Maimu Berg: Närituna tänapäevlaste lõugade vahel

«Ja mis veel eile oli liiga kõva aja enese ja ta hamba jaoks: täna ripneb see närituna ja järatuna tänapäevlaste lõugade vahel.» Selle Friedrich Nietzsche mõttega võib Sakala keskuse hetkeseisu ühe lausega kirja panna.

 
Jah. Valimised on möödas. Kired maha rahunenud. Poliitikute arvamuslood taanduvad ajaleheveergudelt, et järgmiste valimiste eel jälle platsis olla. Lubaduste karussell, mis taas kord valija pea segi pidi pöörama, on samuti peatatud ja utoopilisemad lubamised võivad rahulikult unustusehõlma hõljuda.

 

Ka Sakala keskust ümbritseva tara ääres pole protesteerijaid ega uudishimutsejaid, hoone kallal müttab purustamismasin, paljastades neile, kes siiski vaevuvad pead kuklasse ajama ja üle plangu vaatama, kunagiste ehitajate ootamatult korralikku tööd, mida tänased lõhkujad miskiks ei pea.

Kui palju just ära lõhutakse või mis sinna täpselt asemele tuleb, seda ei saa me teada enne, kui kogu kupatus ükskord valmis on. Projekte, makette ja ilusaid sõnu võidakse ükskõik kui palju näidata, välja panna ja öelda, kuskil pole garantiid, et lõpptulemus neile vastama hakkab.

Ulmelisi kavandeid oleme näinud varemgi, arhitektide lennukatest ideedest on aga elus sageli järele jäänud tulemus, mille iga ruutmeeter peab raha sisse tooma, kõik muu on teisejärguline. Või on siis kerkinud lollidekülad ja «väikesed kastid linna servas».

Mis Sakalasse puutub, siis kogu selle keskuse lammutamise epopöa on tegelikult algusest peale segane. Ajakirjanduses on ilmunud erinevaid versioone juba ainuüksi sündmuste kronoloogiagi kohta, mis siis veel asjade sisust rääkida. Aga paraku – praegust seisu see kõik ei muuda.

 

Kohe pärast valimisi

 

 

Kui pisut enne valimisi Tallinna linnavolikogu kultuurikomisjonis kaitsesin oma Sakala keskusega seotud eelnõu (mis nüüdseks on muutunud mõttetuks), väljendasin muuhulgas kartust, et Sakala keskuse lammutamine algab kohe pärast valimisi. Ja seda hoolimata kultuuriministri lubadusest, et enne aprilli midagi otsustavat veel ei juhtu. Ometi juhtus. Ning kui uskuda pealtnägijaid, siis tõesti kohe valimistepäeva järgsel varahommikul.

Kogu see lugu on seda nukram, et ei ole kohanud ühtki tipp-poliitikut, kes Sakala lammutamist südamest ja siiralt tervitaks. 8. jaanuari Eesti Päevalehe kinnitusel ütles peaminister Andrus Ansip riigikogus, et Sakala keskuse hoonestusõiguse leping on puudulik ning mitmeti tõlgendatav.

«Peaminister luges lepingust ette punkte, mis nägid üheaegselt ette uue hoone püstitamist, juurdeehituse ehitamist, rekonstrueerimist ning suure saali renoveerimist. Kuigi Ansip väljendas heameelt, et keskuse lammutamine on praeguseks peatunud» (EPL, 8. jaanuar 2007), ei piisanud ei sellest ega ka peaministri soovitusest hoone muinsuskaitse alla jätta.

 

Pole ka põhjust kahelda kultuuriminister Raivo Palmaru siiruses, kui ta kohtumisel loominguliste liitudega kinnitas, et ka tema oma südames lammutamist ei poolda. Ministri meel on lihtsalt muutlik nagu kevadine ilm. Muutumise põhjused on aga erinevad.

 

Kui linnavolikogus palusin linnapea Jüri Ratasel vastata küsimusele, mida tema kui kodanik, mitte poliitik ja linnapea, Sakala lammutamisest arvab, siis kindlat vastust ei saanudki. Ratase õhetavapalgelisest keerutamisest ja ekslevast pilgust jäi kogenud inimesele pigem mulje, et ka Ratas südamepõhjas seda lammutamist ei poolda.

Kui nii, siis kes ikkagi juhib Tallinna linna ja Eesti Vabariiki?

 

Lubadused ei maksa

 

Tegelikult ei olegi asi ju enam ainult Sakala keskuses kui niisuguses. Probleem on palju sügavamal. Selles, et lubadused, ka ministri tasemel, midagi ei maksa. Ja muidugi ka ülbuses ja karistamatuses, mis eraldab meie ühiskonnas ühtesid kodanikke teistest vähemalt niisama teravalt nagu erinevused sissetulekutes.

 

See on ühe seltskonna kindel veendumus, et nemad on paremad, et neile on kõik lubatud.

Kõige selgem ja labasem näide sellisest mentaliteedist on see, mis juhtus Silja Line’i laeval. Aga neid näiteid, varjatumaid ehk, aga sisuliselt samasuguseid, esineb vägagi palju. Liiga palju.

 

Pole mõtet hakata neid siinkohal üles lugema, paljusid teame kõik ja kindlasti on selliseidki, mida teab ainult kitsas ring ning mis avalikkusele selguvad alles siis, kui midagi muuta on hilja.

 

Võib-olla olen naiivne, aga minu meelest on see, mis Sakalaga toimub, näide mingist bütsantslikust käitumisest, mida tembitakse turumajandusega. Selline talitusviis sobib pigem teisele poole Euroopa suuruselt viiendal kohal olevat järve.

 

Väike Tallinn

 

Ärgem tehkem endale illusioone. Me ei ela USAs või Venemaal. Eesti on tilluke riik. Tallinn on New Yorgi või Moskva mastaapidega võrreldes väikelinn. Siin pole võimalik oma tegelikke plaane kuigi kaua varjata. Eesti väikeses ühiskonnas paistavad ülbitsemine ja hoolimatus kõigile silma ja mõjuvad eriti küüniliselt.

 

Üha enam saab paljudel sellest villand. Pikkamööda, kuid kindlalt hakkab ühiskond oma eelistusi ja hoiakuid näitama. Oleme juba sinnapoole teel. Ja nendega tuleb üha rohkem arvestama hakata. Muidu jäämegi aega, kus kahtlasi tegusid tehti ööpimeduse varjus ja suurem osa asju olid rahva eest salastatud.

 

Paraku koguneb ainuüksi Tallinna liiga palju mälestusmärke uusrikaste ja käputäie maitsetusega hiilgavate võimumeeste käsikäes tegutsemisest. Ja lähemateks aegadeks ilmselt pöördumatult. Siinkirjutaja kahetseb aga südamest, et ei ole saanud taevataadilt sellist annet nagu oli kadunud karikaturistil Goril – ainest on praegu küll kuhjaga.

 

 

Maimu Berg, kirjanik (SDE)

Postimees 19.03.2007