Mängiv inimene
„Inimene areneb arenema,” ütles Kadri Klementi näitust avavas vestlusringis, omistades selle ütluse näitusekataloogi avaessee autorile Eik Hermannile, kellel oli filosoofiks tituleerituna vestluses ausalt öeldes üsna täbar roll. Seda seetõttu, et tal paluti kõnelda mängimise olulisusest. Filosoof Hermann kogus end ja rääkis lõpuks loo katsest kahe grupi rotijõnglastega, kus ühel grupil lubati mängida ja teisel oli mängimine keelatud. Teadagi, kuidas asi lõppes: ellu jäid need, kel lubati mängida.
Arhitektuuri- ja disainigaleriis avati lasteaiavisioonide näitus.
Eesti Arhitektide Liidu aastanäitus „Mängiv inimene. Kaheksa visiooni lasteaedade arhitektuurist” Tallinnas arhitektuuri- ja disainigaleriis (Pärnu mnt 6) 28. X – 16. XI. Kuraatorid Kadri Klementi ja Karin Tõugu (b210). Näitusel on lasteaiavisioonid, mille on loonud kaheksa arhitektitiimi: Hanno Grossschmidt, Mark Grimitliht, Tomomi Hayashi (HGA), Mirko Traks, Henn Runnel, Karin Bachmann (Kino Maastikuarhitektid), Mari Rass, Larissa Kondina, Ott Alver, Alvin Järving, Kaidi Põder (Arhitekt Must), Maarja Kask, Ralf Lõoke, Helin Kukk (Salto), Vahur Sova, Andres Kull (Teigar Sova Arhitektid), Margit Argus, Margit Aule, Mae Köömnemägi, Liisa Valdmann (Kaos Arhitektid), Joel Kopli, Koit Ojaliiv, Juhan Rohtla, Eik Hermann (Kuu Arhitektid) ning arhitektikoosseis Katrin Koov, Kalle Komissarov, Eve Komp ja Grete Veskiväli.
Näitust saadab samanimeline kataloog, mille on toimetanud näituse kuraatorid Klementi ja Tõugu.
„Inimene areneb arenema,” ütles Kadri Klementi näitust avavas vestlusringis, omistades selle ütluse näitusekataloogi avaessee autorile Eik Hermannile, kellel oli filosoofiks tituleerituna vestluses ausalt öeldes üsna täbar roll. Seda seetõttu, et tal paluti kõnelda mängimise olulisusest. Filosoof Hermann kogus end ja rääkis lõpuks loo katsest kahe grupi rotijõnglastega, kus ühel grupil lubati mängida ja teisel oli mängimine keelatud. Teadagi, kuidas asi lõppes: ellu jäid need, kel lubati mängida.
Kuraatorid Kadri Klementi ja Karin Tõugu avavad näituse tausta: „Lasteaiateemaline arhitektuurinäitus sai alguse üha arvukamatest uudistest, kus teatati lasteaedade laiendamisest ehituskonteinerite abil. Kuigi tegu on ebatavalisele kasutusotstarbele kohandatud moodulitega ning seestpoolt näevad need nii mõnegi arvates välja „täpselt nagu tavalised lasteaiad”, võib kohandamine loomingulisemasse inimesse jätta ometi kiheleva igatsuse millegi fantaasiaküllasema järele. Iseenesest ei ole põhjust olla konteinerite ehitusklotsidena kasutamise vastu. Selle ajutise lahenduse tutvustamisel jäi aga silma see, et tavalist lasteaeda oli põhjust askeetliku konteineriga võrrelda.”
Näitusel on väljas seitsme arhitektuuribüroo ja ühe maastikuarhitektuuribüroo visioon tänapäevasest lasteaiast. Lähteülesanne on jätnud neile üsna vabad käed: ei olnud neile ette antud ei tellijat ega krunti, ka mitte ruumiprogrammi. Osalejatel paluti oma tööga esile tuua lapsepõlve ühe olulisema keskkonna ruumilised kvaliteedid, pöörata tähelepanu lapse vaatenurgale, hariva ning meeldejääva ja köitva ruumi loomisele.
Üks näituse meeldejäävam ja köitvam idee on HGA hüüatus „Kogu maailm on lasteaed!”. Tegu on ruumis liikuva lasteaia mudeliga. „Miks ei võiks lasteaed või -hoid kasutada kogu linnaruumi ja ka linnavälist ruumi, kõiki võimalusi. Bussis on laste mänguruum ja buss mängib ka ise ruumiga, nii tuleb lasteaed lastele kodudesse või kogunemispunkti järele,” tutvustavad oma mõtet autorid Hanno Grossschmidt, Mark Grimitliht ja Tomomi Hayashi.
Haridus- ja teadusministeeriumi üldharidusosakonna peaeksperdi Tiina Petersoni sõnul tuleneb praegune Eesti lasteaedade visioon õiguslikust raamist: „Täna on suund selline, et laps peab olema aktiivne. Kõik see, mis tema ümber on – pere, lasteaed, linnaruum – peab seda aktiivsust toetama.”
Ruum ja mäng
Arhitekt Musta neli lasteaiaprototüüpi „Sidur” (ühendab), „Rakk” (harjutab), „Minerva” (keskendab) ja „Pesa” (eraldab) pakuvad, et mängu saab mitmel moel esile kutsuda.
Lasteaia Väike Päike juhataja Marju Saar toetab: „Lasteaia hoone võiks olla selline, et lapsel oleks seal hea mängida, harjutada, eksperimenteerida.” Ruum peab lapsele valikuvõimalusi pakkuma, mängulisi situatsioone võimaldama, ka linna- ja õueruum kui eluruum. Petersoni arvates peab avalik ruum lapsele vastu tulema – küsimus on selles, kuidas meie ühiskond üldse lastesse suhtub, kuidas loob avalik ruum lapse arenguks tingimused.
Kui me sellele ei mõtle, jääb üle lapsed kapseldada, nii nagu seda teeb näiteks Teigar Sova arhitektide utoopilisem „Kosmoselaev”. Töö tõuseb esile ka teistpidi, sest lahendus rõhub juba otsesemalt laste fantaasiaruumi kultiveerimisele, mida teiste visioonide puhul nii jõuliselt näha ei ole. Idee kirjelduses on püütud siiski samas jääda praktiliseks: „Kosmoselaev on tööstuslikult toodetud ja suhteliselt odav kolmemeetristel jalgadel moodul. Täiesti sõltumatu tehnotrassidest. Elektrit tehakse päikese ja tuulega, vesi võetakse paagist, solk läheb teise paaki. Valmis söök tuuakse kohale.” Ruumi on siin minimaalselt: on olemas garderoob, kompaktne köök, kus toitu soojendada ja ette valmistada, voodid saab vastu seina üles tõsta. Siin on kaks lauda kolmele lapsele ja õpetaja arvutinurk. „On spordinurk, kus batuudil, rippredelil ja teistel atraktsioonidel vallanduv energia salvestatakse akuparki. Lapsed toodavad energiat,” öeldakse tutvustuses. Tihedalt kokkusurutud elu kompenseerib see, et kosmoselaev laskub igal nädalal ise planeedile ja lapsed käivad iga päev väljas „ekspeditsioonidel uut planeeti avastamas”. Idee on vastuoluline selles mõttes, et isegi kui autorid Vahur Sova ja Andres Kull rõhutavad, et kosmoselaevad ja neid haldav võrgustik seob kogu ühiskonda ning puudub vajadus lahendada alushariduse protsess ühes lasteaias, siis on kogu lahendus siiski modernismihõnguliselt ühte väravasse: kui kõik lasteaiad olgu kosmoselaevad, siis kaob potentsiaalne lasteaiatüpoloogia võimalusterohkus. Kõigile ei pruugi kosmoselaev ehk sobida.
See-eest Kaos Arhitektide (Margit Argus, Margit Aule, Mae Köömnemägi ja Liisa Valdmann) pakutud „Õuelasteaed” on Saksamaal, Rootsis ja Norras ära proovitud, käima läinud ja levinud lasteaiatüüp, kus lapsed tegutsevad võimalikult palju värskes õhus. „Kõike, mida saab lastega harrastada õues, sh joonistamine, meisterdamine, õppimine, lugude jutustamine, teatri vaatamine ja -tegemine, laulmine, tantsimine, söömine, ka tehakse seal. Takistuseks ei ole isegi lumi või muud ilmaolud,” räägivad autorid. Õuelasteaias kaob piir mängu ja töö vahel: töö on ka mäng. Autorite sõnul alustasid 2014. aasta sügisel tegevust õuelastehoiud nii Tartus kui ka Tallinnas.
Kokkuvõtteks. Tore on see, et EALi aastanäituste traditsioon kogub hoogu. Sümpaatne on ka see, et juba teist korda on suudetud välja valida ühiskonnas laiema kõlapinnaga teema.* Kahju on aga sellest, et seni paistavad arhitektid asjust vaid omakeskis rääkivat. Sedagi on vaja – eriala arenguks ringis sees. Kuigi näituse avamise vestlusringis anti sõna HTMi ja lasteaia esindajatele, vääriksid näitusel esitletud ideed ju laiemat kõlapinda. „Lasteaedu kavandades ei tasu keskenduda veendumusele, et paari aasta pärast hakkab laste arv vähenema, nii et uutesse lasteaedadesse – lastesse – investeerimise mõttekus on kaheldav. Oluline on mõelda sellele, kuidas võiks ruum olla tänapäeval ja tulevikus hariduse ning kasvatuse vahend,” rõhutavad kuraatorid.
* EAL aastanäitus „Lasn” leidis aset disaini- ja arhitektuurigaleriis kaks aastat tagasi, oktoobris 2012. Üheksa arhitektide meeskonna üheksa maketiga otsiti lahendusi Tallinna suurima elanike arvuga linnaosa Lasnamäe keskkonna parandamiseks. Kuraator oli Reedik Poopuu.