MART PORT: Võim ja vaim pealinna vormimas
Maailmas on aastatuhandeid loodud head, keskpärast ja halba arhitektuuri.
Ebaõnnestumised ärritavad kodanikke ja ajakirjanikke, kelle meelepaha väljendavad mõisted “kolemaja”, “plekist jurakas” jne. Arhitekte peetakse kogunisti prostituutideks, kes täidavad rahameeste kõik soovid. Võrdlus pole siiski päris õige. Prostituut kaubitseb temale kuuluvaga. Arhitekt püüab leida lahenduse investori soovide ja temale kuuluva kapitali arukaks realiseerimiseks kehtivaid ettekirjutusi ja seadusi rikkumata. Investori seatud ülesanded väljenduvad selgelt arhitekti lahendustes.
Paljude objektide juures tuleb küsida, miks ei sekkunud õigeaegselt asjasse üldsuse huvisid esindavad linnavõimud, selleks volitatud ametikohtadel? Aastate eest anti nõusolek kõrghotelli ehitamiseks A. H. Tammsaare parki, mis loodetavasti linlaste pahameele vältimiseks tühistatakse. Neid geniaalseid (genitaalseid?) otsuseid edasi arendades ei mõjuks üllatavalt ka alljärgnev mõttekäik: parkide hooldamine on kallis ja tulemus vaieldav. Lilled vajavad vahetamist, muru sagedast niitmist. Puud on pikka aega näotult raagus, ilm külm, tuuline, vihmane. Narkarid kogunevad-inimesed kardavad. Kui aga katta park postidele ehitatud uhke ärihoonega, asendada raagus puud plastikpalmidega, muru ja lilled igihaljaste säravate tehisvormidega, lakke paigutada tosin inimesi pruunistavat kunstpäikest – no küll oleks vahva. Ka investor ei pruugiks maad osta, sest park jääb ju alles. Pealegi saaks parki paigutada natuke müügipunkte ja pargi alla ehitada tasulise parkla.
Kui sellesisuline ettepanek esitada meie arhitektidele – kuidas nad suhtuksid? Loodetavasti enamus loobuks viisaka põhjendusega: käsil on teised kiired tööd, tänan tähelepanu eest. Paraku leiduks ka rehepappe, kes ennast veenaks põhimõttel, et kui mina ei tee, siis võtab huvitava ja tasuva ülesande üle mõni konkurent ja kindlasti ei ole tema töö nii hea kui minu oma. Usutavasti ei ole juristidele niisugune mõttekäik võõras. Neilt ei otsi abi ju üksnes omakasupüüdmatud tõe ja õiguse eest võitlejad-õilishinged.
Juristidel tuleb sagedasti kaitsta erahuvisid üldhuvide vastu. Ent üldhuvidel on tõhusad kaitsjad: seadused, politsei, prokuratuur, kohtud. Ka arhitektide töös põkkuvad sageli üld- ja erahuvid. Kui tellija toob krundi plaani ja soovib sellele kortermaja ehitada, siis töövõtja arhitekt ei saa öelda, et antud koht tuleks säilitada liiklussõlme laiendamiseks või koolimaja ehitamiseks. Seda peaks ja saaks õigeaegselt ja selgelt krundiomanikule teatada avalikke huvisid kaitsvad ja esindavad asutused, toetudes seadustele, linna üldplaanile ja detailplaneeringutele.
Kuidas kaitstakse pealinnas praegu üldhuvisid linnaplaneerimises ja arhitektuuris? Et vältida inetusi (asi on p….), kasutagem korrektsemat sõnastust: ”Nii palju meeliköitvaid võimalusi linnaehitusliku korra ja taseme parandamiseks, nagu Tallinnas, ei kohta teistes Euroopa linnades.”
Linnade planeerimises kehtib põline printsiip: üldiselt üksikule. Põhjalikult läbitöötatud ja kaalutud kinnitatud üldplaan peaks olema põhiline seaduslik alus 15-20 aastaks, olema ehitustegevust suunav kondikava, mida peavad arvestama väiksemata ühikutedetailplaneeringute koostajad, üksikobjektide projekteerijad, investeerijad. Et näiteks tulevaste Põhja- või Lõunaväila trasside ega liiklussõlmede kohale ei ehitataks midagi, mis tuleb aastate pärast kallilt tagasi osta ja lammutada. Täna lähtutakse üldplaanist vähe, investorite tellitud planeeringutega “korrigeeritakse “ üldplaani neile meelepäraselt, mille tõttu linn areneb nagu juhuslikest kivikestest koostatud korrapäratu mosaiik. Uues linnasiluetis domineerivad kõrghooned kerkivad juhuslikes kohtades – ikka seal, kus krunt on soetatud.
Mõisted nagu hoonete koosmõju, sobivus on asendunud sooviga võtta, mis võtta annab. Olemasoleva naaberhoone võib jätta valguseta, vähendada tema väärtust, kasutamiskõlblikkust. Eesti ehitusseaduse ja Eesti planeerimisseaduse väljatöötamine võttis aega üle kümne aasta-need kinnitati alles 2002.a Vahepeal valitses paras segadus, sest varemkasutatud kümnekilone SNIP (stroiltelnõe normõ i pravila) kaotas taasiseseisvumisega kehtivuse. Vana kaev lükati kinni enne uue käikuandmist, mis andis kohati üsna halbu tulemusi, arhitektuurset diletantismi tehniliselt nõrku, isegi ohtlikke objekt.
Nõukogude korra lõpuga kaotas kehtivuse generaalplaan, uus töötati välja alles 2001.
Nüüd on ehitus-ja planeerimisseadused internetis kõigile kättesaadavad, eile lisanduvad paberkandjatel arvukad ehitusala standardid (EVS) ja kohalikud määrused-ettekirjutused. Kuna ehitusstandardite hind ületab 10 000 krooni, siis ei jõua need vist kõigi ehitusalal tegutsevate FIE-de riiulitele.
Üldplaanist, detailplaneeringutest, seadustest ja ettekirjutustest on vähe kasu, kui nende järgimist ei kontrolli kompetentsed spetsialistid. Nende tegevust juhib mujal maailmas autoriteetne linna peaarhitekt. Tallinnas see suurte õiguste ja vastutuskoormaga juht puudub palju aastaid. Vastutust ehituse-ja planeerimise alal
toimuva eest ei kanna sisuliselt keegi. Asjaga tegelevad mitmed osakonnad, tööülesandeid on jagatud linnapea ja asetäitjate vahel
Valimistega vahelduvad aga koalitsioonid, linnapead ja asetäitjad. Ehitus-ja planeerimisküsimused pannakse käsu korras mõnele aselinnapeale, kes on parteiliselt kohale määratud. Muidu kena inimene, aga hoopis teiselt erialalt ja täidab kohta lühikest aega.
Temale alluvad ametid ja osakonnad, mis lahendavad peamiselt jooksvaid küsimusi, valmistavad ette ja vormistavad linnajuhtide otsuseid. Kui kultuurisaates OP esitati Linnaplaneerimise Ameti direktorile Igor Volkovile ebameeldivaid küsimusi Viru Keskuse kohta, siis oli vastus lühike: otsuseid tegid teised ja enne minu ametisse astumist. Keegi ei mäleta, kes andis rumala allkirja pahale projektile. Parteisid toetanud suursponsoritele ollakse tänu võlgu, neile kasulike otsuste langetamine ei kohta kompetentset vastupanu. Tavaliselt juhib ja vastutab ehitusalase ja arhitektuurse arengu eest linnades peaarhitekt. See inimene seotakse lepinguliselt linnaga kümneteks aastateks. Ta on autoriteetne suurte kogemustega spetsialist, poliitikaväline. Saab kohaväärset palka, et loobuda eraviisilistest tellimustest, mis võiksid hiljem otsuseid mõjutada. Tema juhib vastavate osakondade ja ametite tööd, kasutab vajadusel eksperte, nõukogusid. organiseerib võistlusi, teeb koostööd Arhitektide Liiduga ja teiste loominguliste organisatsioonidega. Eestis on kauaaegsed peaarhitektid (kuni 20 aastat) olnud Dmitri Bruns Tallinnas, Lilian Hansar Kuressaares, Voldemar Tippel Tartus ja Tallinnas, Ott Puuraid Viljandis. Nad tegid oma linnade hüvanguks rohkem, kui keeruline aeg lubas oodata. On ülim aeg see kõrgeamet ka Tallinnas taastada. Peaarhitekti isik ei tohi olla habras, hõlpsasti manipuleeritav kontorikaunistus, kes paindub poliitilistes tuuletõmmetes ja sponsorite ahvatluste ees. Vaja on tugevat isiksust ja tara arhitekti, kes ei karda vajadusel ei öelda ja kasutada vetoõigust. Linnaplaneerimist nimetatakse ka arhitektuuri kõrgemaks pilotaažiks.
Muidugi võib küsida, kas demokraatlikus ühiskonnas on üldse vaja niisugust juhtfiguuri? Rahvas on ju otsustaja, ei lase tobedustel realiseeruda, rahvaesindajad on volikogudes. Kõlab veenvalt, ent veab vahel ka viltu. Oleneb, kes, kuidas ja mida rahvale sisendab, õpetab ja suunab. Tunnustust väärib muinsus-ja looduskaitsjate ning rahvaspordi ürituste korraldajate kaasahaaramisvõime.
Paraku annab rahvast kaasa haarata ka omakasu huvides. Punateenete eest said sõja järel õiguse kolida küüditatute avaratesse möbleeritud korteritesse mõned aktivistid. Moskva rahade eest avanes hiljem võimalus ehitada Sakala tn piirkonda suurejoonelime ( arhitekt P. Jänese projekteeritud) ooperiteater ja ühendada Rävala puiestee tupik Pärnu maanteega- Paarikümnel perel tulnuks kolida kesklinnast Õismäele selleks eraldatud uutesse tüüpkorteritesse. Aktivistidele see ei sobinud, ent kroonu otsuse vastu vaielda oli lubamatu tegu. Osavalt mõeldi välja õilis hõlmikpuu kaitsmise üritus ,selleks allkirjade kogumine. Vähesed teavad tänapäeval midagi hõlmikpuust, ent vägevat uut ooperiteatrit linnal ei ole ja Tartu maantee on Pärnu maanteega Rävala pst. Kaudu ühendamata. Vaat nii.
Kavala rahvaküsitluse tulemusena on hoonestamata Harju tänava üks külg. Muinsuskaitsjad nõudsid keskaegsest ehitusjoonest lähtumist, liiklusala inimesed sõidutee olemasoleva laiuse säilitamist. Mõlemad tingimused on täidetavad kui kõnnitee muuta sammaskäiguks, mille peal ehituste seinad jälgiksid ajalootruudust. Raekoja plats ja Vabaduse väljak pääseksid senisest paremini mõjule kui vahepealne lage segadus asenduks põneva atraktiivse tänavaga.
Kinnisvaraarendajad püüavad täis ehitada kõiki linna vabu alasid, ka staadione, haljasalasid(Kadriorus), parke-puhkealasid (Pirital, purjespordi keskuse kõrval) Meriväljal, Viimsis ja mujal. Tegusaks on osutunud” rahva arvamusega” manipuleerimise küüniline skeem. Isu on äratanud Rahandusministeeriumi tagune lastestaadioni ala. Selle servadesse on projekteerimisel mitmed kõrg- ja 4-8 korruselised hooned, mis on juba läbinud avaliku arutelu. EPL 09.08.05 võime lugeda heakskiitvast otsusest: kuna ettepanekuid ja avaldusi laekunud ei ole ning ka ümberkaudseid elanikke polnud kohal – ju neil siis proteste polnudki arvas Kesklinna Valitsuse nõunik Ivo Parbus.
Kehvalt kontserdilt võib ära tulla, viletsa raamatu võib pooleli jätta, kahtlusi äratavale näitusele mitte minna. Need on väikesed pettumused ja ununevad. Rumalalt paiknevaid näotuid hooneid üha vähenevat rohelust, autodest ummistuvaid tänavaid märkame iga päev. Tuleb elada, töötada ja puhata visuaalselt ja füüsiliselt reostuvas keskkonnas. Varasemate vigade kõrvaldamine on väga kallis, uute vigade tegemist tuleks kõigiti vältida. Keerukate situatsioonide lahendamiseks on ennast õigustanud arhitektuurivõistlused (näiteks KUMU),võimalus võrrelda mitmeid variante, valida neist parim. Arendajate hoiakut selles küsimuses väljendab selgelt vabaajaärimees Peeter Rebane (ÄL 31.08.05): ära korralda arhitektuurikonkursse, sest siis leiad ühe võitja ja seitse vaenlast. Samas pärineb temalt arukas hoiatus: püüa hoiduda projektidest, mis puutuvad kokku poliitikaga. Kui projekti tellijaid ei innustu mitmest variandist, siis peaks looma tingimused üheainsa põhjalikuks läbitöötamiseks, detailideni minekuks, rahulikuks läbiküpsetamiseks. Kinnisvarafirmade lobitöö tulemusena on ehitusseadustest hoopis kadunud tööjooniste esitamise nõue. Ei soosita kvaliteeti, olulisem on tempo, raharingluse kiirus. Arhitektuursed üksikasjad lepitakse ehitusplatsil kokku investori ja ehitaja poolt. Kas nii kerkib arhitektuurne kvaliteet? Kas autor-arhitekt on vastutav, kui teda võib ehitusprotsessi lõppfaasis kõrvale jätta?