MARGIT MUTSO: Arhitektuur erakapitali meelevallas
Äripäeva Ehituse lisa 14.09.2005
Üle kahe kolmandiku Eesti elanikest elab tiheasustusaladel. Järelikult peaks riigi üks esimesi prioriteete olema oma elanikele võimalikult kvaliteetse elukeskkonna tagamine.
Paraku on seadused ja määrused, ministeeriumid ja ametnikud aastaid olnud vaid majandusnäitajate teenistuses. Kvaliteet, mida ükski number ei kajasta, on unustatud. Siiani ei ole riigil ühtegi ametnikku, kellega arhitektuuriprobleemidest võiks rääkida. Eesti riigist endast on saanud “superarendaja” musternäidis, kes oma ehitisi planeerides käitub kui kiiret hetkekasumit taotlev ettevõtja.
Ikka räägitakse esimesest Eesti vabariigist, kus ehitati ilusaid maju ja harmoonilist keskkonda. Paljud on küsinud, miks siis sai ja nüüd ei saa. Siinkohal võiks meenutada president Pätsi, kes asus tegelema linnaruumi küsimustega. See fakt näitab, kui kõrgelt hinnati loodava arhitektuuri väärtust. Selleks, et riigi arhitektuuri tase oleks kõrge, on vaja, et see valdkond oleks ka riigi tasandil väärtustatud. Arenenud Euroopa maades tegelevad ehitatud keskkonnaga nii riigi kui ka kohalike omavalitsuste tasemel terved osakonnad. Paljudel riikidel on oma riigiarhitekt.
Eestis on pärast aastatepikkust tööd vastu võetud Eesti arhitektuuripoliitika eelnõu, mida püüab ellu viia kultuuriministeeriumi juures tegutsev arhitektuurikomisjon. Samas on see töö ühiskondlik, mis tähendab, et sellega tegeletakse siis, kui muudest tegemistest aega üle jääb.
Kohalikele omavalitsustele on riik pannud ülesande kontrollida ehitus- ja planeerimissektorit: paraku pole enamikus omavalitsustes tööl ühtegi arhitekti haridusega spetsialisti. Pea kogu uue Eesti tehiskeskkonna loomine alates planeerimisest kuni ehitise valmimiseni on erakapitali meelevallas, kelle suhtes on aastaid ühiskondlik hoiak olnud üks – arendaja tahab kasumit, see on ju loomulik, teda ei saa süüdistada ühekülgse ja vähekvaliteetse linnaruumi loomises. Just nagu sõna “erainvestor” vabastaks ühe seltskonna igasugusest vastutusest oma tegevuse eest. Vastutust tulemuse eest oodatakse arhitektilt ja kohalikult omavalitsuselt.
Arhitektuuri omapäraks on see, et erinevalt paljudest teistest kunstivaldkondadest on sel pea alati konkreetne tellija. Arhitekt pole kunagi oma loomingus päris vaba, on ju teada-tuntud tõde, et kes maksab, tellib ka muusika. Eelduseks, et tekiks kvaliteetne arhitektuur, on eelkõige intelligentne tellija. Kui koolides õpetatakse tundma ja hindama looduskeskkonda, siis lapse tegelik elukeskkond – tehiskeskkond – on jäänud ilma igasugusest tähelepanust. Seda ei osata väärtustada. Nii kasvavadki põlvkonnad, kellele on keskkonna esteetiline ja kultuuriline pool tundmatu.
Kui Eesti arhitekt mõnd uut head maja märkab, siis ei kipu ta kiitma kolleegi suurepärast loomingut, vaid küsib pigem kadedalt: kust ta küll sellise kliendi leidis?
Häid maju oskavad Eestis kavandada paljud arhitektid, avatud mõtlemisega kinnisvaraarendajaid satub aga arhitektuuribüroodesse harva. Sageli on arendusfirma omanikuks keegi kuskil kaugel, kelle jaoks siinne keskkond vaid kasuminumbrites peegeldubki.
Arhitektuursele objektile kirjutab kõige otsesemad tingimused ette ala detailplaneering. Just nimelt planeering on see, mis tagab ala tervikliku harmoonilise arengu ning kvaliteetse keskkonna. Planeerimisseadus lubab detailplaneeringute koostamisel kätt proovida kõigil, kel on minimaalnegi planeerimisalane haridus. Nii koostavad detailplaneeringuid geodeedid, kinnisvaraplaneerijad jne. Oskamatu planeering toob kaasa rohkem jama kui üksik ebaõnnestunud hoone.
Põhilised ehitatud keskkonna kvaliteedi küsimused on tõstatunud suuremates linnades, eeskätt Tallinnas. Üks põhjus, miks meie suurlinnade ehitus- ja planeerimistegevus kohati nii heitlik ja kaootiline on, peitub ebastabiilses linnajuhtkonnas. Kui näiteks Helsingi aselinnapea Pekka Korpinen on olnud linnaplaneerimise eest vastutav üle 17 aasta, siis Tallinna vastav aselinnapea on vahetunud viimase kahe aasta jooksul neli korda.
Kui niivõrd olulisel ametikohal on pool aastat kehakultuurlane või kaubandusökonoomik ja järgmine pool aastat elektriinsener, siis on selge, et sellise ajaga endale linnaplaneerimistõdesid selgeks ei tee.
Siiani oli abilinnapead nõustama kutsutud laiapõhjaline arhitektuurinõukogu, mis töötas ühiskondlikel alustel kümme tundi kuus. Uus linnapea pidas õigeks seegi seltskond laiali saata.
Eestis on elamuehituse buum ning pole näha, et see lähiajal lõpeks. Ühest küljest võib arhitekt hetkel ju rõõmustada töö rohkuse üle, kuid teiselt poolt puudub enamikul arendajaist igasugune huvi teha midagi rohkemat kui neli seina ja aknaaugud. Nagunii läheb kõik kaubaks.
Kõige arhitektuurivaenulikumad on nn joppararendajad, kes on kinnisvaraturule tulnud vaid korraks eesmärgiga kiirelt rikastuda. Ilmselt ei muutu olukord enne, kui sellised magedad lahendused hakkavad arendajatele kätte jääma, kui inimestel tekib nõudlus kvaliteedi järele.
Samas on hea meel, et on juba üksikuid stabiilseid kaugelenägelikke arendajaid, kes raatsivad raha ka arhitektuuri investeerida.