MADIS JÜRGEN: Kuidas haljastaksid Harju tänava sina?
Missugune peaks olema Harju tänava äärse hirmkalli maatüki haljastus, uurib Madis Jürgen.
“Kartulipõldu oleks siia patt teha!”
See on Ain Järve, Kadrioru pargi direktor, kes nii ütleb. Ta istub oma pabereid ja skeeme täis kuhjatud kontoris ja esitab kätega viibeldes mõtteid Harju tänava haljasalast.
Järve: “Muidugi tuleks see ala tegelikult majadega katta…”
Nii?
“…aga las järgmine põlvkond ragistab edasi, missugune see hoonestus seal olema peaks! See on ju perversne, kui seal 18 aastat järjest varemeid eksponeerida!”
Selge. Majadest täna ei räägi.
Olukord on selline, et Tallinna linnapea Jüri Ratas tahab sügisel Harju tänava haljasala valmis kujul (looduses, mitte pildi peal) näha saada. Seetõttu on oodata, et peatselt kuulutatakse välja riigihange ja maastikuarhitektidel läheb kibedaks tööks. Kadrioru Pargi OÜ-l on valminud eskiisprojekt, mille arhitektid aluseks saavad võtta.
Räägime eskiisist.
Järve: “Ega tänapäeval seda pargipinda Tallinnas palju ei ole. Ja Harju tänava haljasalal võiks olla esindatud mitmeid pargitüüpe: geomeetriline aed, picasso aed…”
Vabandust, mis see picasso aed on?
Järve: “Picasso aed on selline, et võetakse mõni Picasso tuntud töödest ja pannakse see siis konteinerite ja sillutise ja muru ja muude katenditega looduses paika.”
Väga huvitav.
Ain Järve: “Me julgustame arhitekte, et nad vaataksid seda maad tänapäeva arhitekti pilguga. Modernsete haljastuselementide poolest ei ole Tallinn ju rikas linn.”
Ain Järve arvates võiks haljasalal olla vesi. Ta teab oma kogemusest, et basseinile võib ükskõik kui palju piirdeid ette panna, inimesed on varsti ikka jalgupidi purskkaevus sees!
Eskiisprojekt pakub välja, et Harju tänava haljasalal võiks olla kohvik ja mingi lastenurk. Augustis võiks siin vaadata vabaõhukino, talvekuudel võiks siin olla uisuväli. (Mõtlen ahastusega kirjanike peale, kes oma töölaua taga, vatt kõrvas, tööd püüavad teha.) Kohvikuna nähakse ette ehitist, mis pole “väga kapitaalne”, sest nendest on hiljem raske lahti saada.
Ain Järve arvutab, et kui kõik sujub, saab ehk juulis ehitama hakata.
Maastikuarhitektid Ülle ja Urmas Grišakov, kelle arvamust samuti uurin, on veendunud viies asjas.
Esiteks: linnaruumi sisukohalt peaks Harju tänava ääres olema hooned (aga ehitada saab tulevikus ka).
Teiseks: nii olulise objekti haljastamiseks tuleks korraldada rahvusvaheline konkurss.
Kolmandaks: välismaal projekteeritakse selliseid asju aasta.
Neljandaks: kui korraldatakse vähempakkumine (mida riigihange ju sisuliselt on), ei tule midagi head.
Viiendaks: sügiseks siia küll head haljastust ei saa.
Aeg annab arutust, nagu tavatseb keerulistes olukordades väljenduda Villu Reiljan.
PS. Üldiselt olid kõik maastikuarhitektid seda meelt, et kõige mõttekam oleks Harju tänav hoonestada. Iseasi – millal ja kuidas.
————————–
“Pommiauk” – nägemus sõjakast aktsioonist
Andres Viitkar, Sulev Nurme, maastikuarhitektid (Artes Terrae)
Meie nägemuses tähistaksid rohelisse nõlva rajatavad pommilehtrid mälestust kunagisest sõjakast aktsioonist. Peamiselt aga kujutavad need avaused astmestatud nõlvasid – päiksele avatud maastikukujunduslikke vorme, kus inimestel on võimalik istuda, suhelda ja päikest nautida.
Haljasala plaanilahendus jaguneks kaheks: tänavaruumiga ühtesulav madalam tasand ja kaldega murunõlva osa.
Madalam tasand piirneks valdavalt sillutatud alaga, mis jääks tänavaga samale tasandile. Kohtades, kus varemed nõuavad pinnase tõstmist, saab selle mulje saavutada madalate astmetega. Astmed oleks tänava pinnaga paralleelselt jooksvad eri tasandid. Varemed saavad markeeritud uuel haljasalal sillutis- või kivipindadega, muruküngastega, haljastusega, valguspunktidega või muul viisil. Osa krunte saavad välikohvikute ruumiks. Istumiseks on mõeldud tänavapildilikud pingid.
Muru nõlv jääb tänavakärast ja saginast eemale. Nõlv on kaetud ainult muruga ja üksikute puudega. Nõlva ainsateks kujunduselementideks on pommiauke sümboliseerivad astmestatud avaused.
————————–
Ronitaimedega sõrestik, mis markeerib endiste hoonete kubatuuri
Ülle ja Urmas Grišakov, maastikuarhitektid (Kivisilla)
Maailmas on parke, kus tellingulaadsete konstruktsioonidega on näidatud ära siin varem asunud hoonete mahuline kubatuur. Ka Harju tänaval võiks nii teha. Ehitada tänavaäärseid maju tähistav sõrestik ja haljastada see ronitaimedega. Maapinnal markeerivad sillutis, muru ja konteinerid haljastusega samuti kunagisi kinnistupiire.
Teise võimalusena pakuvad Grišakovid välja memoriaali teema. Harju tänav on koht, kus inimesed on harjunud 9. märtsil süütama küünlad. Vanu müüre võiks kasutada nii, et neist jääks võsastunud varemete mulje – nagu praegugi, ainult et kultuursel moel.
(Piltidel sõrestiku eeskujud Šveitsist ja mänguväljak Münchenis.)
————————–
Vanad müürid tuleb tuua kaasaega!
Remi Kübar, maastikuarhitekt-planeerija (Eesti Veeprojekt)
Kuigi olen kuulnud arvamusi, et milleks eksponeerida puruks pommitatud müürijuppe! Ma küsin vastu: miks mitte? Selge see, et Harju tänavast ei tohiks saada müüride muuseum. Aga tunnistagem, et need müürid on käinud Harju tänavaga kaasas aastasadu. Põhilahenduses mängiksid need kindlasti põhirolli, aga ehk mitte selle traditsioonilises mõttes. Võtkem näiteks vastselt uuendatud Rüütli tänava Tartus, kus valgustusega toodi välja kunagine tänavajoon. On huvitav, varasemaga ühendusi ja assotsiatsioone loov.
————————–
Barokk + kaasaeg + meenutus
Merle Karro-Kalberg, maastikuarhitekt
Kujunduses on segatud kokku kaasaega, barokki ja meenutust möödunud aegadest. Barokk kõlab kokku vanalinna ja Niguliste kirikuga ja peegeldub kujunduses tänavakividest laotud mustrites ja geomeetrilistes kujunduselementides. Kasutatud on kaasaegseid materjale ja kujundusvõtteid – näiteks kasutatakse taimmaterjali värvipindade loomiseks. Endise kino meenutuseks on platsil valge betoonsein. Seinale on suunatud valgustid, mis trepistikul istuvad inimeste varjud seinale projitseerivad.
————————–
Varemete mätta alla matmine oleks rumalus
Visuaal: Katrin Tääker (III k arhitektuuriüliõpilane).
Tekst: Katrin Koov, juhendaja, arhitekt, (KAVAKAVA)
Harju tänava laadseid “auke” või äraootaval positsioonil olevaid kohti on linnas pidevalt. Üks võimalus linnaruumi ergastada oleks niisuguste lünkade mõtestamine, kas või ajutiselt. Sellistes kohtades saab teostada ruumikunsti projekte, mis võivad olla isegi julgemad ja teravamad kui aastakümneteks ehitatav hoonestus. Varemed on meie kultuuris hell teema – neis on midagi häbiväärset või piinlikku, samas kui näiteks prantsuse kultuuris on varemetel hoopis teine tähendus. Romantismiajastu pargis on paar varet lausa “kohustuslik”. Miks mitte meil varemeid kuidagi positiivselt mõtestada? Ühe ajutise pargi jaoks on see igatahes mitmekülgselt laetud ja väga põnev ruumiline struktuur. Lihtsalt uuesti mätta alla peitmine oleks selles kohas küll rumalus.