Mart Port: See-eest on meil demokraatia!

Äsja 90 aasta juubelit tähistanud arhitekti Mart Pordi pärandiga on suhe pea igal eestlasel: oma troonilt on ta juhtinud nii Annelinna kui ka Tallinna „mägede” sündi.

Alustuseks selgitab Mart Port visiooni, mis sobiks kõige paremini tema juubelilugu illustreerima. Kui luulepegasus on sale taeva poole lendlev varss, siis arhitektuuripegasus on musklis tori täkk, irevil hammaste ja vehkiva sabaga. Igal tema lihaselisel jalal on oma funktsioon: esimene on otstarbekus, teine on esteetika, kolmas tehniline vastavus valitud vormile ja neljas majanduslik külg. Kui mõni jalg on kärbunud või vastupidi, liiga arenenud – siis ei ole hobusest head looma. Port on seda mõtet endas kandnud aastaid, iga detail on läbi vaagitud. On ilmne, et pegasust kirjeldades (lahkudes lisab ta veel detaili: looma silmad peavad särama) näeb ta seda oma vaimusilmas. Umbes nii, nagu võis see visionäär vaimusilmas ette kujutada tema taktikepi all 1968–1978 valminud Musta-, Õis- ja Lasnamäed. Mart Kalmu hinnangul on Port tänu neile projektidele meie ehitatud keskkonda enim mõjutanud arhitekt.

See nelja jalaga maas seisev tori täkk ei ole keegi muu kui Mart Port ise – imetlusväärselt selge mõtte ja sirge rühiga hoolimata lonkamisest, mille põhjus on hoopis üks kahest hundikoerast. Ta istub oma Merivälja villa uhkes kaminaga saalis nikerdustega troonil, hetketine talvepäike silitamas võimsaid tehisrooside bukette, väärikaid napsupudeleid ja kaht pika karvaga kassi. On selge, kelle reeglite järgi on kulgenud 90 aastat rikast elu, ja nende reeglite järgi kulgeb ka meie vestlus. Esimese küsimuse saan esitada alles kohtumise keskel – Mart Port on mõistuseinimene, kes võtab kõike äärmise põhjalikkusega, ja on ette valmistanud mitu teemat.
On selge, et Pordile meeldivad vägevad ja kompromissitud ideed. Maailma arhitektuurist toob ta kaks sellist näidet: Sidney ooperiteatri ja Pekingi olümpiastaadioni. Kuid suurimad linnaarendused, olgu siis näiteks Peterburi, Pariis või Rooma, pärinevad ikka autoritaarsest ajast ja ühiskonnast. Praegu on sellise utoopia suutnud ellu viia näiteks Abu Dhabi, kus ehitati naftaraha eest merre kõige pöörasem linnak, ilma et keegi hakkaks rääkima maksumaksja õigustest.
Sellist autoritaarse režiimi mõõtkava on ka Port ise saanud lähedalt tunda. Noor arhitekt Margit Aule lisab: „Täna on Eestis raske ette kujutada, milline oli tollal Mart Pordi, kes oli arhitektide liidu esimees ja peaarhitekt 600 töötajaga Eesti Projektis, mõjuvõim.”
Demokraatia hapuks näiteks toob Port selle, et krundiomanikest spekulantide erahuvid teevad võimatuks avada Tallinn merele. Risti vastupidi nõukaajale on demokraatias saanud riigist inimese teener. Demokraatia võimet kohitseda kõik ideed illustreerib suurepäraselt ka Vabadusristi saaga: „Selle lahenduse valisid asjamehed, mitte asjatundjad. Panna ühe tagant valgustatud posti otsa ühe vähe tuntud ordeni 50-kordne helendav koopia… Selline jama sobiks mööblimessi väravasse valgusreklaamiks.”

Läbi tulest ja veest

Tugeva tervise eest ei ole Port tänulik mitte geenidele – tema isa suri 58-aastasena sclerosis multiplex’i –, vaid tõstab esile hoopis lapsepõlves sisse süstitud hakkama saamise võimet. Kui ikka tahtsid minna preilidega kinno või kohvikusse, siis taskuraha tuli ise teenida. Juba 15-aastasena sai ta hirmsat vatti Šotimaa vahet sõitva aurulaeva masinaõpilasena. Ka peab Port elukarastuseks madinat Velikije Luki all, kus üks kuul läbi kiivri pead riivas. See oli kõva mats, omamoodi uuesti sündimine.

Praegu hoiab 90-aastane härra end vormis jalutamise ja ujumisega.
Vaimu teritamiseks peab ta peale lehtede lugemise harjumuse suurepäraseks ka National Geographicu telekanalit. Sealtkaudu jõuavad Merivälja villasse maailma valupunktid, kus jätkub kaasamõtlemist ka arhitektile. Näiteks maailma rahvastiku tohutu kasv ja linnastumine. Hiljuti jäi talle silma intrigeeriv idee vertikaalsest linnast Jaapanis, kuhu kavandatakse 150-korruselist maja. See toob täiesti uued probleemid: näiteks kaalub sellise kõrguse juures lifti kandev tross palju rohkem kui lift koos kõigi inimestega.
Arhitektuur ei ole maal, mille saab riigikorra vahetudes seinalt võtta ja uuega asendada. Majad jäävad me sekka põlvkondadeks ja nõuavad meilt enda ümbermõtestamist. Mart Port toob näiteks kirikud – võimsad hooned, mis olid kunagi ühiskonna keskmed. Mida hakata nendega peale nüüd? On ajastu märk, et kirikutest on saanud muuseumid, kontserdisaalid ning isegi eramud ja poed. Maarjamäe obeliski autorina usub ta, et tuleks leida meie aega sobiv neutraalsem tähendus. Monumentide mittetunnustamine ja lõhkumine on tema arvates suurim kultuuritus.

Peks kuulub töö juurde

Mart Kalm peab Pordi rolli meie kultuuriloos üsna vastuoluliseks: „Ta oli nii andekas kui ka auahne ja see talle kätte maksiski. Tema sulaaegne arhitektuurikriitika oli hiilgav.” Kuid 1960-ndate lõpus Port mugavnes ja muutus noortele vihastele arhitektidele stagnaaja kehastuseks. Ta on Eesti arhitektuuriajaloos kindlasti kolleegide poolt kõige pekstum arhitekt. Kuid Margit Aule toob lohutavalt esile Toomas Reinu suurepärase tsitaadi: „Kui sa tahad midagi arhitektina ära teha, siis sa ei saa mingi supinahk olla. Sa pead olema vastiku iseloomuga ja tihti teistele küllaltki ebameeldiv.”
Praeguste noorte arhitektide arvates on Pordi pärand ajahambale ootamatult hästi vastu pidanud. Raivo Kotov tõstab esile monumentaalseid projekte Tallinna kesklinnas. Lisaks pealinna maamärkidele (Viru hotell, välisministeeriumi hoone, Maarjamäe obelisk) peab Margit Aule muljet avaldavaks näiteks Laagna kanalit – mille eest peaksid tuhanded linlased seniajani tänulikud olema.
Port lõpetas ülikooli visiooniga Tallinna raekojast ja talle teeb nüüd lausa nalja, et praegu – 62 aastat hiljem – ei ole me ikka veel suutnud leida sellele lahendust. Ja lisab siis muheda irooniaga: „See-eest on meil demokraatia.”