MÄLU LAHINGUVÄLJAD. Intervjuu WINY MAASIGA.
Eesti Ekspress.Areen: 18.01.2006
Karin Paulus
Karin Paulus rääkis Eesti Rahva Muuseumi hoone konkursist žüriis osalenud arhitekt Winy Maasiga.
ERMi žürii “rosin” – trendika hollandi büroo MVRDV karismaatiline eestvedaja Winy Maas – pole Eestis esimest korda. Härrast kirjutas portree aasta tagasi Maja peatoimetaja Triin Ojari, kui Maas osales Tallinna valgusfestivalil. Uuenev, kiiresti muutuv pealinn näib Winyle päris meeldivat. Ta mainib tornidest konsoolse osaga täiendatud City Plazat ning lennujaamast saabujaid tervitavat tselluloositehasest tehtud Fahle maja: “Te võiks isegi ühe oma kiriku selliselt lahendada.” KUMU ta pole veel vaatamas käinud.
Aga mida arvab hollandlane Tartust? “See on väike linn. Ilus. Asukohalt veidi kõrvaline. Maastik on samuti kaunis, tasane, kuid justkui lõputu. Euroopa kontekstis on Tartu kindlasti märkimisväärne koht.” Ka Raadi puhul imponeerib Winy Maasile paiga loodus ning ajalooline mitmekihilisus. Kuid mida Tartus edasi teha?
Maas leiab, et uus Eesti Rahva Muuseum oleks kindlasti üks põhjus, miks tasuks Tartusse sõita: “Ja seda mitte ainult kollektsiooni, vaid ka põneva hoone pärast.” Ta rõhutab nagu teisedki žürii liikmed ja ERMi teadurid, et tegu pole kindlasti ainult Tartu muuseumi, vaid otseses mõttes kogu eesti rahva muuseumiga. “Muidugi, rahvusmuuseumi paradoks on selles, et seda ei ole mõtet teha ainult oma inimeste jaoks. Enamik tunneb ekspositsiooni, seal käiakse umbes kuue- kuni üheksa-aastasena ning hiljem enam mitte; või kui, siis oma lastega. Kooli ajal külastatakse muuseumi klassiga jne. Rahvuslik muuseum on ühtaegu rahvusvaheline. Seda sorti institutsioon tahab olla iselaadne, erineda teiste riikide muuseumidest. Seega tahetakse mängida ühtaegu rahvuslikele tunnetele ning pälvida rahvusvahelist tähelepanu.”
Winy Maas on oma bürooga ka ise muuseume projekteerinud. Ta mainib muuseumi Nigatas Jaapanis, mis valmis kõigest aasta tagasi. Ka Hiinas on praegu üks pooleli. Amsterdami aga on MVRDV-l palutud kavandada uus disainimuuseum. Maineka kollektsionääriga François Pinault’ga Pariisis teeb Maas samuti koostööd. “Muidugi oleme me ka võistlusi kaotanud. Arhitektina tahan siiski töötada erinevate asjade kallal, mitte ainult teha muuseume. Muidu on nii nagu iga spetsialiseerumisega, silmaring jääb liiga kitsaks.”
Winy on avatud konkursi tasemega vägagi rahul. “Mis juhtub avatud konkurssidel? Sa ei saa kunagi kuulsaid arhitekte, kuna osalemistasu pole garanteeritud ja samuti on risk, et võitu ja seega ka raha ei tulegi. Nii et arhitektide kõrgliiga avatud võistlustel reeglina ei osale. Saad noorte büroode, mõnikord isegi tudengite töid ja nende töid, kes väga soovivad tuntust võita.”
“Sada kaheksa tööd on hea saavutus. Olin meeldivalt üllatunud. Loomulikult on pooled tööd sellised, millest pole suurt midagi rääkida.” Kas konkursist tuldi osalema tähelepanuväärse žürii, teema või Eesti pärast (enamik osalejatest olid ju välismaalased), ei oska Maas öelda.
Ekspertide ettepanekuid kuulati, kuid nende arvamustes esile toodu kõrval võeti ikka arvesse projektide kontseptsiooni, sobivust keskkonda jne. Tahan teada, mida arvab Winy Maas Karin Hallas-Murula väitest, et lennuväljaga dialoogi astuv planeeritav hoone põlistab justkui okupatsiooni. “Tema kohuseks ei olnud hinnata ideoloogiat. Žürii sai sellega ise suurepäraselt hakkama. Lennujaama puhul saab muidugi mõtiskleda, kas te tahate minevikku kustutada, nagu venelased on teinud paljudes linnades, või anda minevikule ruumis oma koht.”
Maas: “Kui selles piirkonnas ringi vaadata, siis siin pole just eriti tugevat maamärki. On päris selge, et see kant Tartust hoonestatakse üsna varsti. Tuleb juurde eramuid, kauplusi, ladusid. Küsimus on, kuidas anda sellele piirkonnale iseloom.” Võiduprojekt on Winy arvates väga poeetiline, tõmmates oma lakoonilisusega tähelepanu piirkonna omapärasele avatusele ja “lõpmatusele”, ning lennuväljale viidates laseb okupantidele justkui lahkumiseks lehvitada.
Kas otsuse tegemine oli kerge? “Jah ja ei. Oli umbes kümme parimat tööd. Võidutöö põhjustas kohe kõige rohkem vaidlusi. Niisugusel juhul on alati ilmne, et tegu on väljapaistva projektiga. Kui ühel momendil saab ajalugu teha, siis oleks kurjast juhust mitte kasutada.”
Kujundus on liigutav – hinge puudutav. “Praegu on ekspositsioon veidi tolmune. Kollektsioonid on uhked, kuid neid eksponeeritakse väga ebaelegantselt.” Muidugi tuleb ruumiprogrammi optimeerida, aga avatud konkursid ongi rohkem mõeldud uute ideede ammutamiseks. Siiski tõstab Maas esile interjööri paindlikkust: “Iga muuseumidirektor võib justkui teha oma muuseumi. Paljude muuseumide arhitektuur on nii jõuline, et seal ei saa ekspositsiooni ümber mängida. Näiteks Picasso muuseumis on kunst justkui ruumi pressitud.”
Kas projektide puhul oli märgata ka mõningaid üldisemaid trende? Winy Maas räägib, et osa tööde autoritest kutsus žürii “reklaamijateks”, kes lähtusid efektsest kollektsiooni eksponeerimisest. Teise, omaette grupi moodustasid tagasihoidlikumad, paviljonilaadsed muuseumi-projektid. Ka teise koha töö, mille autoreiks olid Juho Grönholm, Antti Nousjoki, Janne Teräsvirta ja Samuli Woolston Helsingi arhitektuuribüroost ALA Architects, oli üks neist. “Kena, kuid mitte eriti väljapaistev. Nad tahtsid teha katusele poodiumi – väljaku, kus inimesed võiksid käia istumas. Aga mida vaatamas?”
Kolmandaks tuli reklaamikuup, kus fassaadil Eesti kaart. Autoriteks on arhitektid Alfred Bramberger, Thomas Pucher, Heidrun Steinhauser, Martin Mathy ja Christa Pucher. “See on nagu suur latern. Suur Eesti kaart on mõjus. Meenutab kaubamaja, ütlesid eksperdid. Jah, vastasime meie, muuseum peabki end reklaamima. Miks ei võiks Prada või Muchi teha just ERMist inspireeritud kollektsiooni? Siin tegeldakse ju tõesti argiesemete ehk siis ka pop(ulaar)kultuuriga.”
Neljanda koha töö (AB Kosmos) oli üsna sarnane. Fassaadil kasutati pits-mustrit. Kuna hoone on sale, siis saab sees olija kõikjalt läbi välisseina ümbritsevat maastikku vaadata. Viienda koha töö (Gianni Botsford Architects Londonist) oli jällegi “häbelike” seast. Intrigeerivamatest töödest mainib Maas veel veealust muuseumi; teist, kus oli ära kasutatud lõbustuspargi elemente, ning kolmandatki kompleksi, mille vorm oli justkui tuletatud veerema lastud sõrmusest.
“Memory Field” oli aga tõesti teistest peajagu üle, on Winy Maas kindel.
ERM: sümbol avatusele?
Võidutöö Memory Field autoriteks on rahvusvaheline seltskond, koosseisus Dan Dorell, Lina Ghotmeh ja Tsuyoshi Tane.
Dan Dorell, miks valisite oma projektis just lennuvälja äärse piirkonna?
See ala tundus väga põnev ja mitmetähenduslik. Mängisime läbi eri piirkonnad, kuhu saab mida planeerida. See konkurss oli ka selles mõttes väga hästi organiseeritud, et jättis osalejatele sellise võimaluse. Proovides erinevaid elemente kokku panna, jõudsime niisuguse tulemuseni. Muidugi on väga tugev kujund lennuväli, kuid seda on kasutatud pigem ikka “nähtavuse” loomiseks.
Mulje on veidi metafüüsiline.
Inimesed tajuvad seda praegugi. Tahtsime seda võimendada. Usume, et tänu lennuvälja kujundile saab muuseum veel kuulsaks kogu maailmas.
Miks osalesite sellel konkursil?
Otsime alati häid konkurse. Oleme osalenud ennegi mitmetel konkurssidel.
Näiteks millistel?
Mina isiklikult olen osa võtnud näiteks Sarajevo kontserdimaja omast (töö märgiti ära), Giza muuseumi kavandamiseks tehtud konkursist jne. Eesti oli huvitav seetõttu, et ka Euroopas, aga siiski justkui “uus naaber”.
Kus sa õppisid?
Milanos Itaalias. Lina elab rohkem Pariisis, kuid on pärit Liibanonist ning Tsuyoshi tuleb Jaapanist Tokyost, kuid on elanud nüüd Londonis. Mina aga olen sündinud tegelikult Iisraelis, kuid mu ema on itaallanna.
Kas oled teinud ka “päris” majasid?
Jah, ikka. Töötasin Renzo Piano ja Jean Nouveli juures. Piano büroos osalesin näiteks Torinosse muusemi kavandamisel ja Jean Nouveli juures Kopenhaageni kontserdimaja projekteerimisel.
Seega oleme enne töötanud teiste juures, aga ERM on esimene projekt, kus projekteerime kolmekesi koos.
Mitte lihtsalt muuseum.
Eesti Rahva Muuseum kannab nime, mis muuseumi koha määramisel meie kultuuris ei jäta ruumi kaheti mõtlemiseks. Eesti Rahva Muuseum on meie esindusmuuseum, meie rahva ajaloo säilitaja. Siin on hoitud nii eestlaste vaimu- kui ka vanavara – see on osa meist, see kõneleb, kes me oleme ja kust me tuleme. Rahvas, kes oma minevikku ei mäleta, elab tulevikuta. Ka neil aegadel, mil rahvuslus pole enam nii moes ja Euroopaski ei osata rahvust meie kombel mõista, peab väikerahvas seda meeles pidama. Eesti Rahva Muuseumi saatus on olnud sarnane Eesti rahva enda saatusega. Sõja ajal ja pärast sõda kandis muuseum raskeid kaotusi, teda on jagatud ja ühest kohast teise pillutatud. Nagu eesti rahvastki. Niisiis pole Eesti Rahva Muuseum lihtsalt üks muuseum, ta on sümbol.
Pekka Erelt
Žürii liige, Tartu linnaarhitekt Tiit Sild, mida arvad kohavalikust?
See mõjub Raadile ja ümbritsevale vallale kindlasti hästi. See on seotud ka muuseumi ajalooga.
Kuidas võidutöö esteetiliselt meeldis?
Väga ilus. Tõesti meeldis. Tegu on hästi mitmekihilise projektiga. Lihtne vorm annab palju kasutusvõimalusi.
Žürii liige, arhitekt Veljo Kaasik, mida arvad sellest, et muuseumi kohana eelistati kesklinnale Raadit?
Selleks, et hinnangut anda, peab kohapeal käima. See on pehmelt öeldes võimatu kant. Aga kuidagiviisi on võimalik ikka muuseumi rajada. Mida me seal näeme? Üles songitud maad, kohati väga niisket. Sel on ka üks spetsiifiline puudus, see võtab endasse lennuvälja vihmaveed, mis lähevad läbi tiigi Raadi järve. See on siiski lahendatav. Kuna see on valla arengus oluline piirkond, siis oleks muuseum esimene kivi. See oleks sarnane Bilbaoga, kus muuseum andis tõuke ümbruskonna mõtestatumaks arendamiseks.
Ekspert, arhitektuuriajaloolane Kaur Alttoa, miks sulle tundub, et lennujaama läheduses olev muuseum põlistaks rohkem okupatsiooni kui mõisasüdames paiknev kompleks?
Seal on kujunduses kasutatud lennujaama motiive. Muuseum sarnaneb maandumisrajaga ja see on minu jaoks vastuvõetamatu.
Aga kuidas meeldib, et kesklinnast kavatsetakse kolida Raadile?
Minu jaoks lahenes see küsimus siis, kui hakati sinna hoidlaid ehitama. Seda varianti, et hoidlad on ühes kohas ja ametnikud ja uurijad teises kohas, ei saa aktsepteerida. Sellega oli Raadile minek otsustatud.
Katke eksperdi Eesti Arhitektuurimuuseumi direktori Karin Hallas-Murula kirjast žürii liikmetele, 14. dets 2005:
ERMi konkursi žürii on tõstnud kolmeks favoriidiks (sh peapreemia kandidaadiks) tööd, millised eksperdid (Barry Lord ja mina) teineteise arvamust teadmata peaaegu üksmeelselt liigitasime kõige nõrgemateks, kaks neist rubriiki “mitte mingil juhul teostamiseks”. Winy Maasi kirjalikust arvamusest jääb mulje, et ta pole aru saanud, millise muuseumi konkursiga tegemist on. Väliseksperdi jaoks on ERM uus institutsioon, mis tegeleb pop-kultuuriga. ERMi igatsetud läbimurdeks Euroopasse aga peaks justkui olema see, et Prada ja Gucci moedisainerid tuleksid Tartusse inspiratsiooni saama! Selliseid seisukohti ei saa tõsiselt võtta, loodan, et žürii seda ka ei tee. Eesti laulupeo kava kokkupanemisel ei jäeta viimast sõna välismaa rock-staarile.
Olles mitte ainult muuseumipraktik, vaid ka palju kirjutanud arhitektuurikriitik, väidan täie veendumusega, et ekspertide esiletõstetud tööd (A ja B kategooria, kokku ca 15 projekti) ei ole arhitektuurilisest aspektist samuti mingi arhitektuuri eilne päev. Arhitektuur ei alga igal esmaspäeval uuesti.
Praegu on esikohale nihutatud töö, mis on 70 m lai ja 1,5 kilomeetrine ehitis. Destruktiivne ja totaalne lahendus ei vasta programmi nõuetele, ignoreerib mõisaparki ning haakub märgiliselt nõukogude lennuväljaga. Raadi lennuväli oli nõukogude okupatsiooni kõige eredam füüsiline märk terves Tartu linnas, mistõttu linn oli suletud ja selle areng pärsitud. Tõsta selline kontekst Eesti Rahva Muuseumi edasise tegutsemise aluseks on ideoloogiliselt sama vildakas nagu panna Lydia Koidula monumendiks vene tank, üksnes rõhutamaks seika, et “Mu isamaa…” oli Nõukogude ajal pooleldi nagu keelatud laul, huvitumata üldse Koidulast endast ega tema kohast Eesti kultuuris.
Eripreemia üks kandidaate on töö nr 23, mis näeb ette muuseumi ehitamise vee alla. Muuseumi inimeste jaoks on see idee absurdne ja lapsik. Muuseum ei ole funktsioonilt tunnel ega sõidutee, mida hädavajadusel vette ehitada, nagu Riia kaldapealse taanlaste projekt ette nägi. Selle töö tegija demonstreerib avalikult, et ei tea ega tahagi midagi muuseumidest teada. Ei tea ta ka probleemidest, millega Euroopa akvaarium-muuseumid kokku puutuvad. Sealsetes ekspositsioonisaalides on selleks spetsiaalselt töödeldud vesi veel põhjendatud element, sest eksponeeritakse mereelukaid, kuid millega on lisaks kõigele ERMi töötajad teeninud ära karistuse töötada välisvalguseta, niiskuses ja sogase järvevee all?
ERMi kronoloogia:
1909 Eesti Rahva Muuseumi asutamine Tartus.
1911–1913 Kogumise kõrgperiood.
1913 Muuseum sai enda kasutusse ruumid Gildi tänaval.
1914–1918 Esimene maailmasõda
1918–1940 Eesti Vabariigi periood
1922 Ametisse nimetati esimene palgaline direktor, Soomest kutsutud Ilmari Manninen. ERMi kasutusse anti Raadi mõisahoone, mis varem kuulus von Liphardite suguvõsale. Raadile viidi üle etnograafilised kogud.
1927 Raadil avati püsinäitus.
1928 Püsinäitusel lisandus soome-ugri rahvaste väljapanek.
1940–1941 Nõukogude okupatsioon Eestis
1940 ERM jagati etnograafiamuuseumiks ja kirjandusmuuseumiks. Muuseumi uueks nimeks sai Eesti NSV Riiklik Etnograafiamuuseum.
1941–1944 Saksa okupatsioon Eestis
1944 Raadi mõisa peahoone sai tulekahjus tugevasti kannatada.
1944–1991 Nõukogude okupatsioon Eestis
Pärast Tartu vallutamist Nõukogude armee poolt jäi Raadi ala aastakümneteks Nõukogude Liidu sõjaväe käsutusse. Muuseum kolis endisesse kohtumajja Veski tänaval.
1950–1951 Kogude selekteerimine ja osaline hävitamine.
1961 Alustati etnograafiliste filmide tegemist.
1965 Algasid iga-aastased ekspeditsioonid soome-ugri rahvaste juurde.
1968 Muuseumi kasutusse anti hoidla Riia tänaval Pauluse kirikus.
1976 Alustati teaduspäevade korraldamist.
1984 Võeti kasutusele hoidla Sõbra tänaval Püha Aleksandri kirikus.
1985–1990 Koostati projekt “Raadi mõisa restaureerimine ja kohandamine Eesti Rahva Muuseumiks”.
1988 Eesti Rahva Muuseumi nime taastamine.
1988–1991 Ehitati välja mõisa väravavahi maja, välisvõrgud piki Narva maanteed ja osaliselt piirdeaed.
1991 Eesti Vabariigi taasiseseisvumine
1993 ERMi uue hoone arhitektuurivõistlus, mille võitis Pärnu arhitektide Ra Luhse ja Tanel Tuhali ideekavand “Põhja Konn”. Asukohaks valiti krunt Tartu kesklinnas.
1994 ERMi näitusemaja ja püsiekspositsiooni “Eesti. Maa, rahvas, kultuur” avamine.
1995 Valmis ERMi näitusemaja teine korrus kolme saaliga ajutiste näituste jaoks.
1996 Riigikogu otsus ehitada ERMi uus hoone pärast Eesti Muusikaakadeemia ja Eesti Kunstimuuseumi valmimist.
2000 Raadile alustati hoidlakompleksi ehitamist.
2001 Algas Raadi mõisapargi taastamine.
2003 ERMi uus peahoone otsustati rajada Raadile.
2004 Raadil valmisid uued hoidlahooned.
Kronoloogia Eesti Rahva Muuseumi rahvusvahelise arhitektuurivõistluse kodulehekülje põhjal.