MARK SOOSAAR: Louis Isidore Kahni jäljed Saaremaal

Eesti Ekspress 5.10.2006

Mark Soosaar väidab julgelt, et lapsena Saaremaalt Ameerikasse kolinud klassik tegi inkognito Kuressaarde majasid.

Kust võttis kahekümnenda sajandi ehituskunsti tipplooja Louis Isidore Kahn (1901-74) massiivse halli betooni poeesia? Miks on Kahni projekteeritud villad rasked nagu keskaegsed kindlused? Kas üksnes äraleierdatud inglise vanasõna “Minu kodu on mu kindlus” pärast? Või helisevad Kahni loomingus hoopis tema lapsepõlvenägemused salapärasest helehallist hoonemürakast, mis seisab ühel Läänemere saarel tumehallide pilvede all? Kas mitte Kuressaare piiskopilinnuse tornid ei ilmu teisenenud kujul Kahni ühe kuulsaima villa, Korman House’i (1973) kaminatornidena? Ja kas mitte vaated piiskopilinnusest merelahele ei terenda uuel kujul geniaalse arhitekti projekteeritud bioloogiainstituudi hoones Vaikse ookeani kaldal San Diegos (1965)? Usun nägevat Kahni valguse ja vaikuse poeesia lätteid Muhu Katariina kiriku seintel mänglevas päikesevalguses. Kas mitte just see pühamu ei ilmu teisenud kujul 1962. aastal valminud projektis Bangladeshi sakraalsele parlamendihoonele?

Hetkeks geeniuse lähedal

Viibisin Ameerika arhitektuurinäituse avamisel Moskvas, Lužnikisse ehitatud ajutises paviljonis 1965. aasta sügisel. See oli midagi enneolematut. Nõukogude ideoloogiast mustatud ameerika moodne ehituskunst rabas oma särava puhtusega. Siiani on silme ees pildid Philip Johnsoni täiesti läbipaistvast klaasvillast (1949) ning Louis Kahni massiivsed, suisa brutaalsed koolihooned.. Olin esimese kursuse tudeng ning ei teadnud veel, et too põlenud näoga mees, kes avamisel kõneles, oli sündinud Eestimaal. Temal muidugi puudus võimalus oma lapsepõlvesaarele sõita, sest sealseid raketibaase ei tohtinud ükski välismaalane näha. Oli Saaremaa Louis Kahni teadvusest kustunud? Vaevalt. Oli ta otsinud sildu oma sünnimaaga? Oli, kuid vabalt võime sellest alles täna rääkida.

Kes on Saaremaalt pärit tuntuim inimene maailmas? Kas on selleks Bellingshausen, kes jagab Antarktika avastamise au koos kapten Cookiga? Või siiski 20. sajandi arhitektide esikümnesse kuuluv Kahn? Selliste mõtetega sõidan mööda Kuressaaret ringi ning mõtisklen Kahni mälestuse jäädvustamise üle. Maja, kus ta võis sündida või lapsepõlves elada, pole Eesti arhiivide abiga võimalik kindlaks teha. Seega pole mälestustahvliks väljavaadet. Äkki ehitada piiskopilinnusele avanevasse vaatekoridori betoonist objekt, mis võtaks kokku kõik Kahni loomingule iseloomulikud elemendid? Jätkan tiirutamist jalgrattal mööda Kuressaaret ning jahmun äkki. Mis see siis olgu? Tolli tänaval seisavad lähestikku kaks täiuslikku valget funkmaja, milliste analooge mujalt Eestist pole võimalik leida! Akendevaheline valge kivipind on krohvitud tumedaks, et tekiks horisontaalse lintakna efekt Ega ometi … Le Corbusier ise? Helistan silmpilk Lilian Hansarile, sünnilt saarlasele ja eluaegsele Kuressaare hoidjale, riigi muinsuskaitse vaneminspektorile. Kuulen vastuseks, et need majad on temalegi silma hakanud, kuid autorit pole õnnestunud kindlaks teha. Ka kunstiteadlane Mart Kalm uuris asja, kuid kõik jäljed olnud nagu vette kadunud…

Le Corbusier’ vari Kuressaare kohal

Šveitsi-prantsuse päritolu arhitekti Corbusier’ (1887-1965) roll XX sajandi ehituskunsti uuendamisel pole niivõrd konkreetsete majade projekteerimises kui paradigma muutmises. Kuressaare ühekorruselised miniatuursed ühepereelamud (Tolli 15, Töö 2, Veski 10 ja Uus-Roomassaare tee 14) realiseerivad ilmekalt Le Corbusier’ põhiteese majast kui “elamise masinast” ;. Nii nende lumivalgete kaunitaride kui ka imposantse elektrijaama (Tolli 27) puhul on järgitud lindina järgnevate aknavööde põhimõtet ning hooned on projekteeritud voolavate, avatud fassaadidega. Ei Siinmaa loomingul Pärnus ega Fuksi majadel Viljandis, ei Volbergi kaunitaridel Tallinnas ega Aalto Tammekännu villal Tartus pole sellist Le Corbusier’d meenutavat suursugusust. Oma harukordse miniatuursuse juures on Kuressaare pärlid funktsionaalsed nagu allveelaevad.

Hansar väidab, et neil Kuressaare majadel puuduvad arhitektid. Keegi töömees olevat teinud joonised ning nii nad ka kerkinud. Heakene küll, väikeelamud veel, kuid 1945-46. aastal ehitatud strateegiline energiakeskus suletud piirilinnas Kingissepas? Kas see imposantne hoone ehitati tõesti vaid töödejuhataja Aleksei Võrgu, elukutselt meremehe, jooniste järgi? Uskumatu! Elektrijaamal pidi olema sama autor mis eramutel Tolli 15 ja Töö 2! Otsest sugulust reedab ümmarguste akende kolmainsus kõigil kolmel hoonel, tumedaks krohvitud vahedega aknalindid, kõrged pööningukorrused. Ning ka hoonete sarnased proportsioonid reedavad midagi! Koputan Tolli 15 funkmaja uksele ning peagi istun sohval, vestluskaaslaseks jutukas proua Malle Võrk. Õnneks on kõik selle maja loomisega seotud paberid piinlikult hästi säilinud ning tee saladuse lahendamiseni polegi enam teab mis pikk.

Variarhitektid Võrk ja Sirel

Malle Võrgu isa Aleksei Võrk sündis Louis Kahniga ühel ja samal 1901. aastal. Kahn tuli ilmale veebruaris, Võrk oktoobris. Lapsepõlves poisid ei kohtunud, sest Võrgud elasid Pöide kandis, Kahnid Kuressaares. Louis ei jõudnud Eestis koolis käia, sest paljulapseline pere kolis Saaremaalt peagi edasi Riiga ja sealt varsti USAsse.

Aleksei Võrk puutus juba maast madalast kokku arhitektuuriga, sest tema isa ehitas maju nii Kuressaares kui mitmel pool mujal Saaremaal. Poissi aga tõmbas meri ja nii kündis ta kahe ilmasõja vahel merd Euroopa ja Aafrika vahel. Igal pool olid noormehel silmad lahti ning kus vähegi võimalik, lipsas ta muuseumisse või hulkus mööda linnatänavaid, et nautida moodsaid uusehitisi. Pärin ettevaatlikult Malle Võrgult, ega tema isa ometi kolmekümnendatel aastatel Inglismaa ja Prantsusmaa sadamates käinud? Vastus on jaatav. Poetan jutu sisse ka Kahni ja Le Corbusier’ nimesid, kuid Malle Võrk ei reageeri kummagi puhul…

Siis küsin juba otse: millal ja kus võis Aleksei Võrk kohtuda Le Corbusier’ või Kahniga? Juhtus see Prantsusmaal või siis Inglismaal, kus Kahn vahemikul 1931-36 õpetas ja töötas? Võrk arvab, et see võis juhtuda Londonis, kus isa korduvalt peatus. Kas projektid anti üle juba siis või toimetati nad Eestisse hiljem üle rindejoone, jääb ilmselt igaveseks saladuseks. Infarkt viis andeka meremehe Kudjape kalmistule. Just nagu kokku lepitud, lahkusid nii Võrk kui Kahn ühel ja samal 1974. aastal.

Ja ikkagi – miks Kuressaare elektrijaama projektil puudub tegeliku autori nimi? Äkki on seletus peidus selles ajastus? Tõepoolest, Aleksei Võrk töödejuhatajana ei saanud ju 1945. aastal NSVL riigipiiri lähedusse rajatava strateegilise objekti autorina näidata USAs elavat arhitekti! Mis sellest, et autor oli Eestis sündinud.

Nii oma majale Tolli 15 kui ka Töö ja Abaja tänava nurgale projekteeritud funkvillale pidas Võrk konspiratsiooni mõttes õigemaks autori lahtrisse hoopis omaenda nime kirjutada. Pisitütre Malle küsimusele, miks neil majadel on ni i palju ümmargusi aknaid ja laevaahtri sarnased poolkaarjad eenduvad elutoad, vastanud isa keerutades: “Nii meenutavad need hooned mulle mu varasemat meremehe elu!”

Võrgu varjunime all loodud Kahni (või siiski Le Corbusier’?) majad innustasid Saaremaa teedevalitsuse inseneri Ilmar Sirelit (1923-2002) endale ja oma poolvennale Erichile analoogilisi, hästi tasakaalustatud, voolava vormi ja horisontaalsete aknalintidega maju himustama (Veski 10 ja Uus-Roomassaare tee 14). Kui elektrijaama saamislugu on seletatav asjaoluga, et 1945. aastal veel korralikku piiri Läänemerel polnud ning öö hõlmas põgenike veolt tagasipöörduvate paatidega võidi projekte üle mere toimetada, siis jääb küsimuseks, kuidas Kahni (Le Corbusier’?) projektid 1954. aastal vendade Sireliteni jõudsid? Oli ju selleks ajaks merepiir muudetud üsna vettpidavaks. Samas ei välistaks ma siiski ka hüpoteesi, et vennad Sirelid nupukate meestena Võrgu-Kahni maju uurides ise oma eramute tööjoonised tegid.

Kas Kahn oli Corbusier’ tankist?

Tähelepanelik lugeja on võib-olla juba märganud vastuolu kahe ehituskunsti suurkuju loomelaadide vahel. Kui majad on nagu Le Corbusier’ suust kukkunud, siis mis puutub siia üldse Louis Kahn? Arhitektuurigeeniuse autentsetest tekstidest selgub, et Kahni kaks kõige suuremat eeskuju ning õpetajat olid Mozart ning Le Corbusier. Viimase loengutes tundis Kahn ennast nagu seitsmendas taevas. Le Corbusier’st kui jumalast rääkis Kahn pea kõigis oma loengutes ning intervjuudes. Näiteks Otterlo kongressil 1959. aastal esinedes ütles Kahn: “Kui kopeerid Le Corbusier’ disaini, siis oled nagu varas. Aga kui võtad tema arhitektuurse olemuse, siis võid seda teha vabalt, kuna see ei kuulu temale. See kuulub arhitektuurile üleüldse.”

Nii pole imestada, et mitmed Louis Kahni villade ning ühiskondlike hoonete eskiisid olid kohutavalt sarnased õpetaja omadega. Sisetunne ütles küll, et nii ei tohi, kuid ühtki suuremat pretsedenti tollal silme ees veel ei virvendanud. Ja nii saatiski Louis Kahn tõenäoliselt tööd, mis poleks tema nime all Ameerikas saanud ilmavalgust näha, raudse eesriide taha, kuhu rahvusvahelise autorikaitse pilk tollal ei ulatunud…

Kes päästaks šedöövrid?

Ükski Le Corbusier’ ja Kahni maja pole Kuressaares veel muinsuskaitse alla võetud. Ühest küljest võib-olla ongi õigem, et need kalliskivid turismivoldikutesse ei satu ning et neid kauneid mälestisi autoritahvlitega ei labastata. Nii talitatakse reeglina ka looduskaitses, kus kõige haruldasemad liigid lihtviisiliselt maha vaikitakse. Vallandaks ju Louis Kahni nime sidumine Kuressaare majadega peadpööritava kinnisvarakarusselli!

Teisest küljest teeb aga murelikuks kergekäeline suhtumine geniaalsete ehituskunstnike loomingusse. Sel kevadel hävitas Töö ja Abaja tänava nurgal asuva villa omanik Kahni meistriteose, ehitades maja ümber tavaliseks viilkatusega elamuks. Palju paremad pole lood ka elektrijaamaga. Kui selle masinakorpus on säilinud autentselt, siis kontoriplokile on juba jõutud kolmas korrus peale ehitada ning hoone esialgne harmoonia on kapitaalselt rikutud. Hiljuti müüs Eesti Energia nimetatud kinnistu erakätesse ning uus omanik kavandab siia luksuskortereid.

Tore, et Maarjamaal sündinud Louis Kahnile pühendatakse uhke teaduskonverents, kuid kas tõesti peame leppima vaid legendiga mehest, kelle looming tuli, oli ja läks nagu jumalavitsa hetkeline puudutus?

*

Mart Kalm, kas tegu on avastuse või udujutuga?

See on suurepärane, et Mark Soosaar juhib tähelepanu Eesti väikelinnade modernistlikule rahvaarhitektuurile. Eesti aja lõpul olid meie väikelinnades kujunemas professionaalsed ehitusala kaadrid, kes mõnele kohalikule edukale, loomaarstile või advokaadile jõudsid ka funktsionalistliku villa ehitada. Sõjas see teadmine hävis ja pärast sõda alustati uuesti otsast peale. Võluv on vaadata sõjajärgseid kohalike iseõppinud noorte joonestajate pretensioonikalt kohmakaid nn triibulisi maju Rakveres, mis on vahest seda tüüpi hoonestusest suurejoonelisim rühm. Kui Tallinnas domineerisid saksamaitselised professionaalsed arhitektid, kes eelistasid kõrgekatuselisi individuaalelamuid Heimatkunsti vaimus viimistlusega, siis ilma arhitektideta linnades aga elas rahva seas edasi naiivne ettekujutus heast eesti ajast ning selle moodsusest jutustavatest valgetest madala katusega majakastidest. Diletantide käes tuli majadele ümaraid verandasid imelikesse kohtadesse, ümaraknaid sai palju, akendevahe tumedaks triibuks tegemine on puhas formalism jne, kuid pereelamu puhul on ka päris primitiivne plaan täiesti elatav. Eraldumine oma valgesse villasse oli üks nõukogude tegelikkusest põgenemise viise. Kuressaares võiks Soosaare mainituile lisada veel sama suurepärased Talve 24, Aia 52 jt.

Meil ei ole seni osatud märgata, et rahvapärane ehituskunst ei lõppenud rehielamu või suurtaluga ega ka mitte tüüpprojektist mööda ehitatud asunikutaluga, vaid jätkus uuseestiaegse funkvillana ENSVs tüüpprojektide kiuste. Ma ei janune siin suurte nimede nagu Le Corbusier või Kahn järele, vaid naudin Soosaarega samu maju, kuid eheda rahvakunstina.