss, et neil oleks seal hea elada. Saab hakkama küll.
Rumm: Ülemiste tänaval oli kunagi selline elamise koht. Lasnamäe linnavalitsus andis kodututele ühes majas toad ja ruumid ja mingi järelvalvet seal ei olnud. Aga seal läks õige varsti pardakiks kätte ja Võsa Peeter käis seal alailma kaameraga kohal.
Rene Rumm annab vahepeal ülevaate olukorrast Tallinnas – voodikohti kodututele 274 ja öömajadesse ei mingeid järjekordi. Ja kodutute hulgas päris uusi nägusid aasta-aastalt järjest vähem.
Mutso: Minu jaoks on olnud kõige ebameeldivam see, et kodututel lastakse öömajas öö ära magada ja hommikul visatakse välja. Ta sõidab bussiga ühest lõpp-peatusest teise. Samal ajal sõidavad kooli lapsed.
Trammid on täis, haisevad, neile ei ole mingit õigust öelda ka, et kobi maha. Tal ei ole kodu, tal ei ole ju kuskile minna!
Rumm: Tallinnas on tasahilju on hakatud mõtlema, et teatud öömajasid hoida lahti ka päevasel ajal. Ma kujutan ette, et teie telk võiks samuti olla nagu päevakodu. Kuhu võib minna, saab mingit teed või puljongit ja kus on võimalik lehti lugeda.
Mutso: Ei. See peaks olema päris kodu. Et sul on võibolla ka kaks kilekotitäit asju. Sa oled need kuskilt raske vaevaga saanud ja sa ei pea käima nendega päev otsa mööda linna ringi. See on koht, kus sa oled ja elad ja kust saa püüad välja tulla. Ja kui ei püüa, mis seal ikka. Elad ja suredki seal.
Kuidas sobituksid sinu eluasemed bürokraatia ja seadustega?
Mutso: Kui hakatakse rääkima tingimustest, millele see meie poolt pakutav ei vasta, siis ma küsin vastu: kuidas eurotingimused lubavad seda, et mõned elavadki soojatorude juures ja söövad prügikastist toitu? Võibolla peaks reeglitele ja piirangutele vaatama natuke laiemalt. Nüüd, kui üks katastroof ajab maailmas teist taga, on näha, et reeglid alati reaalselt ei kehti.
Vändre: Võibolla peab tabama Eestit katastroof, et ametnikud oma reeglitest üle suudaksid olla.
Rumm nohiseb.
Mutso: Minu mõte on, et need eluasemed pannakse püsti kui atraktsioonid. Ja kuna nad ei ole majad, siis ei ole vaja ei ehitusluba ega detailplaneeringut. Keegi pole öelnud, et seal elama peaks, aga sinna ei keelata minna ööbima.
Meil ei ole ka kanalisatsioonitorud loodud selleks, et seal inimesed elama peaksid. Inimesed lihtsalt elavad seal!
Mis linnarahvas niisugustest majadest arvaks?
Rumm: Idee on hea, aga ma arvan, et ühiskond selleks valmis ei ole.
Okei. Mina võin olla nõus, teie olete nõus, on Madis ka nõus, et tema maja taga on see ajutine installatsioon püsti pandud. Aga kas te olete kindel, et kogu Tallinn on nõus, et kuskil Lasnamäe majade vahel on laste mänguväljaku kõrval kolm onnikest kodututele?
Mutso: Need kohad tuleb hästi valida ja ma arvan, et neid kohti on võimalik leida. Kas need oleksid äärelinna aladel, kus nad on justkui jalust ära või aktiivses kandis, kus neil oleks nagu rohkem tööd. Kodutud korjavad jäätmeid. Võibolla likvideeritud prügimägede juurde? See on arutelu teema.
Aga järsku selgub, et sinna ei tule ükski kodutu?
Mutso: Kui ei tule, siis ei tule. Aga me oleme välja mõelnud mudeli, mida saab kasutada, kui vaja on. Ei või olla võimatu, et järsku on sadu inimesi tänava peal, kellele on vaja kiiresti hädapärast majutust. Ja kui ei ole kodutuid ja muid hädalisi, paneme kas või lastelaagrid püsti.
“No ma kahtlen, kas see nüüd mõtestatud sotsiaaltöö seisukohast oleks kõige parem lahendus. Aga tähelepanu juhtimise mõttes on selline installatsioon ju igati positiivne aktsioon.”
Sotsiaal- ja tervishoiuameti hoolekandeosakonna peaspetsialist Andrus Toompuu
“See võiks olla efektne installatsioon, kus muu hulgas on võimalik ka sees elada.”
MARGIT MUTSO
“Margiti idee on väga inimlik. Alati ei pea ju kõike euroreeglite järgi tegema!”
RIINA VÄNDRE
“Kui puudub karm järelevalve, läheb sellistes kohtades varem või hiljem bardakiks kätte!”
RENEE RUMM