Mälestuseks langenutele

Vestlus arhitekt Tiina Linnaga Vabadussõjas langenute mälestusehise taastamisest Tallinna Kaitseväe kalmistul

28. novembril avati arhitekt Edgar Johan Kuusiku kavandi järgi 1928. aastal ehitatud Vabadussõjas langenute mälestusehitis Tallinna Kaitseväe kalmistul. Arhitektide seas hakati mälestusmärgi taastamisest aktiivselt rääkima seoses uue Vabadussõja võidu samba kavandamisega Vabaduse väljakule: uue kavandiga poldud sugugi rahul ja Kuusiku monumendi taastamises nähti sellele alternatiivi. Nüüd on valmis mõlemad.

Millal sinu ja su meeskonna töö Tallinna Kaitseväe kalmistul peale hakkas, mida kõigepealt tegite?
1995. aastal koostasime ajaloolise õiendi kogu kalmistu ehitusloo kohta: kalmistu avati 1887. aastal, praegu puhkab sõjaväekalmistul umbes 4500 inimest. Esialgu oli surnuaed vaid väike osa kabeli ümber, hiljem seda laiendati. Sissepääs oli Siselinna kalmistu poolt. Tegime kalmistu üldise kontseptsiooni: kuidas lahendada liikumine, hauad, kus taastada monumendid jne. Kuusiku 1931. aastal valminud kabel oli põlenud, ilma katuseta, seda kasutati kalmistuvahi elamu ja haljastustrusti ruumidena. 1993. aastal see põles. Ainuke mälestusmärk, mis oli säilinud, oli 1937. aastal avatud monument Männiku lõhkemoonaladudes toimunud plahvatuse ohvritele. Teised omaaegsed mälestusmärgid olid nõukogude ajal hävitatud.
Kalmistu vaht, õigemini, kalmistu hea ingel proua Linda Soomre, kes siin nõukogude ajal toimetas, suunas delikaatselt uued hauad õigesse kohta. Vanade monumentide kohad olid alles. Kahjuks pole teda enam meie hulgas, aga me oleme talle väga tänulikud.

Millises järjekorras kalmistu elemente taastama hakkasite?
Kõigepealt taastati piirdeaed. Restaureerisime piirded, seda tehti jupiti, vastavalt võimalustele. Sellega koos restaureeriti ka Kuusiku väravaehitis, mis oli algselt peavärav. Täpselt värava ette oli nõukogude ajal ehitatud suur silikaattellistest söökla, nii et väravat kasutada ei saanud. See lammutati ja värav avati.
Teise, Filtri tee äärse väravaga oli mul aga kummaline lugu. Kui minu abikaasa metallikunstnik Taivo Linna suri, siis tegin tema töödest näituse. Vaatasin üle kõik temast alles jäänud materjalid; ta oli just enne surma teinud oma töödest vahekokkuvõtte. Seisab ühe metallvärava detailide juures ja räägib, et need on sõjaväekalmistu väravad ja seisavad siin Hurda küünis ning võib-olla pannakse ükspäev need ka kuskile ülesse. Mulle meenus see piirdeaia taastamise käigus ja leidsingi need väravad kuskilt kuuri tagant ülesse. Need on nüüd paigaldatud – suur värav ja jalgvärav.
Edasi tuli Vabadusristi kavaleride mälestussammas, mida tegelikult ei jõutud 1940. aastal isegi pidulikult avada. Nõukogude võimu esindajad lõhkusid selle laiali, aga patriootlikud Eesti mehed kaevasid selle tükid maha. Keskmise ristiosa panid aga auto peale ja viisid Meriväljale kellegi koju n-ö põranda alla. Ira Heinamaa, toonane Tallinna kultuuriosakonna juht, otsis neid mälestusi ja detaile ning tal õnnestus üht-teist leida. Risti hoidja andis sellest teada ja nüüd on see originaalelement omal kohal. Leidsime üles ka maassekaevatud monumendi tükid. Kahel pool risti olid sõdurid, ühel neist ei olnud jalgu, teisel pead. Monumendi taastamisel aitasid mind skulptorid Aime Kuulbusch-Mölder ja Ants Mölder, kes tegid puuduvad tükid.
Kabeli kohta leidus üks eskiisjoonis, mille järgi me selle objekti ka rekonstrueerisime. Sellest polnud fotosid, aga selle kiviosa oli säilinud, katust polnud. Taastasime katuse Kuusiku eskiisi järgi. Kabeliga tegelesid peamiselt insener Kuldar Ojalo ja arhitekt Merle Kinks. Meil oli kabelile ette nähtud vaskplekk-katus, aga kuna tol ajal peeti seda asukohta linna perifeeriaks, siis vase tarvis raha ei antud, tuli tsinkplekk.

Kes on kalmistu ja monumentide tellija?
Esimesed tööd tellis Riigi Muinsuskaitseamet.

Ma mõtlesin, et see objekt kuulub sõjaväele.
Siin oli probleem omandis. Kalmistu kuulus Tallinna linnale, aga kuna linn polnud sellest huvitatud, siis esialgu telliti töid muinsuskaitse kaudu, pärast taotles kaitseministeerium selle endale. Nüüd on see kaitseministeeriumi valduses.

Kas Vabadussõja mälestusehise asemel oli tühi koht?
Mitte päris. Otsisime 1996. aastal mälestusehitise vundamendi jäänuseid. Tookord oli kaitseminister Andrus Öövel, kes saatis meile sõdurid appi vundamenti lahti kaevama. Ta oli väga entusiastlik. Kui vundament oli leitud, siis kaevasid edasi arheoloogid. Neljas nurgas olid kinnitus­rauad, mis tähistasid ümarate sammaste keskpunkte, tänu sellele saime alusgabariidid täpselt teada. Vana vundament jäi hiljem uue ehitise alla.

Kas ehitise ainsad originaaldetailid on maa sees?
Ei, urn mälestusehitise keskel on ka originaal. See seisis aastaid Metsakalmistul, kuni toodi siia. Ajaloolased Janis Tali, Mari Kask ja Mati Strauss ajasid kogu selle kalmistu ja monumentide jälgi ning leidsid selle. Vaprad Eesti mehed olid selle siit omal ajal minema toimetanud.Üks huvitav leid oli veel. Me teadsime, et läänepoolse tahvli peal oli tekst kirjaga „Püstitatud 1918–1920 aastate Vabadussõja kangelaste mälestamiseks. Püha on isamaa sund, kodumaa pojad – teil rahulist und!”. Me ei teadnud, kuidas see tekst oli tahvlile paigutatud. Juhuslikult tulid aga välja fotod selle tahvli tükkidega. Selgus, et neid tükke oli nähtud kuskil Rahumäel kivitööstuse äravisatud materjali hulgas ja keegi fotograaf oli neid juhuslikult pildistanud. See oli uskumatu vedamine!

Kas mõtte taastada 1928. aastal püstitatud Kuusiku Vabadussõja mälestusehis algsel kujul andsite teie või oli see tellija soov?
Meie kontseptsioon skulptor Aili Vahtrapuuga oli 1995. aastal teha Kuusiku monumendist uus versioon. Tahtsime näidata, et vahepeal on palju aega mööda läinud, vana ehitis on õhku lastud, uus kavand sai tehtud selle ainetel, justnagu osa sellest. Mart Laari juhitud komisjon võttis aga seisukoha, et kalmistul taastatakse täpselt 1940. aasta olukord, mis oli enne lammutusi. Selles kontekstis ei sobinud meie poolik nägemus, makett vedeleb siiamaani kuskil kaitseministeeriumi riiulil.

Kas oli säilinud ka vana ehitise joonised?
Oli vaid eskiis. Ja muidugi fotod, neid oli isegi tööprotsessist. See oli väga hea: sealt oli näha, kuidas tehti raketised, kuidas ümarad postid paigaldati jne.

Kas sa tead, mis mõtted Kuusikul selle mälestusehisega seoses peas liikusid?
Ei tea. Ta oli suurejooneline stilist. Ehitis on arhailine, mõjub üsna raskepärasena. See valiti välja arhitektuurivõistluse käigus, hiljem tehti veel võistlus monumendi tarvis Vabaduse väljakule – jumal tänatud , et see jäi realiseerimata … Kuusiku mälestusehitis Tallinna Kaitseväe kalmistul mõjub praegu täitsa hästi, see on selgelt teisest ajast. Mind ennast on aga sellega seoses vaevanud makettide taastamise küsimus: arhitektid ja muinsuskaitsjad ei ole pidanud õigeks selliste uute vanade asjade ehitamist. Eks me seepärast ka pakkusime n-ö tuletist sellest vanast, aga praegu tundub, et taastamistöö on siiski ennast õigustanud. Me saime selle üsna hästi vanade fotode järgi modelleeritud. Eks see uus monument on muidugi natuke ka minu ja kiviraiduri nägu, kõiki vanu nüansse me kindlasti ei tabanud. Riigivapi ja Tallinna vapi puhul saime kasutada analooge, Draamateatri pealt näiteks. Meil olid olemas ka mälestusehise kirjeldused, näiteks materjalide kirjeldus. Sellest olen rangelt kinni pidanud: Saaremaa dolomiit ja Lasnamäe paas.

Ma olen vaadanud vanu hooneid, mille fassaadidel lähevad arhitektuuri elemendid üle skulptuuriks, ja mõelnud, mismoodi see koostöö arhitekti ja kujuri vahel käis. Nüüd on seda hea küsida, ega meil tänapäeval tihti seda ette ei tule, et skulptuur on integreeritud arhitektuuri.
Ma sain äsja huvitavat infot algse mälestusehitise kiviraiduri Aleksander Jannese kohta. Ta kirjutab oma päevikus: „Selle töö juures polnud tarvis töötuba, vaid kõik töö tehti Sõjaväe surnuaias kohapeal, kuhu ma tegin laudadest katusealuse skulptuuritööks ja vihmavarjuks. Elu oli nii vaene, et lepingusõlmimiseks vajalikku 70 krooni ei saanud kuidagi kokku. Peale selle oli mitmeid tööriistu ja abinõusid tarvis, milleks sain arhitekt E. Kuusiku läbi krediiti 300 kr. Julgust ja elurõõmu oli palju sellise suure Tallinna kohta ilustustöö saamise puhul”. Meie tegime koostööd tänase vabariigi parima kiviraiduriga – Saia Volliga Saaremaalt.

Voldemar Sai?
Ei, Volli Saia. Sõitsin tööprotsessi käigus pidevalt Saaremaa vahet. Modelleerisime Tallinnas, skulptor Vambola Mets modelleeris reljeefid savist – jalaväe, mereväe, ratsaväe ja kahurväe embleemidega. Need valati kipsi ja see läks kujurile, kes tegi need dolomiidist. Ülejäänud monumendi detailid tuletasime fotode põhjal koos Loore Mutsoga: profiilid, postid jne, tegime joonised, mida Saia Volli omakorda pisut parandas ja tagus dolomiidist välja. Saaremaalt tulid kalmistule kohale suured kivist valmiselemendid.

Sul on eskiisi peal joonistatud kandiliste puudega allee. Praegu on puud väga suured, monumendi ümber on võimas allee. 
Tahtsime neid puid pügada, dolomiidile ei meeldi vari, päikest on rohkem vaja. Aga keskkonnaamet ei lubanud puid madalamaks lõigata. Need on pärnad, peaksid pügamist kannatama küll. Maastiku osas aitas mind kalmistul maastikuarhitekt Kersti Lootus.

Üks ilus detail on mälestusehitisel veel – puidust, valgustusega kassettlagi. Kas selle kohta leidsid ka fotodelt infot?
Ühel fotol oli natuke midagi sellist näha, aga valgustus on minu looming. Õhtune pilt valgustatud kalmistul valgustatud monumendist on väga vägev! Kalmistu valgustusprojekti vajadus tekkis tegelikult seoses nn pronksmehega.

Kas temale otsisid ka sina koha?
Ei. See oli tühi koht. Arhitekt Illar Kannelmäe valis selle tundmatu sõduri hauakohaks, kui ta oli Tallinna linna peakunstnik. Pronkssõduri siiatoomist mina kindlasti ei plaaninud, aga ma leian, et see sobib sellele kohale küll, palju paremini kui Tõnismäele. Üks värav viib nüüd pronkssõduri peale ja teine viib Vabadussõjas langenute mälestusmonumendi juurde.

Kuusiku mälestusehis on praegu viimane taastatud objekt Kaitseväe kalmistul. Kas on veel midagi puudu?
Jah, Eesti lendurite hauatähised. Seal oli kunagi lennukite propelleritest rivi. Lendurid praegu mõtlevad, kuidas seda nüüd teha. Küsimus on selles, et mitmete lendurite haudade puhul on tulnud peale uued matused. Saksa sõjaväelastele on ka uut hauatähist vaja, sakslaste hauad hävitati pärast Teist maailmasõda. Inglaste hauad on korras, hauatähised taastatud.

Jutu lõpetuseks – kuidas sulle meeldib uus klaasist Vabadussõja võidu sammas?
Ära küsi …