Martti Preem pani hooned oma kohtadele
Nils Niitra
1991. aastast 1995. aastani Tartu linnaarhitektina töötanud Martti Preem on planeerinud Tartu kesklinnas asuvad hooned just sinna, kuhu neid on viimased kümme aastat ehitatud.
Selles planeeringus sai muu hulgas kohale pandud nii Emajõe ärikeskuse Plasku, Sadamateater, turg, bensiinijaam, ERA-pank, Hansapank kui ka kaubamaja – planeering andis võimaluse neid hooneid sellistesse kohtadesse ehitada.
Praegu töötate Tallinna planeeringute osakonna juhatajana ning vahepeal olite ka Pärnu planeerimise osakonna juhataja. Kuidas neid kolme linna võrrelda – kus on kõige mõnusam linna planeerida?
Ma pean ütlema, et igal pool. Tartus tean ja tunnen muidugi pimesi kõiki kohti.
Loogiliselt võttes peaks suurem linn huvitavam olema.
See on ka õige, aga samas, mis see suurus on? Pärnu on rahvaarvult Tartust kaks korda väiksem, aga territooriumilt 1,5 korda suurem. Pärnus on meri ja kaks jõge, seal tekib teistsugune suuruse efekt, mida Tartus pole. Tartu jälle on reljeefsem, seal on rohkem elanikke ning aastaringne funktsionaalsus.
Võrrelge palun Tartu arhitektuuri arengut pärast teie lahkumist linnavalitsusest Tallinnas toimuvaga.
Tartu kesklinna areng on olnud sihipärasem ja terviklikum. Tartus ei ole ärihuvid nii palju domineerinud kui Tallinnas. Tallinnas ilmus vahepeal linnapilti väga efektseid hooneid, aga ka väga palju risu. Viimase kahe-kolme aastaga on aga pilt oluliselt ühtlustunud. Risu on lammutatud ja uued ehitised hakkavad juba kujundama uut tervikut.
Viimased tendentsid Tartu arhitektuuris on tekitanud paljudes inimestes vastuolulisi, et mitte öelda ebameeldivaid emotsioone, olgu see kohtumaja või kaubamaja puhul.
Kohtumaja puhul oli see riigi korraldus, mis viis sellise suhteliselt igava kasti tekkimiseni. Korraldati ehitushankekonkurss ja ehitajale anti ka projekteerimisõigus. Ehitaja leidis siis kahtlemata kõige ökonoomsema viisi ruumiprogrammi pakkimiseks ühte kasti.
Kas arhitektidele on antud Tartu linnaruumi kujundamisel piisavalt vabadust ja kas nad on osanud seda õigesti ära kasutada?
Suuresti sõltub tulemus tellijast. Oluliste objektide detailplaneeringutesse peaks olema sisse kirjutatud linna nõue, et arhitekt valitakse avaliku konkursi alusel.
Viimasel ajal on hakanud neid konkursse vähemaks jääma.
Jah. Või siis tehakse tellitud või kutsutud büroodega formaalseid konkursse. Sel juhul on tellija diktaat olulisem kui avaliku konkursi puhul. Avalikul konkursil annab tellija ette ruumiprogrammi ja maksumuse limiidi, arhitekt on päris vaba.
Arhitekt Vahur Sova hoiatab, et see massiivne kinnisvaraarendajate surve, mille all Tallinn kannatab, alles hakkab Tartusse jõudma. Tema hinnangul on sellele rünnakule väga raske vastu seista.
Kui ei ole ühiskondlikku arvamust, et tootmine baseerub loomingul, mitte et raha tootmine on eesmärk ja looming selle ori, siis olukord tõesti ei parane.
Linnaarhitekti roll Tartus on arhitekt Andres Lunge hinnangul oluliselt vähenenud. Teie olite linnaarhitektina linnavalitsuse liige. Miks see enam nii ei ole? Kelle huvisid see professionaalide degradeerimine ikkagi teenib?
Ehitajate ja arendajate huvisid.