Margit Mutso: Planeering – jumalik töö või bürokraatlik dokument?

Autor: Margit Mutso

Allikas: Sirp

Linnaplaneerimine on töö, mille tulemuseks võib olla kogu linna muutumine: selle imago, majanduse, konkurentsivõime, paljude inimeste elustiili, harjumuste, seeläbi lausa saatuste muutumine. Ei ole võimalik saada suusahüppajaks, kui puudub hüppemägi, ei saa teha metsajooksu, kui puudub mets või park, ei saa nautida näitemängu, kui puudub teater jne. Ja loomulikult keskkonna ilu! See on otseselt seotud planeeringuga, mis määrab piirkonna tiheduse, kõrguse, aga ka ehitusmaterjalide loetelu, katusekalded, konsoolide, rõdude, terrasside ja katuseräästaste üleastete ulatuse jne. Planeeringuga on võimalik tungida väga sügavale hoone arhitektuuri, jätta tulevasele majategijale üsna kitsad loomingulised piirid, allutada ta terviklikule üldpildile ja avalikele huvidele. Tugeva, tervikliku ja professionaalse planeeringu puhul ei ole võimalik, et kerkib üks maja, mis rikub kogu piirkonna väärtuse. Halva planeeringu puhul pole aga kasu ka sellest, kui kõikide majade tarvis rahvusvaheline arhitektuurivõistlus korraldada. Planeerijalt tuleb nõuda palju, palju enamat kui oskust projekteerida üht maja, üht parki või automagistraali. Planeerimistegevus eeldab avarat maailmavaadet, filosoofilist süsteemset mõtlemist ning teadmisi väga erinevatest valdkondadest.

Arhitekt planeerimisprotsessis       

Et mõista, milline roll planeerimisprotsessis on arhitektil, tuleb alustada päris algusest – ideest koostada planeering. Kui üldplaneering on kindlalt omavalitsuste teha, siis planeerimisseaduse §10 lõige (6) lubab kohalikul omavalitsusel detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga sõlmida halduslepingu planeeringu koostamise korraldamise osaliseks üleandmiseks. Ja nii see enamjaolt ka käib. Enamik linnu algatab ja tellib väga harva ise detailplaneeringuid, planeeringu tellib enamasti huvitatud isik ja teeb seda mõistagi eelkõige oma isiklikest huvidest lähtuvalt. Kohalikule omavalitsusele jääb seejuures õigus kontrollida ja teha planeeringu parandusettepanekuid ning enamasti kujuneb detailplaneeringu tegemise protsess närvesöövaks kemplemiseks omaniku ja omavalitsuse vahel. Muidugi, kui kõrgemal tasandil sobivaid kokkuleppeid ei saavutata. Arhitektile antakse ette kindlad mahud ja funktsioonid, mis tuleb planeeritavale alale ära paigutada. Tema käest enamasti ei küsita, mida sinna võiks teha või kas see, mida arendaja plaanib, on ikka kõige sobivam antud kohale. Arhitekt saab üsna täpse lähteülesande, mis tuleb ära lahendada.     

Paraku ei ole iga lähteülesande puhul võimalik head lahendust pakkuda, vahel on võimalik vaid pakkuda halbadest lahendustest  parim. 29. oktoobri Sirbis heitis Karin Hallas-Murula mulle ette hipodroomi ala planeeringu ühekülgset kajastamist („Arhitektidest ja avalikkusest”), seda, et planeeringu autorile sõna ei antud. Kuid jutt ei käinud ju planeeringust endast, vaid planeerimise protsessist, mis ei sõltu arhitekti tahtest. Hipodroom on just kujukas näide, kus arhitekti käest ei küsita, mida siia teha, vaid antakse konkreetne ülesanne: paigutada kindel hulk ehitusmahtu ja funktsioone kindlatesse piiridesse. „Hea” tahte avaldusena korraldati arhitektuurivõistlus kuue kutsutud osalejaga ja tulemus on ilmselt arendaja tahtmise juures parim võimalik. Õhku jääb aga küsimus: milliste arutelude, kaalumise ja analüüside tulemusel valiti just selline lähteülesanne? Ja muidugi: miks kaitseb linn planeeringu eest vastutajana nii jõuliselt eraarendaja huvisid?   

Erinevalt levinud arvamusele, et arhitektid püüavad üksteisele n-ö ära teha, ollakse tegelikult suures plaanis väga üksmeelsed. Arhitekti eesmärk on luua võimalikult head keskkonda, mitte surra teadmisega, et tema looming jääb veel aastakümneteks inimesi painama. Paratamatult satutakse aeg-ajalt istuma ka teisele poole lauda. Kui on allkirjastatud leping töö teostamiseks, siis tuleb käituda nagu advokaat, kes süüdlast kaitseb. See on arhitekti kutse juures üks kõige raskemaid psüühilisi momente. On teada juhuseid, kus arhitekt on käinud tellija selja taga linnavalitsust palumas, et tema planeeritud mahte ei kooskõlastataks. Kumb on suurem eetiline rikkumine, kas halva planeeringu koostamine või tellija petmine? On muidugi ka kolmas tee – öelda tööst lahti. Vahel tundub, et ühiskond seda just ootab.

Aga mis sellest muutuks? Kas see planeering jääks siis tegemata? Isegi kui kõik eesti arhitektid veendunult „ei” ütleksid, saaks planeering tehtud. Planeerijaid meil nimelt jätkub.       

Planeerida oskab ju igaüks!

Planeerimisseaduse § 13 määrab ära, kellel Eesti Vabariigis on õigus planeerida. Selle põhjal võivad üleriigilise planeeringu, maakonnaplaneeringu  või üldplaneeringu koostada või nende koostamist juhtida vastavate erialade kõrgharidusega spetsialistid, kellele planeeringu koostamist korraldav ministeerium, maavanem või kohalik omavalitsus on planeeringu koostamise ülesandeks teinud. Detailplaneeringu kohta ütleb seaduse teine lõige: kõrgharidusega arhitekt, planeerija või muu planeerimisalase ettevalmistusega spetsialist võib iseseisvalt ja oma vastutusel koostada detailplaneeringuid. Kes on see seaduses märgitud planeerija? Mille planeerija – kinnisvara, maastiku, majanduse, rahvastiku planeerija? Veelgi kummalisem sõnakooslus on aga „muu planeerimisalase ettevalmistusega spetsialist”. Milline planeerimisalane ettevalmistus „muul” peab olema, et tekiks õigus suunata linnade arengut ja linnaruumi väljanägemist? Ma ei tea, mida mõtlesid seadusekoostajad seda punkti kirjutades, aga tegelikkuses tähendab  see seda, et detailplaneeringuid koostavad geodeedid, geograafid, maaparandajad, kinnisvaraplaneerijad, kommunikatsiooniinsenerid ja paljude teiste ametite esindajad, kel oli õppekavas mingi planeerimisega seotud distsipliin ning kes paremat tööd pole leidnud. See tähendab, et arhitektidele annavad piiratud lähteülesande inimesed, kellel puudub igasugune ruumilise planeerimise haridus. Kõikvõimas planeering on taandunud lihtlabaseks tänavate-totsikute süsteemiks, milleks pole vaja enamat kui pisut arvutamisoskust ja mõne joonestusprogrammi valdamist. Nii saab arhitekt maja lähteülesandeks näiteks planeeringu, kus ehitusala on tähistatud 10m x 10m kastiga, korruseid on määratud viis, lubatud brutopind on 500 m², katusetüüp on lamekatus ja fassaadimaterjaliks hele krohv. Arhitektile jääb suurepärane ülesanne mõelda akende kuju peale. Selliseid hambutuid lamedaid planeeringuid võib leida küllaga. Mõne imeilusa koha puhul tekib ahastav küsimus: miks ei nähta antud paigas peituvaid võimalusi, miks lubatakse seda ilu võhikul solkida, miks ei otsita siia väärilist lahendust? Aga „muu” ei ole süüdi, et talle pole koolis õpetatud vormide ja valguse-varju mängu, et ta ei tea midagi proportsioonidest, arhitektuursest ansamblist, harmooniast ja materjalide mitmekesisusest. Rääkimata uutest võimalustest elustiili kujundamisel, uutest planeerimisteooriatest. Paljud arendajad armastavad „muud”, sest ta ei kipu looma „kunsti”, ei tegele keskkonna imagoloogiaga ega tule lagedale uute katsetustega. Ta järgib oma rahastaja soove nagu teenistuskoer peremeest: tükeldab planeeritavast alast nii palju krunte kui annab, määrab nii suure lubatud ehitusmahu, kui vähegi läbi läheb, ja kirjutab juurde harjumuspärased ehitusmaterjalid. Ja küsib oma kiire töö eest palju vähem raha kui kõrgelt haritud arhitekt. Õnneks muidugi leidub ka ettevõtjaid, kel on maailma asjadest avaram pilt silme ees.       

Kohalik omavalitsus – planeerimisprotsessi kuningas

Üldiste huvide eest seismise kohustuse paneb seadus kohalikule omavalitsusele ja see peakski olema kohaliku omavalitsuse esmane huvi. Aga kes on kohalikus omavalitsuses see tark, kes oskab hinnata planeeringu kvaliteeti? Planeering on looming, ehkki planeerimisseaduses on see defineeritud kui tekstist ja joonistest  koosnev dokument. Loomingu puhul aga reeglid ei kehti, kuskil ei ole üheselt määratud, mis on hea, mis halb, paljuski on see empaatia ja tunnetuse küsimus, selle hindamiseks on vaja vastavat haridust, lisaks avarat mõistust ja oskust näha tulevikku. Enamikus omavalitsustes puudub selline ametikoht nagu omavalitsuse arhitekt. Planeeringuid koordineerivad üldjuhul ehitusnõunikud, kel on parimal juhul taskus inseneri diplom, ning planeeringute  üle otsustavad poliitikud, kellest mõnel vaid keskharidus omandatud. Meenutan siinkohal veel kord eelmises Sirbis ilmunud Karin Hallas-Murula artiklit. Möönan, jah, arhitektid ei kipu poliitikasse, sest loomeinimestel on siin ilmas teine roll. Seda ei saa ette heita. Küll aga oleksid paljud arhitektid valmis oma väärt teadmisi rakendama omavalitsuse arhitektina, mis on samuti loominguline töö. Eestis on linnu, kus linnaarhitekt on aastakümneid  ametis olnud, ja seda on linnapildis tunda. Nii on näiteks omaaegsest kahvatust Rakvere kesklinnast kujunenud koht, mida nüüd eksponeerivad rahvusvahelised arhitektuuriajakirjad. Muidugi, kui kokkulepped arendajate ja linnajuhtkonna vahel sõlmitakse kõrgemal tasandil, saab linnaarhitekt vaid ehk linnamajade värviga tegelda, aga isegi see on parem kui tühi arhitektitool.       

Kuningal on suur võim. Näiteks võib ta määrata makse. Planeeringutest rääkides ei saa mööda ühest kõige vastikumast probleemist  – korruptsioonist. Ilmselt on põhjus selles, et võimalus hõlptulu teenida on nii lihtne – lubad vaid muuta mõne numbri või tähe planeeringul ning maa hind kasvab kümneid kordi. Loomulikult ei ole siis arendajal kahju „heateoga” vastata. Julgen väita, et korruptsioon planeerimisprotsessi käigus on ulatuslik, see ei puuduta vaid üksikuid piirkondi ega ka kindlaid võimuparteisid. See vohab eri tasanditel nagu umbrohi ega tee meelehärmi mitte ainult linnakodanikele, vaid tegelikult ka arendajatele: kui ei maksa, jääb planeering aastateks lauasahtlisse, kui maksad, on oht, et mõni tige kodanik selle välja nuhib ja sust kurjategija teeb. Isegi, kui süütegu ei tuvastata, sest kõik on üldiselt juristide kontrolli all ja nn JOKK, jätab see arendajale halva märgi. Mõni ettevõtja on naljaga pooleks kurtnud, et kõige suurem jama on see, et pole reegleid: ei tea, kui palju ja kellele täpselt peab maksma.  Nii võib juhtuda, et maksad valele ametnikule või pakud liiga vähe ja asjad ikka ei liigu. Mõnel pool pidavat aga kindlad taksid olema, kindel hektari hind, nii olevat lihtsam. Planeerija on aga nagu tuulelipp suurte mängude keerises, teda telgitagustesse ei pühendata ja tema osaks jääb vaid imestada, miks näritakse ühe igati mõistliku planeeringu puhul tähte, teise puhul lähevad aga ka pooltoored hiigeljurakatest majadega täidetud joonised kiirelt kaubaks.  Kõrgete ideaalidega planeerimisprotsessist on pahatihti saanud matslik lehmakauplemine. Mitte ükski teine korruptsioon ei maksa aga nii valusasti kätte kui planeerimisel. Küüniliste planeerimisprotsesside jälgi näevad inimesed veel kaua kauges tulevikus.

Tüütu avalikkus   

Planeerimisseadus sunnib planeeringuid avalikustama, kohalike elanikega arutama ning lisaks annab neile veel ka õiguse protesteerida ja kaevata, kas või kohtusse. Kui arendaja ja omavalitsus on omavahel asjad selgeks rääkinud, kokkulepped, millised tahes, saavutanud, siis kujutab planeeringuid uudistav rahvas endast nende jaoks tõelist tüütust, kes topib oma nina suurte meeste mängudesse. Enamik inimestest vaatab planeeringut oma mätta pealt, et ega tema vaatele midagi ette ei kerki, koerapissitamisväljakut täis ei ehitata või lemmikpuud maha ei võeta – nendega pole probleemi. Viimastel aastatel on aga pead tõstma hakanud kodanikuliikumine, mille koosseisu kuulub hulk terve mõistusega inimesi, kes aduvad suuremat pilti ja sisulist tervikut. Need on vastikud vastased! On olnud juhuseid, kus arendaja ja omavalitsuse liider organiseerivad ühiselt rünnaku mõne säärase liikumise olulise liikme vastu, sest tervet organisatsiooni rünnata on raske. Üksik inimene aga on õrn ja haavatav, eriti kui vastas on tema oma valitsejahärra. Esimene väljapanek ja arutelu korraldatakse planeeringu eskiisi staadiumis. Eskiisi mõiste üle võiks muidugi pikalt arutada. Ma ei nimetaks eskiisprojektiks enam jooniseid, mis on viimase detailini läbi töötatud, millel on kõikide  vajalike ametkondade kooskõlastus peal ning mille osas linn on langetanud otsuse: see sobib (vt Sirp 14. X näitemängu „Kaks traavlit vaid me mängumaal”, kus kirjeldatud eskiisprojekti avalikku arutelu). Eskiisprojektiks võib nimetada ka rasvase pliiatsiga tehtud vabakäejoonist, millega on esitatud vaid suur idee ja peamised planeerimise põhimõtted. Selliselt aluselt võiks avalikkusega arutama hakata, selgitada, mida piirkonda teha, millised on arendaja  ideed ja millised inimeste ootused.       

Kas mitte midagi ei anna teha?       

Kogu selles pikas loos ei ole mitte midagi uut. Nii on see protsess meil käinud paarkümmend aastat, sellest on korduvalt räägitud (viimati kirjutas planeerimise teemal 5. XI Postimehes Krista Kodres) ja kõik asjaosalised seaduste koostajatest kuni alamametnikeni teavad suurepäraselt, millised on probleemid ses vallas. Puudub aga poliitiline tahe asja muuta. Riik leiab küüniliselt, et inimesed valivad ju endale  sobivad omavalitsused, kelle ülesanne on tegelda planeerimisega, ja kui rahul ei olda, siis valitagu järgmine kord parem seltskond. Võib-olla valitaksegi, aga siis on juba mitu rongi läinud. Ja siis satub jälle uus seltskond libedale teele ja jälle läheb paar rongi metsa suunas. See valdkond vajab uuendusi nii seadusandluses kui mõtteviisis.         

Planeerimisseadust on küll korduvalt muudetud, kuid tundub, et planeerimise sügavamale olemusele ei ole siiani pihta saadud. Selle kõige ilmekamaks näiteks on seesama kolmeteistkümnes paragrahv, mida eespool kirjeldasin. Ilmselt pole probleem vaid planeerimisseaduses, kuid juriidikakauge inimesena ei hakka siinkohal üles lugema seadusi, mis muutmist vajaksid, vaid panen kirja mõned  ideed, kuidas olukorda parandada. See, kas omavalitsuses töötab mõni spetsialist, kellele sõna „arhitektuur” tuttav on, ei saa olla omavalitsuse vaba otsus, samuti ei saa olla vaba valik, kas omavalitsus tellib planeeringu või on tegu enamasti „erandkorraga”, kus planeerimine usaldatakse kinnisvaraarendajale. Omavalitsuse üks kõige olulisemaid eesmärke on oma elanikele hea keskkonna tagamine ehk ruumilise õnne loomine ja see  peab olema tema kohus. Planeerimisprotsess peab kulgema üldiselt üksikule: kõigepealt peab valmima üldplaneering, osaüldplaneering, teemaplaneering ja seejärel neist lähtuv detailplaneering. Üldplaneeringu aluseks peavad olema põhjalikult läbi kaalutud otsused ja läbimängitud planeerimisvariandid, selge arusaamine piirkonna arengust. Seda ei mõtle välja üks inimene, ka mitte üks volikogu. Selleks tuleb koostööd teha mitme valdkonna spetsialistidel, kuid mitte nii, et igaüks istub oma büroos, vaid tihedas mõttevahetuses. Üldplaneering ei ole üks kindel ja lõplik, kivistunud asi, mida aastakümnete pärast lihtsalt ignoreeritakse (nagu see on näiteks Tallinna puhul). Üldplaneering peab muutuma ajas koos uute ideede, visioonide ja eesmärkidega, sellega tuleb tegelda iga päev: kaardistada muutused linnas ja uued detailplaneeringud ning analüüsida sellest tulenevaid uusi  olukordi. Kui on selge, et üldplaneering enam ei päde, siis tuleb seda uuendada. Selles, et meil on järjepanu üldplaneeringuid muutvaid detailplaneeringuid, on süüd nii staatilistel iganenud üldplaneeringutel kui kinnisvaraarendajatel, kelle mõttemaailm oma kukrust kaugemale ei ulatu. (Selles rollis pole alati ainult erainvestor, vaid ka riik oma kinnisvara aktsiaseltsi kaudu.) Ja loomulikult ebakompetentsetel või kasuahnetel omavalitsuste  ideaalideta poliitikutel. Praegu on alakoormatud terve hulk võimekaid arhitekte, kes võiksid end realiseerida linnadele ja asulatele uusi visioone luues, stsenaariume läbi mängides või kohalikus omavalitsuses arhitektuurielu juhtides. On kuritegu lasta niivõrd kompetentsel seltskonnal jõude oleskleda, samal ajal kui see töö on suures osas tegemata või tehtud ebakvaliteetselt.       

Mida teha aga lokkava korruptsiooniga planeeringute vallas? Meenutan siinkohal aega, kui sai istutud Tallinna arhitektuurinõukogus. Küündimatud täispunnitatud lähteülesandega planeeringud sel ajal heakskiitu ei saanud, samuti ka ebaprofessionaalsed arhitektuursed lahendused. See aga ei meeldinud linnaisadele ja pärast karmi Sakala keskuse saagat saadeti nõukogu laiali süüdistatuna kadeduses ja üksteisele ärategemises. Põhjus oli aga muus: kahekümnepealist seltskonda oli raske mõjutada. Ehkki seda aeg-ajalt prooviti, ikka ükshaaval. Ja kui mõne kolleegi meel ka aja jooksul muutus, siis enamik suutis endale kindlaks jääda. Arhitektuurinõukogu saaks kindlasti palju paremini tööle panna kui tookord, see võiks olla laiapõhjalisem, esindatud võiksid olla mitmed valdkonnad: arhitektuur, muinsuskaitse, haljastus, tehnovõrkude planeerimine jne. Nii on see praegu Riias, kus ükski oluline objekt ega planeering ilma vastava nõukogu otsuseta läbi ei lähe. Arhitektide liit on teinud linnale ettepaneku selline organ uuesti kokku kutsuda, aga sellele ei ole loomulikult reageeritud. Niisugused nõukogud võiksid olla aga iga suurema omavalitsuse juures, väiksemate tarvis võiks moodustada ühise organi. Tallinna arhitektuurinõukokku kuulunud said omal ajal selle töö eest vähem raha kui neil parkimistasuks kulus, ent ka see ei olnud probleem.     

Mis puudutab planeeringute koostajaid, siis tegelikult ei ole vahet, kes juhib juriidiliselt planeerimisprotsessi, see võib olla arhitekt, aga võib olla ka näiteks advokaat. Sisuliselt saab linnaplaneeringut juhtida aga ainult arhitekt, kellel on alast terviklik ülevaade, kes suudab seda tööd koos hoida. Seejuures peavad planeerimise protsessis osalema sõltuvalt asukohast väga erinevad spetsialistid: linnageograafid, maastikuarhitektid, sotsioloogid, tehnovõrkude projekteerijad jne, kes oma lõigu eest ka vastutavad. Planeering ei ole pelgalt bürokraatlik dokument, mis koosneb tekstist ja joonistest. Planeering on looming. Väga  mõjuvõimas looming – et mitte öelda jumalik.