Mastaapne Maasik
Võsamaastik Põhja-Tallinnas (kevad 2007)
Foto: Repro
Arne Maasik on üldiselt rahulik ja tagasihoidlik mees. Ausalt öeldes oli selline uhke paks raamat, nagu ka mastaapne personaalnäitus Tallinna Kunstihoones, tema puhul isegi üllatav. Vaga vesi, sügav põhi.
Arhitektiharidusega Maasik on tuntud fotograafina, kes pildistab arhitektuuri. Kaasaegse kunsti konteksti ei osanudki teda nagu eriti paigutada. Aga tema näitusel käimine oli üks suuremaid kunstielamusi viimasel ajal. Ehk ongi resultatiivsem, kui inimene tegeleb sügavuti asjadega, mis teda huvitavad, mitte ei mõtle paaniliselt kogu aeg sellest, et ta on kunstnik.
Nii raamatus kui näitusel esitatakse meile fotosid arhitektuurist ja maastikust. Kõlab banaalselt, sest kes poleks pildistanud romantilisi varemeid või kaunist päikeseloojangut. Maasiku võlu peitub just selles, et siin pole lääget romantikat. Ei ole ka sotsiaalset surutust. Ja samas ei ole tema suhtumine külm ega võõrandunud. Kaamerasilm näeb nii ilu kui küsitavusi, viimaseid eriti selles osas, mis puudutab inimese jälge keskkonnas.
Inimene saab informatsiooni peamiselt silmade kaudu ja selle informatsiooni põhjal tekivad kahtlemata emotsioonid. Küsimus on, mida inimene edasi teeb – kas ta asub vihast peaga vastu seina peksma või hüppab eufoorias lakke, või suudab ta rahulikuks jääda, võtta teadmiseks kõik head ja vead ja seda maailma, kus me elame, edasi armastada. Tegelikult toimub kõik meie endi peas.
Muidugi võiks üritada maailma parandada, aga üsna raske oleks seda teha, kui objektiks on Eesti lepavõsa või Manhattani sakiline maastik. Maailmaparandamine on tegelikult üks omamise vorme, ja inimene ei pea mitte kõike omama, selleks et asjadega suhestuda.
Me kõik elame planeedil Maa. Inimene on samuti osa ökosfäärist ning osaleb seega pidevalt toimuvas liikidevahelises olelusvõitluses, mida eemalt jälgivad märkamatult õhumassiivid, mineraalid, liustikud ja muud eluta olendid, kuid vajadusel, kui asjad liialt hulluks lähevad, ka sekkuvad.
Seetõttu on inimene sunnitud looduskeskkonnaga arvestama. Ta küll muudab seda, kuid teab, et see on võimalik ja mõistlik vaid teatava piirini. Inimene on loonud aastatuhandeid kestnud põllumajanduse, maaparanduse, ehituse, logistika ja energeetika kaudu kvaasi-looduslikke keskkondi, mis urbaniseerunud vurlele näivad puhta loodusena, tegelikkuses on aga tegu maastikuga, mis on välja kujunenud inimese ning looduse koostöös. Maasiku juhtumil võib tähelepanelik vaataja seda märgata näiteks üksiku kilekoti või mahajäetud aiapostina alustaimestikus.
Ja muidugi on meil ka olemas tehiskeskkondi, kus loodus on esindatud vaid mittemateriaalsetes vormides, nagu näiteks gravitatsioonijõud või Maslowi püramiid. Kuigi tehiskeskkond on inimkonna loodud, võib see üksikisiku jaoks osutuda metsikuks džungliks, mille seadusi ta täpselt ei taipa ja mida ta vaatleb kui endast sõltumatut väliskeskkonda – metsikut maastikku. Maasiku piltidel on inimene kõrvaltegelane, sipelgas suurlinna isetoimivas süsteemis.
Kunstis on vaadeldud loodust alati paratamatult kõrvalseisjana, sest kunst ise on tsivilisatsiooni kaasnähtus. Mõisted «kunst» ja «loodus» tulid käibele enam-vähem ühel ajal – siis, kui inimkond oli loodusest lõplikult võõrdunud.
Inimene võib ju soovida minna «tagasi loodusesse», kuid arukas inimene teab samas väga selgelt, et see on vaid ideaal, mille poole püüelda, kuid täiuslikult teha ei ole seda enam ammu võimalik. Aga see teekond läbi erinevate sise- ja välismaastike on juba iseenesest eesmärgina väärtuslik ning arendav nii kunstnikule kui ka publikule, sest see ongi praegu ainuvõimalik viis tunda ühtekuuluvust kõiksusega.
Arne Maasik on toonud hunniku keskkonda kunstisaali ja kaanetanud raamatusse, ja seegi võib tunduda võõrandumise märgina. Kuid loodetavasti hakkab inimene, kes muidu pea laiali otsas mööda vaatamisväärsusi ja looduskauneid paiku tuiskab, klõpsides megabaitide kaupa turistifotosid, pärast Maasiku tööde vaatamist ka ise nägema igavas huvitavat ja igapäevases tähenduslikku.
Siram, kunstikriitik
Näitus ja raamat
Arne Maasik
Näitus «Fotod» Tallinna Kunstihoones,
avatud kuni 17. veebruarini.
Arne Maasik
Raamat «Fotod/Photos 1994–2007»,
kujundanud Martin Pedanik
Arne Maasik 2007