Materjali tehe, protoarhitektuur ja teised „õnnelikud juhused”

Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna külalislektorite sarjas¹ astus 27. septembril üles saksa eksperimentaalse arhitektuuri pioneer Achim Menges loenguga „Materjali tehe” („Material Computation”). Menges on leiutaja selle sõna parimas tähenduses, tema projektid sünnivad suures osas tänu laboratoorsele tööle ja kõrgtehnoloogilistele materjalikatsetustele, ta keskendub uute tehnoloogiaga täiustatud materjalide omadustele ja käitumisele erinevas keskkonnas. Arhitekt on teadustöö toel koos doktorantide ja kolleegidega valmis ehitanud mitmeid prototüüpe ning katsetanud nende vastupidavust ja toimimist, sellest on kasu olnud kogu arhitektuurivaldkonna arengule. Menges on eksperimenteeriv arhitekt, kes uurib elu ja selle vormide geomeetriat ning käitumismustrit nagu bioloog. Seejärel ta süstematiseerib arvutustehnoloogia abil kogetu, tõlgib looduse loogika „masinate” algoritmi keelde. Elussüsteemide puhul on vorm loogika võrsumine, selle ilmnemine, mitte kuju, mis on jõuga mateeriale peale surutud. Menges on Stuttgardi ülikooli arvutusliku projekteerimise instituudi juht, Harvardi ülikooli (GSD) ja kauaaegne Londoni arhitektuuriühingu arhitektuurikooli (AA) õppejõud. Arengubioloogia ja arhitektuuri ühendajana on ta samaaegselt nii mimeetilise inseneriteaduse „maadeavastaja” kui tõsine materialist.

Baden-Württenbergi Stuttgardi ülikool konkureerib teadusrahale liidumaa piires küll teiste ülikoolidega, kuid Mengese instituut teeb ka koostööd Tübingeni uurimiskeskuste Max Plancki bioloogiainstituutide ja Freiburgi ülikooliga, mis on omakorda tihedates suhetes ETH ehk Zürichi tehnikaülikooliga (Eidgenössische Technische Hochschule Zürich). Inseneriharidus on Saksamaal klass omaette tänu ajaloolisele järjepidevusele ja hoolikalt kultiveeritud mõttetihedusele. Küsisin, kuidas suhtub Menges ühte oma tuntumasse eelkäijasse, maailmakuulsasse Frei Ottosse, kes on esinenud loenguga ka Tallinnas (1999. aastal IV Põhja- ja Baltimaade arhitektuuritriennaalil „Vaba kulg. Free Way”), kõrvuti arhitektidega büroost Ocean North, kelle ridadesse ka Menges veel mõned aastad tagasi kuulus. „Püüame oma instituudis edasi arendada üht väikest osa Frei Otto võimsast elutööst. Ta oli üks esimesi, kes uuris arhitektuuri, tehnoloogia ja bioloogia kokkupuutepunkte. Frei Otto pole kunagi nõustunud sellega, et tema projektid kuuluvad mimeetika valdkonda, kuivõrd tema arvates peaksid bioloogid õppima tehnoloogia edusammudest ja mitte vastupidi. Sellele vaatamata on Frei Otto eeskuju valdkondadevahelistes teaduslikes uuringutes muljetavaldav.” Ja jätkab: „Meid huvitab Frei Otto metodoloogia, mis ei lähtu renessanslikust vormimääratlusest, vaid kus arhitekt juhib vormiotsingu protsesse kui teadur, nii nagu Frei Otto tegi seda oma füüsiliste makettide puhul. Tuleb eristada makette, mida ta kasutas vormiotsinguks, ja teisi – konstruktsioonimakette, mis aitasid tal konstruktsioone arvutada. Need viimased olid tal väga põhjalikud ja detailsed. Meid huvitab see, mis käivitab vormiotsingu – materiaalsed ja füüsilised protsessid, millest saab meie käes arhitektuuri vormi ajend.”

Frei Otto, kelle elutee ja tegevus sarnaneb mitmeti ühe teise teerajaja, arhitekti-inseneri-teaduri-mõtleja Buckminster Fulleri omaga, rajas Stuttgardi ülikooli juures 1964. aastal kuulsa kergkonstruktsioonide instituudi, mis tegutseb tänini, kuid kus puhuvad nüüd uued tuuled. Menges on seni saksa koolkonnas ehk ainus, kes jätkab tõeliselt ja sisuliselt Frei Otto elutööd, seda moodsas ja tulevikku vaatavas võtmes. Kuid milline koht on selles kõiges inimesel, arhitektuuri lõppkasutajal? Milline on inimene, inimolend, näiteks saja aasta pärast, milline on arhitektuur, millised on linnad pikemas perspektiivis? „Ei mina ega ka Frei Otto püüagi väita, et see, mida teeme, katab arhitektuuri kui valdkonna kogu selle komplekssuses. See, mida meie teeme, võiks kanda nime protoarhitektuur ehk see, mis „eelneb arhitektuurile”. Me katsetame teatud võimalusi, kuhu arhitektuur võib liikuda. Innovatsioon on võimalik vaid siis, kui keskenduda teatud konkreetsele, spetsiifilisele küsimusele ja jätta kõik muu kõrvale – määratleda ülesanne võimalikult täpselt,” selgitab Menges.

Mismoodi sel juhul valitakse, mida uurida, millised on uute projektide ja sihtide seadmise kriteeriumid? Kuidas Menges valib oma instituuti doktorante ja kolleege-teadureid? Keda kutsub endaga koos ideid arendama? „Ainus tingimus kandidaatidele on see, et neil oleks projekteerimise ja arvutustehnoloogia kraad. Puhtalt konstruktsioonide arvutamisega tegelevatel inseneridel on meie juures raske, doktorantide puhul on oluline arhitekti ja keskkonnakujundaja tunnetus. Suund on arvutusloome arhitektide² (computational designer) kasvatamisele, kelle puhul on oluline nende mitmekihiline taust ja kogemus.” Instituudi tegevus põhineb seega nn mentorsüsteemil, kus teadureid-doktorante valitakse nende uurimistöö teema põhjal ja määratakse neile appi vastavad spetsialistid? „Areng on võimalikult loomulik, arutame uurimistöö teemat väga-väga põhjalikult. Samuti kasutame ära oma eelised ajaloolise ülikoolina, kus teatud uurimisvaldkondadega on juba pikka aega tegeldud, uustulnukatel on võimalus toetuda varasematele töödele ja nad ei pea alustama puhtalt lehelt. Sidusus teiste juba tehtud või parasjagu käsil töödega on üks põhilisemaid kriteeriume,” vastab Menges.

Kas uus, 2013. aastast loodav magistriõppe programm hakkab samuti doktorantidele ette valmistama pinnast, millelt innovaatilisi teadustöid kasvatada või on värskuse säilitamise seisukohalt oluline ka see, et instituudis toimuks, kas siis inimeste või teemade näol, piisavalt kiire nn aineringlus, säiliks vaheldusrikkus? „Rotatsioon toimib nii ehk teisiti,” ütleb Menges. „Magistriprogrammi mõte on luua kokkupuutepunkt kraadiõppe, teadustööde juhendamise ning rakendusliku poole vahel. Teadustöö on kui vahend, mille abil magistriõppe arhitektuuristuudiotele ülesandeid püstitada. Prototüübid, näiteks paviljonid, mis me meistritubade-katsetuste käigus valmis ehitame, on olulised, sest nende aastane ehitusprotsess koondab inimesi ja paneb nad ühise eesmärgi nimel koos pingutama,” toob Menges näite. Kuid see kõik nõuab oskuslikku sünkroniseerimist? „Õnnelike juhuste kokkusattumus,” naerab Menges tagasihoidlikult. „Initsiatiiv võtab ohjad, kui leitakse ühishuvid. Paistab, et meelitame enda juurde teatud tüüpi huvidega inimesi, kel õnnestub leida üksteisega ühine keel.” Lihtsustatult võib öelda, et Mengese instituudis on huvi külvamise töövahenditeks arvutustehnoloogia, vormiloome, robootika ja bioonika stuudium: „Üldsuund on arvutitehnoloogia kaasamine arhitektuuri projekteerimisse, mida toetavad digitaalsed tootmisprotsessid ja robootika. Selle kõrval arendame ka mimeetika haru, mida arhitektuuri mõõtkavas veel siiski tänasel päeval maailmas ei kohta,” on Menges veendunud. „Jah, on olemas küll biooniline tootedisain ja teatud ehitusmaterjalid ning -tehnoloogiad, kuid mitte veel päriselt mimeetiline arhitektuur kui selline.”

Kui Eestis on digitaalsete tootmisviisidega nii nagu on, siis koostööpotentsiaal biotehnoloogia laboritega nii Tallinnas kui Tartus tundub vägagi põnev ja perspektiivikas. Esmalt on küll vaja leida nn ühine sõnavara. Kui kaugele saab aga nende koostöövõimaluste üle spekuleerimisega minna? Kas kusagil paistab ka piir, mille võib panna näiteks mõni ehitusmaterjal? Stuttgardis on näiteks palju tegeletud puidu, aga ka plastide, metallide, tekstiilidega? „Ehitusmaterjalidest kui süsteemidest rääkides ei näe ma küll kusagil piiri. Membraanide, puidu, süsiniku- ja klaaskiu ning mitmete teiste materjalidega töötades on küsimus tihti selles, millisele alusele teaduskoostöö üles ehitada. Tõepoolest, bioloogid ei näe sageli vajadust arhitektidega mõtteid vahetada,” nõustub Menges. Ja lisab: „Kuigi AA s sain tuule tiibadesse tänu sellele, et juhatasin üht õppemoodulit koos George Jeronimidisega,³ kus tema eeskuju oli niivõrd nakatav, et tekitas erialases ringkonnas mimeetika vastu suurt huvi.” Kes või kus on Mengese konkurendid? „Saksamaal ei tegele peale meie eriti keegi nende teemadega, sest valitseb Mandri-Euroopa konventsionaalne suhtumine eksperimenteerimisse. Kuid näiteks Suurbritannias töötatakse mitmete põnevate projektidega, samuti Massachusettsi tehnoloogiainstituudis (MIT) USA idarannikul. Ka Jenny Sabin⁴ on kolleeg, kelle mõtted liiguvad paljuski samas suunas,” lisab Menges.

Ühe jalaga teadusmaailma kuuluvaid teadustöid-arhitektuuriprojekte, mida Mengese juhatusel Stuttgardis tehakse, võiks sama hästi nimetada nii inseneri kui arhitekti pärusmaaks. „Mis vahe on inseneril ja arhitektil, kui üldse on vahet?” provotseerin. „Neid kahte distsipliini tuleb kindlasti hoida teadlikult lahus. Oleks rumal arvata, et valdkondadevaheline koostöö kustutab piiri nende kahe eriala vahel. Kui tõeliselt tahta teha koostööd, tuleb väga täpselt jälgida, mismoodi üks või teine eriala oma oskustega kasuks tuleb. Piiridest kinnipidamine on tähtis, et genereerida tõeliselt võimalusterohket valdkondadevahelist tegevust.” Aga kuidas kõik need erinevad asjad siis sama laua taga ühise keele leiavad? „Arvutuslik pool on see, mis ühendab,” vastab Menges. „Läbi matemaatiliste arvutuste oleme teineteisele arusaadavamad, aga see siiski ei hägusta kuidagi erineva spetsiifika piiri. Veel mõne aasta eest oli insener tõstetud staararhitekti staatusesse, kuid nüüd on naasmas retoorika, kus tunnustatakse arhitektiameti autonoomsust ja tähendust kvaliteetse ehitatava keskkonna loomisel. Nii arhitekt kui insener annab oma panuse ehitustegevuses,” on Menges kindel. „Sest meie kui arhitektide teadmised linnade arengust ja elukeskkonna tulevikust ning arhitektuuri tegelikest väljakutsetest, neist, mis on „seal” ehk arengumaadel ja mitte „siin”, see on Euroopas, tõukavad meid intellektuaalsetele otsingutele. Me uurime võimalikult kättesaadavate, kuid nutikate ehitustehnoloogiate kasutuselevõtu võimalusi kõikjal. Minu tudengid AA s omandavad kogemusi erineva kultuuritaustaga kontekstis, viivad ellu projekte ka näiteks mõnes Brasiilia favela’s, et leida ehitusmeetod, mis nõuab võimalikult väheseid kulutusi, aga on võimalikult intelligentne ja avaldab positiivset mõju sotsiaalsele olukorrale. Mind ei huvita ülieksootilised materjalid või hirmkallid tehnoloogiad. Kasutame roboteid, sest see on kõige odavam ja kättesaadavam tootmismeetod.” Meenub Fabio Gramazio5 lugu sellest, kuidas ta transportis roboti Veneetsia arhitektuuribiennaalile, et seal näitust üles panna. „Robotitootjad on avastamas turuvõimalusi ka arhitektuuris ja ehituses, mitte enam vaid autotööstuses,” ütleb Menges.

Mengese aastatepikkuse loomingu kvaliteet on sedavõrd muljetavaldav ja paistab välisel vaatlusel olevat sedavõrd hästi finantseeritud, et tahtmatult tekib küsimus, kas ta üldse millestki puudust tunneb. Menges naerab. Siis aga jääb väga tõsiseks: „Puudub avalik rahastusmehhanism, mis toetaks arhitektuuri uurimuslikku suunda, teadustööd arhitektuuris. Kui me vaid ei peaks nii palju aega ja energiat kulutama lobitööle … Ma ei taha üleliia süüdistada eelmist akadeemilist põlvkonda, aga kusagil on keegi lasknud mööda võimaluse selgitada eksperimentaalse arhitektuuri ja selle teadusliku poole rolli ühiskonnas. Otsustajad peaksid teadma, et arhitektuuriuuendus vajab toetusmehhanisme. Need puuduvad nii Saksamaal kui ka Euroopa Liidus. Inseneri erialal, materjalitehnoloogias ja arhitektuuriajaloos on toetusskeemid olemas, kuid mitte arhitektuuri puhul,” on Menges rahulolematu. Uudsuse surve, mis projektitaotlustega kõikjal kaasneb, võib vahel olla ka halvav. „Teeme baasteadust, millel ei pea ilmtingimata olema kohe rakendatav väljund, kuid selle selgitamine poliitilistele ringkondadele, haridusmaastiku otsustajatele, on väga raske. Võitleme oma vabaduse eest eksperimenteerida ja uurida arhitektuuris teemasid, milles näeme huvitavaid väljakutseid ja seni kasutamata võimalusi. Akadeemiline keskkond on praegu meile tegutsemiseks kõige sobivam, kuigi ka see on juba järjest enam orienteeritud tulemusele. Erasektori, nt mõnede tootmisfirmade finantseeritud projektid on osutunud vabamaks ja seetõttu loomingulisemaks, sest innovatsiooni toetamises nähakse head reklaamivõimalust,” on Menges irooniline. Stuttgardist Menges lahkuda veel niipea ei kavatse: „Võrreldes USA koolidega näen Euroopas selle valdkonna arenguks paremaid võimalusi. Praegu otsin variante, kuidas katsetatud prototüüpe pikemaajalistena valmis ehitada,” viitab Menges, kuhu teravik suunatud. Kas ta oleks nõus Tallinnasse midagi püsti panema? „Muidugi!” kõlab vastus.

1 EKA arhitektuuriteaduskonna avatud loengusarja toetavad Eesti Kultuurkapital, Tallinna Ettevõtlusamet, LHV pank, Norra Suursaatkond, Rootsi Suursaatkond, Taani Kultuuri Instituut, Briti Nõukogu, Graphic Concrete Ltd, Haridus- ja Teadusministeerium, Eesti Kunstiakadeemia. Loengute sari kuulub teadusaasta ürituste hulka. Loengusarja leiab veebis http://www.artun.ee/avatudloengud/.
2 Mõeldud on projekteerijad, kes loovad erinevaid arhitektuuri struktuure arvutustehnoloogia abil.
3 George Jeronimidis on hariduselt keemik, kelle pikaaegseks uurimisvaldkonnaks on mimeetika, biomehaanika, nn nutimaterjalid ja struktuurid ning komposiitide mehaanika.
4 Vt Veronika Valk, Arhitektuur, tootlik põrumine ja tulevikufossiilid – Sirp 22. VI 2012. 5 Vt Veronika Valk, „Kas kogu võim lendrobotitele? – Sirp 20. IV 2012.