Mage kärakas
Foto: Lauri Kilpsoo
Tartus on kesklinna, Emajõe kaldale turuhoone ning bussijaama lähedusse viimastel aastatel kerkinud mitmeid uusi hooneid. Üks mannetum kui teine. Võrdväärselt keskpärased või õieti öeldes lihtsalt inetud on nii Plasku, äsja avatud spaahotell Dorpat kui ka valmiv Tigutorn.
Aru saada, milleks Tartu-suguses väikelinnas üldse kõrghooneid vajatakse, on üsnagi keeruline.
Ilmselt põhjus ikka selles, et kohalikel epumatel firmadel, nagu Playteckil ning Regiol, oleks võimalus nagu alpinistidelgi üksteise võidu tornide tippe vallutada. Kuid asi pole mitte suuruses, vaid pigem uudismajade tuimuses. Suurte massiivide puhul eeldaks hõrgemat plastikat, mis veidikenegi püüaks Emajõe kalda hapra iluga sobituda.
Nii on osakeseks suuremast ärikeskusest oleva Dorpati hotelli fassaad esinduslik, kuid lihtsalt mittemidagiütlev.
Kalle Rõõmuse arhitektuuribüroost pärit konservatiivne igavus kätkeb õnneks siiski küllaltki söakat sisemust. Sisearhitekt Raul Tiitus lisab julgelt värve, paneb lambikuplitesse linnavaateid ja vaibale tubade numbrid. Mugavalt sisustatud ruume vürtsitab lisaks kaunistele vaadetele erk koloriit. Plussiks on ka eraldi korrus allergikutele ning samas kompleksis paiknev spaa, kus pakutakse mitmesuguseid hoolitsusi ning raviprotseduure. Mõneti kurb, et ujuda siiski samas majas ei saa, selleks peab minema veidi eemal paiknevasse veekeskusesse. Ent idamaiste nüanssidega heledate ruumide olustik meelitab vaikuse ning piisava eraldatusega.
Loodetavasti tehakse järgmiste sama olulistes kohtades paiknevate kruntide hoonestamiseks siiski korralik arhitektuurivõistlus. Sest Tartu väärib paremat.
Karin Paulus