Maimu Berg: Hirm hooliva kohukese ees

Delfi 16.11.06

„… kõik Tallinnas toimuv on Keskerakonna sobing kapitalistidega, kes soovivad „eesti rahvast” pügades endale ülikasumeid taskusse toppida”. Räige jutt, aga mine tea, vahest hoopis aus ülestunnistus, sest nõnda kirjutas hiljuti ühes arvamusloos keskerakonna juhtiv tegelane Kalev Kallo.

Mina tsiteerin seda juttu siin meetodil, mida linnavolikogus ainuvõimul trooniv erakond harrastab oponentide “peedistamisel” — nimelt tsiteerida kontekstist väljarebitult. Samas loos jagas Kallo samuti tüüpilise keskerakondliku metodoloogiaga kaheks meie arhitektkonna — “agressiivsed uusbolševistliku mõttelaadiga inkvisiitorlikud revolutsionäärid (kirjanikuna jääb üle vaid Kallo sõnavara värvikust kadestada) vastandati “asjalikele arhitektidele”. Eks me leia Keskerakonna ridadest just neid asjalikke kunstnikke, asjalikke ärimehi ja asjalikke mõtlejaid ning suurem osa nendest on asjalikult lülitunud Eesti pealinna elu ümberkorraldamisse, olgu selleks siis kolemajad, uued lagendikud ja jõed, varemetele miljonite eest külvatud “rohealad” või vette tekitatud skulptuurid.

 

Kallo seekordne pahameelepurse oli põhjustatud Sakala keskuse ümber toimuvast. Heitkem Sakala epopöale veel üks pilk. Enne kultuuriminister Palmaru kohtumist loomeliitude esindajatega läkitati esindajaile dokument pealkirjaga „Rävala pst 12 kinnistu hoonestusõigusega koormamise kronoloogia”. (Kronoloogiaid, nagu selgub, on mitu, 14. novembri EPL-is ilmus siin tsiteeritavast natuke erinev versioon).

Loomeliitudele saadetud kronoloogiast selgub, et arutelud Sakala saatuse ümber lähevad tagasi eelmisse sajandisse. Tegelikuks läheb asi 2003. aastal, kui otsustatakse „olukorras, kus riigil napib vahendeid keskuse väljaarendamiseks” kasutada hoonestusõiguse võimalust. 4. märtsil 2003 teeb kultuuriminister ettepaneku „hoonestusõiguse seadmiseks AS Sakala Keskus kuuluvale kinnistule äriühingu arendamise eesmärgil”. 12.märtsil 2003 otsustatakse hoonestusõiguse konkursi läbiviimine ja 25. märtsil avaldatakse konkursi tingimused ajakirjanduses. 29. mail samal aastal on konkursi võitja välja valitud, see on AS Uus Sakala, ja 4. juulil annab AS Sakala Keskus juhatusele nõusoleku leping sõlmida.

Juba 9. juulil 2003 tormab võitlusse opositsioon — tol ajal oli selleks Keskerakond. Ajalehes Kesknädal ilmub end “kultuuri viigilehega varjava poliitkuhakatise” (tsitaat kirjamees Kallo ammendamatust varasalvest) Mailis Ranna ( Reps) nime all lookene pealkirjaga “Sakala Keskuse kinkeleping kui ohtlik pretsedent”. Tsiteerigem sedagi: “Sakala Keskus (rahvakeeli Karla katedraal) on tuntud tallinlastele ja linnakülalistele. Seal toimuvad kontserdid, väärtkino esitlused, festivalid, konverentsid, koolitused, pidulikud kohtumised…” Tõepoolest, võiks arvata, et seesama Rand-Reps on ka praeguse Sakala keskuse lammutamise vastase pöördumise autor — kui mitte ainuautor, siis vähemalt üks neist. Opositsioonipoliitik Rand ahastab, et riik kaotas kõigeväiksema pakkumise tegija valimise tõttu 220 miljonit, hädaldab, et „ühekultuuriobjekti ülisoodne, et mitte öelda kinkeleping on äärmiselt ohtlik teiste vabaaja objektide ellujäämisele”. Jne, jne. La donna e mobile? Jah, naise meel on muutlik, poliitiku oma seda enam. Nii saavadki ühel heal päeval kaitsjatest lõhkujad (ja vastupidi?).

Aga läheme kronoloogiaga edasi. 2004. ja 2005. aasta kuluvad AS Uus Sakala toimetamistele Karla katedraalis — tehakse ehitusuuringuid ja -ekspertiise, koostatakse ehitusprojekt, peetakse läbirääkimisi linnavalitsusega, muinsuskaitsega jt, hangitakse projektile vajalikke kooskõlastusi. Milles see sebimine konkreetselt seisneb, seda me muidugi teada ei saa.

Olemegi oma kronoloogiaga jõudnud käesolevasse aastasse ja näeme AS Uus Sakala tegelasi 8. veebruaril taotlemas lepingutingimuste muutmist.

Ning just siin põrkame selles kronoloogias esimest korda sõnale “lammutamine”. Tsiteerin: „AS Uus Sakala esitab taotluse lepingutingimuste muutmiseks (ehitustähtaja pikendamine ja olemasoleva hoone lammutamine).” Sellele järgneb kultuuriminsiter Palmaru kui „AS Sakala Keskus üldkoosoleku õigustes” oleva isiku seisukoht lepingu tingimuste muutmise kohta. 24. märtsil 2006 teatatakse, et „tulenevalt kultuuriministri seisukohast ja nõukogu otsusest lepingutingimuste muutmise kohta: antakse nõusolek ehitustähtaja pikendamiseks, kuid kuna olemasolev leping võimaldab hoone osalist või täielikku lammutamist, siis selles osas ei peeta lepingu muutmist vajalikuks”.

Tsiteeritud kronoloogiast saab välja lugeda, et lammutamine satub lepingusse alles veebruaris (EPL-I kronoloogias siiski juba kaks aastat varem) ja märtsis 2006 kinnitatakse see veel kord üle. Ei tea, lepingud on konfidentsiaalsed ja avalikkusele neid ei näidata. Igal juhul saadakse käesoleva aasta maikuus notariaalne kinnitus lepingu tingimuste muutmisele, augustis esitab AS Uus Sakala lammutamisprojekti AS Sakala Keskusele ja 25. oktoobril annab Tallinna Linnaplaneerimise Amet AS Uus Sakalale välja lammutusloa.

Kohtumisel loominguliste liitude esindajatega selgitas kultuuriminister, et Tallinn vajab 1800-kohalise saaliga kaasaegset konverentsikeskust. Uue Sakala esindaja Kompus väitis, et praegune maja nii suure kohtade arvuga saali mahutada ei suuda — asjaolu, millega AS maja omandamisel ei osanud arvestada. Arhitektide liidu aseesimees Margit Mutso aga oli hoone võimalusi vaagides jõudnud järeldusele, et 1600 kohaga saal on ka praeguse keskuse sälitamisel võimalik.

Keegi ei kahtle linna vajadustes saali järele, mis mahutaks just suure korraliku konverentsi jagu inimesi, aga mitte ka palju rohkem. Sellist saali Tallinnal tõesti pole. Iseasi, kas selleks, et saada just 1800 kohalist saali, peab korraliku hoone maha lammutama, kui sinna mahuks 1600 kohta siiski ära. Praegu välja käidud uus versioon, mis näeb ette olemasoleva hoone lammutamise, ei taotle vist mitte niivõrd korraliku ja kaasajastatud konverentsisaali kui uue äri- ja lõbustuskeskuse püstitamist, omamoodi sümmeetrilist kaksikvenda Viru keskusele, järjekordset rahamasinat.

Tänaseks toimub rahva seas tekkis aktiivne liikumine Karli katedraali kaitseks. Jah, kindlasti sellepärast, et alalhoidliku eesti inimese meelest tundub mõistusevastane hakata lõhkuma korralikult ehitatud heast materjalist ja kui ei muud, siis vähemalt omapärase arhitektuuriga maja. N-ö asja ees, teist taga. Kindlasti ka sellepärast, et uue Sakala projekt, mida praegu atraktiivseks kujundatuna esitletakse, meenutab tegelikult oma igavpompoosses kastluses pigem hiigelrahakassat kui linnailu ja omapära suurendavat hoonet. Ka sellepärast, et üks sama arhitekti projekteeritud rahakassa, seekord sammastega (sest eks lapski tea, et Tartus peavad igal tähtsal majal ikka sambad kah olema), mõjub tegelikult seal, kus ta on, ängistavalt ja vaateid varjavalt nagu Berliini müür.

Aga on veel üks põhjus, miks inimesed Sakala lammutamise vastu protesteerima hakkasid. Mitte ainult arhitektid, keda Kalev Kallo oma arvamusloos lihtsalt poksijaliku pommlöögiga nokauti saadab, vaid ka need nn tavainimesed. See põhjus on, et Karli katedraal oli tegelikult viimane tilk maitsetuste ja omavoli karikas. Kalevipojad ja purskkaevud, kahtlased sahmerdamised Harju tänava ja Vabaduse väljakuga, õiglustunnet riivavad korterijagamised, linnalooduse vägivaldne ümberkujundamine, iga tänavajupi „avamine” mõõdutundetu enesekiituse saatel.

Inimestel on sellisest ülbest valitsemisstiilist villand. Inimestel on hakanud õudne pealinnas laiutava kohukese ees, mis nii jõuliselt ja ainuvõimuliselt hoolib. Oma ja „omade” (naši, svoi) taskute täitmise eest. Praegune linnavalitsus on aasta võimul olnud. Kindlasti on selle aja jooksul ka kordaminekuid, on häid kavatsusi ja plaane ning tõelist hoolivust. Tahaks loota, et linnavalitsuse nooruslik uljus rakendub täiel määral, ausa ja läbipaistvana linna elanike ja linna heaolu teenistusse ega kustu meil juba liiga tavapäraseks saama kippuvasse halvamaigulisse sahkermahkerisse.