MARGIT KÄRNER: Kunstiakadeemia jäägu kesklinna
Kesklinn ei tohiks olla vaid kaubamajade ja büroode päralt.
Juba aastakümneid on Eesti kunstiakadeemia (EKA) uut maja otsinud. Küsimus ei ole vana hoone ilus või inetuses, vaid ruumipuuduses. Praegu tegutseb suurem osa akadeemiast kesklinnas aadressil Tartu mnt 1, üks osakond ja üks teaduskond vanalinnas ning üks osakond Mustamäel. Ometi on ka Tartu maantee hoones vähe ruumi.
Uue peahoone asukohaks on pakutud endist tselluloosivabrikut, Patarei vanglat ja psühhoneuroloogiahaigla kompleksi Merimetsas. Kõik need olid kesklinnast väljaspool kasutult seisma jäänud hooned, millega ei osatud midagi peale hakata.
Kunstiakadeemiast loodeti imevahendit, mis need taas ellu ärataks. Siiski, miks peaks kulutama haridusele ette nähtud raha vanade hoonete rehabiliteerimiseks? Teatud mõttes paneb asukohavalik paika kooli olemise viisi: kas luua campus’elaadne endassesulgunud maailm väljaspool kesklinna või jääda elu ja sündmuste tuiksoonele linna südamesse?
Kvaliteetne linnaruum
Avalik-õiguslik ülikool ei tohiks olla nagu lihtsameelne tütarlaps, keda püütakse üksteise võidu ära rääkida. Meenutagem ehitusettevõtjate liidu kirja haridusministeeriumile palvega viia arhitektuuri ja linnaplaneerimise osakond üle Tallinna tehnikaülikooli. Veelgi küünilisem oli planeerimisega tegeleva Tallinna abilinnapea Kalev Kallo sõnavõtt 15. veebruari Postimehes: “Üks Tallinna linnakeskme inetumaid hooneid kuulub kunstiakadeemiale. Nii inetus majas ei saa sündida lennukad mõtted ning seepärast toetan ja aitan oma võimaluste piires igati kaasa akadeemia uue hoone rajamisele.”
Paratamatult viivad sellised avaldused mõttele, et eri osapooled, kes peaksid ühise eesmärgi nimel kootööd tegema, elavad paralleelmaailmades, mille kokkupuuted tähendavad kokkupõrkeid. Kui EKA arhitektuuriteaduskonna dekaan Jüri Soolep kutsus Kalev Kallot ja linnavalitsust arutlema linnaplaneerimise tuleviku üle urbanistikapäeval, oli Kallo vastus ühemõtteline: ürituse raames tekkiv arutelu pole praktikas tõsiseltvõetav, lähtuda tuleb riigis toimivast õigusruumist.
Kallo on korduvalt rõhutanud õigusaktidest lähtumise tähtsust temale alluva linnaplaneerimise ameti töös. Kahtlemata on selline seaduskuulekus kiiduväärt, kuid formaalsusi kõr-geimaks autoriteediks kuulutades ja sisulisest arutelust kõrvale põigeldes manifesteerib Kallo ise olukorra: olulised on vahendid ehk õigusaktid, mitte aga eesmärk ehk kvaliteetne linnaruum. Linnaplaneerimise protsessist väljuvad võitjana need, kellel on parimad juriidilised teadmised, mitte need, kel on parim visioon.
Mitte üksnes kaubamajad
Krundi väärtuse määrab suuresti see, kui kõrge ja suuremahulise hoone saab sinna ehitada. Kahtlemata on kunstiakadeemia krunt magus suutäis. Koolide korrastamise on riik paljudel juhtudel teinud Riigi Kinnisvara AS-i ülesandeks. Lisaks abilinna-pea ametile on Kallo ka selle aktsiaseltsi nõukogu esimees.
Kallo lubadus teha kõik, et kunstiakadeemia saaks uue hoone, tekitab pigem hirmu tuleviku ees kui rõõmsat ootusärevust. Miks peaks EKA uue maja küsimuses usaldama meest, kes keeldub arutelust? Akadeemia tulevik, sh asukoht, peaks olema akadeemia enda otsus, mida teised institutsioonid, nt haridusministeerium ja linn, võiksid omalt poolt respekteerida ja toetada. Siinjuures ei tohiks üle tähtsustada olemasoleva hoone välimust, mis muuseas on ka maitseasi: see on vaid raam, mille sisse on tekkinud omaette vaimne ruum. Akadeemia on institutsioon, mis toodab vaba mõtlemist, lubab kriitilisust ja tervitab avatud diskussiooni.
Kesklinn ei tohiks olla vaid kaubamajade ja büroode päralt. Ideaalis võiks EKA hoone olla koht, mis lisaks õpperuumidele majutab üldsusele avatud töötubasid, konverentsikeskusi, galeriisid ja kohvikuid. Olukorras, kus väljakujunenud avalik suhtlusruum on üha enam libisemas eraomandisse, on äärmiselt oluline hoida kesklinnas selliseid avalikke institutsioone nagu kunstiakadeemia. Eriti seetõttu, et tegemist pole üksnes loengutepidamise kohaga, vaid vaba ruumiga, kus luua ja mõelda – olla, ilma et selle kohta peaks selgitusi andma. Ükskõik milline EKA maja väljast ka poleks, oluline on see, et tegu on vaba territooriumiga linna südames, kuhu üliõpilane võib minna 24 tundi ööpäevas.