MARGIT MUTSO: Riigi huvi versus rahva huvi
TEEN ETTEPANEKU MÄÄRATA AMETISSE RIIGIARHITEKT
On 2006. aasta algus. Eesti riik seisab silmitsi paljude probleemidega riigi julgeolekust kodutute prügikollideni. Sinna vahele jäävad sellised olulised teemad nagu ökoprobleemid, iive, HIV, narkoennetus, rahva tervis jne.
Lisaks mitmete, nii loodusest kui ka inimtegevusest tulenevate katastroofide oht. Siit küsimus: mis on tänase Eesti riigi primaarsed huvid? Küsin seda seetõttu, et riik nõuab oma maa planeerimisel ja arendamisel pidevalt, et arvestataks riigi huvidega.
Esmalt üks näide riigi maa-ameti märkustest Merimetsa maa-ala planeeringu kohta: “Maa-amet on korduvalt rõhutanud, et riiki tuleb planeeringutes käsitleda võrdse partnerina ja riigimaad tuleb planeerida võrdsetel alustel ülejäänud maaomanike maaga.” Edasi tulevad süüdistused, et linn on lubanud riigimaale planeerida oluliselt väiksema täisehitusprotsendi kui eramaale. Maa-amet leiab, et sellise käitumise korral ei saa rääkida riigimaa võrdsest väärtustamisest, ning nõuab oma üldplaneeringuga puhkealaks määratud haljasmaa planeerimist elamu- ja ärimaaks. Samalaadseid märkusi on saanud paljud kohalikud omavalitsused. Ikka ja jälle nõuab riik oma õigustele viidates sotsiaalmaa asendamist äri- või elamumaaga, haljasaladele ehitusõiguste andmist jne.
Nii et riigil on maa arendamisel ja kasutamisel samad huvid, mis eraettevõtjal: teenida kiiret kasumit. Praegu lähevad kõik Tallinna loodavad elamispinnad kaubaks enne, kui projekteerija oma viimase pintslitõmbe on vedanud. Korterite hinnad kasvavad suure kiirusega ning selle kullavihma kadumist kartev eraettevõtja üritab ahvikiirusel katta korteritega staadionid, haljasalad, pargid, hipodroomi jne. Kas selline on ka riigi huvi? Riigi Kinnisvara AS-i suhtumine maade planeerimisse on hullem kui kõige ahnematel erainvestoritel. Riigi maa olgu kaetud ehitusalaga, korruseid tulgu pisut rohkem kui sobib, väljakud ja haljasalad unustatagu!
Julgen arvata, et riigikodaniku huvid on pisut teistsugused: linnas tahetakse näha rohelisi parke, palliplatse, staadione, kohti, kus lapsed saaksid koeraga jalutada, ratsutada. Tahetakse rohkem sotsiaalobjekte, kus tegeldaks laste ja noortega, kohti, kus vanurid saaksid koos käia jne. Riik peaks mõistma, et tema suurim vara on inimene. Tänases maailmas, kus võimutsevad narkootikumid ja vägivald, kus lapsed veedavad vaba aja arvutite taga, kus inimesed vaevlevad stressi käes, peaks just riik olema see, kes otsib tekkinud probleemidele lahendusi. Riigi kinnisvara on üks vahend, mille abil seda on võimalik teha. See ei ole lahendus, kui noortele riigieelarvest süstlaraha jagatakse ja järjekordne spordiplats raha toovaks elamumaaks muudetakse, et siis selle raha eest jälle süstlaid osta või sõltuvusravi teha.
Aeg muutusteks
Ka keskkond peaks riigi esmane mure olema. Kardan, et haiged inimesed ja varajased surmad viivad riigikassast rohkem raha, kui elamuteks muudetud pargialad sisse jõuavad tuua. Üksikut erainvestorit ei saa üldiste huvide nimel oma elamumaale avalikku rohelist parki või spordiväljakut rajama panna, see on riigi ülesanne.
Kurb lugu on see, et puudub inimene, kes suudaks riigi kinnisvaras näha midagi enamat kui kiiret rahalist kasumit. Või vähemalt ei ole ta ametikohal, kus teda kuulataks. Kitsarinnalisus, millega riigimaad arendatakse, on hämmingut tekitanud nii kohalikes omavalitsustes kui ka projekteerijate hulgas. Siia võiks veel lisada rahandusministeeriumi jätkuva püüdluse hoida ühes katlas projekteerimise ja ehitamise riigihanked, välistades nii kvaliteetsete riigieelarveliste ehitiste tekke. Selles küsimuses ei astu riik erainvestoriga mitte ühte jalga, vaid sörgib kaugel sabas. Mina isiklikult ei ole veel kohanud eraettevõtjat, kes ostaks põrsast kotis ning enne projekti valmimist küsiks ehituse hinda. Millegipärast võib nii käituda rahva varaga.
Lõpetan reinlangiliku küsimusega: kellele see kõik kasulik on? Ja teen olukorra parandamiseks ettepaneku määrata ametisse Eesti riigiarhitekt.
Margit Mutso, Eesti arhitektide liidu esimees