Magamistuba ei pea olema nii suur

Eestlaste jaoks on tavaline, et meie igapäevaelu kontrollivad reeglid. Arhitektina puutun kokku reeglite-normide-tõekspidamistega, mis on seotud ka eluruumide suurusega – eri tubade suurusega korteris.

Kinnisvaraarendajad müüvad inimestele elupinna ruutmeetreid. Arvestatakse ju kinnisvarahindu eelkõige ruutmeetri järgi, olgu korteri kõrgus 2,5 või neli meetrit. Arendajale on madalate lagedega, kuid suure ruutmeetrite arvuga korterit kasulikum müüa kui korterit, kus on väiksem põrandapind, ent kõrgemad laed.
Eestlased peavad normaalseks, kui vanemate magamistuba on 20 ruutmeetri ja laste või külaliste magamistuba 12 ruutmeetri suurune. Kui aus olla, siis on see raiskamine. Ent need on arvud, millega arhitektid on juba harjunud. Lausa nii harjunud, et nad on muutunud reegliks. Olgugi et täiesti vabalt võiks hakkama saada magamistubadega, kus suurem haarab enda alla 10–15 ruutmeetrit ja väiksem viis kuni seitse ruutmeetrit.

Kui nüüd mõelda magamistoas toimuvate tegevuste peale, siis enamik neist toimub horisontaalses asendis. Seeläbi on loogiliselt võttes hulga suurem nõudlus vertikaalse mõõtme kui tavapärase horisontaalse järele. Palju advekvaatsem tundub olevat ruumide puhul normeerida kubatuuri, tegelikku õhuruumi, mida inimesed kasutavad. Ruutmeetritest lähtuv projekteerimine on kinni kinnisvaraarenduses. Müüakse võimalikult palju põrandapinda, ruumide kõrgus poleks justkui oluline.  
Kuid miks on üldse magamistoa suurus tähtis? See, kui suure osa üks või teine ruum korterist moodustab, mõjutab peresuhteid. Uskumatul kombel on korteri või eramaja ruumikasutus alustalaks sellele, kuidas perekonnaliikmed üksteisega läbi käivad.
Üldiselt tahavad uue korteri või eramu omanikud endale suhteliselt suurt magamistuba – kohta, kus puhata. Tihti ei ole magamistuba suur mitte niivõrd absoluutmõõtmetelt kui teiste ruumidega võrreldes. Tavaliselt kannatavad magamistubade laiutamise tõttu ühised ruumid, kus kogu pere saaks koos olla. Ehk siis elutuba ja köök.

Tahame kaitset üksteise eest?

Lapsed ja lapsevanemad, kes veedavad suurema osa oma õhtust eraldatuna, suudavad lõppkokkuvõttes kultiveerida mitte ainult privaatsust, vaid ka vähest arusaamist oma lähedastest. Kui võtta näiteks perekesksemad kultuurid (nt Itaalia ja Iisrael), siis kõige kasutatavamad ruumid on just nimelt elutuba ja köök. Lisatulemuseks on loomulikult hea toit.
Euroopas on korterid suhteliselt väikesed. Üks põhjus on hind.  Seetõttu on inimesed palju altimad veetma oma aega kodust väljas. Sellega kaasneb suurem nõudlus avaliku ruumi järele. Suurem külastajate arv alandab lausa maagiliselt restoranide hindu. Kõige suurem võitja ongi arvatavasti avalik ruum, mida Euroopas peetakse maailma kõige kvaliteetsemaks. Siia alla ei kuulu ainult linnaväljakud, vaid ka spordi- ja laste mänguväljakud. Eestlased on kahjuks ennast müürinud oma korterisse. Nii ei tasugi linnaplaneerijatel ja arhitektidel imestada, et meie avalikul ruumil napib kasutajaid. Kõik algab väikestest asjadest.
Minu enda kogemused maailmast on üldiselt seotud hotelli magamistubadega. Esimene hea kogemus on pärit Marokost, kus hotellituba oli küll neli meetrit ühte pidi, kuid laius oli vaid kaks meetrit. Vaatamata sellele mahtus väga hästi ära suur ase ja piki seina jäi suur aken. Ruumi neljameetrine kõrgus tagas igal hommikul jumaliku päikesetõusu voodi jalutsist. Teine samaväärne ruumikogemus pärineb Hongkongist, kus muidu ülipisikese hotellitoa akna asemel oli puhas klaasfassaad. Toas ringi liikudes ei tekkinud hetkekski ahistavat tunnet, sest ruum jättis mulje linnamüra eest kaitstud rõdul elamisest.
Peaksime küsima: mida me oma kodult tahame? Kas kaitset ja turvalist keskkonda oma perele või kaitset ka oma pereliikmetele üksteise eest? Sel juhul riskime sellega, et meil on edaspidi nii tühjad ja laiutavad magamistoad kui ka lagedad tänavad ja platsid.