Maja-suusamägi

Igal aastal sõidavad tuhanded eestlased mägedesse suusatama. Kes jõukam, võtab sihikule Alpid või Tatrad, kes säästurežiimil, valib Nuustaku või Himose künkad Soomes. Mägisuusatamine ja lumelauasõit on popid, isegi teismelised, kes nina arvutist välja ei saa, unustavad hetkeks Facebooki ja virtuaalsed killer-mängud ning koguvad adrenaliini lumistelt nõlvadelt alla kihutades.     

Kindlasti on mägedesse sõit juba elamus omaette: hunnitud vaated mäetippudelt viivad mõtted maailma kõiksuse ja looja loodud ilule ning mitu kilomeetrit laskumist on mõnus enda proovilepanek. Samas on üsna totter alustada kahe tuhande meetri kõrguselt, kui suusasaapad alles esimest korda jalas ja esimesed puusanõksud tegemata. Need võiks ju kuskil lähemal ära proovida.         

Pea kõikidesse linnadesse sissesõidul võtavad meid vastu tohutud lahmakad ostukeskused, mille puhul sõna „arhitektuur” on pisut liiast. Need on hoonetüübid, millel puudub vajadus ilu järele – vaja on vaid seinu, mille äärde riiulid paigutada, suurt autoparklat ja jõulisi reklaamtahvleid. Neil ehitistel  pole vaja aknaid, piisab suurest uksest. Miks mitte kujundada neist enamasti ühekorruselistest monstrumitest looduslikud suusamättad, mille otsa veab lihtne tõstuk? Väike vigur püüaks kaks kärbest ühe hoobiga: kolearhitektuur asenduks lõbusa maastikuga ning see aeg, kui vanemad keskuses ostlevad, saavad jõnglased suusatrikke harjutada. Paar väikest hüpekat suhteliselt laugel nõlval pakub hulgaliselt trikivõimalusi. Seda mõtet toetavad  ka viimaste aastate lumerohked talved. Möödapääsmatu reklaami toeks võib ehitada eraldi sõrestiku. Suvisel ajal aga lainetaks ostu-uste vahel mõnus roheline maastik. Ma ei arva, et seda pidevalt niitma peaks – metsik umbrohi on mõnikord dekoratiivsemgi.     

Mõelda võiks aga ka sellise kõrgema suusamaja peale, nagu pakkus hiljuti Bjarke Ingels Group Kopenhaageni vana tööstusala lahenduseks (): kuue-seitsmekorruselise n-ö mägimaja külge mööda kulgeb korralik suusarada, mäe tippu pääseb liftiga. Mägimaju võiks rajada linna võimalikult kättesaadavatesse kohtadesse, kuhu oleks hõlbus minna pärast kooli – näiteks rohealade juurde. Linnad võiksid arendajatele  välja pakkuda arenduseks eksklusiivsed kohad, kuid seada seejuures tingimuseks suusamäe loomise. Miks mitte näiteks Tallinna või Pärnu ranna-alale, palju küsimusi tekitanud krundile Pirita purjespordikeskuse kõrvale või Stroomi metsa veerde? Tahate teha kinnisvaraarendust?   

Olgu, aga tingimus on see, et loote ka linnarahvale midagi atraktiivset, mis  talvisel ajal lapsed värske õhu kätte meelitab ja positiivseid elamusi pakub!