Mees nagu muuseum – PEKKA VAPAAVUORI
Harry Liivrand
Esimest korda sai ühe Kultuurkapitali peapreemiatest välismaalane. Selle pälvis Soome arhitekt Pekka Vapaavuori (43) KUMU projekteerimise eest.
Lühema korvpalluri kasvu Pekka Vapaavuori on rahulik ja viisakas inimene. Patsi ei kanna enam ammugi. Iseloomult flegma, maneeridelt kodanlane ja väljenduses asjalik. Kuid laupäevasel Kultuurkapitali preemiate tseremoonial tema enda kavandatud KUMUs kiirgab arhitekti liigutatud olekust sulaselge rõõm. Peaaegu aktsendivabalt peab ta peast tänukõne ja tänab Eesti riiki tunnustuse eest. Esmaspäevased lehed rõhutasid kõik Vapaavuori preemiat.
Soomes on olukord teine. Arhitekti kodulinna lehes Turun Sanomat ilmub küll juba pühapäeval artikkel, kuid esmaspäevase Helsingin Sanomate esiküljel käsitleb teisele küljele keerav pikem lugu hoopis Eestis prostitutsiooni ostu keelustamist. Vapaavuori preemiat mainib ainult väike teade ajalehe sabas, leinakuulutuste kõrvalküljel. Nii et prioriteetsete teemade vahekorrad Eesti suhtes on täpselt paigas – praktilised kaalutlused ennekõike.
Vapaavuori on nõus, et Soomes teda eriti ei tunta. “Ma olen 12 aastat Tallinnas käinud, siin olen ma kuulus,” ütleb ta ilma teeskluseta hääles. “Isegi taksojuhid tunnevad mind ära. Ükskord tulin taksoga KUMU ehitust külastama ja palusin peatuda Mäekalda tänava sissekäigu juures. “Eelmine kord tahtsite ülemiste väravate juurde,” kostis seepeale taksojuht.”
Nüüd tunnustab Eesti kultuuriilm Vapaavuori ümmarguse põhiplaaniga ja keerulisse keskkonda tundlikult sobitatud KUMUt üksmeelselt. Uus KUMU on sümboli tähendusega rajatis, eestlaste oma kunstimuuseumi unelma täitumine. Kümnend tagasi oli aga suhtumine tundmatusse Tampere konkursivõitjasse teine. “Kui Vapaavuori KUMU arhitektuurivõistluse võitis, oli see nii meile kui ka soomlastele suur üllatus,” meenutab Leonhard Lapin. “Ta oli nii siin kui seal täiesti tundmatu noor arhitekt. Vaatasin Ehituskunsti toimetajana kõik võistlustööd põhjalikult läbi, et auhindamata tööde hulgast leida avaldamiseks kas või mõningaid hullumeelseid ideid, ning pidin tõdema, et ringile rajatud töid oli veel vaid üks – ent selle ring oli Kadrioru poole suletud ning avanes hoopis “immigrantliku” Lasnamäe poole. Vapaavuori Kadriorgu avanev töö aga liitis muuseumihoone ideaalselt nii Kadrioru kui ka nüüd Tallinna lahutamatu osana toimiva Lasnamäega.”
Ja kunstimuuseumi peadirektor Marika Valk täiendab Lapini mälestuspilti: “Kohtusin Pekka Vapaavuoriga esimest korda 15. aprillil 1994 Eesti Kunstimuuseumi uue hoone arhitektuurikonkursi võitjate autasustamistseremoonial. Konkursi võitja oli äsja kõrgkooli lõpetanud pika patsiga Soome noormees. Ütlesin tookord, et mul on väga hea meel, et Pekka on nii noor – arvestades Eesti Kunstimuuseumi ehitamise saja-aastast traditsiooni, ehk jõuab ta maja valmimise ka ära näha.”
Pekka Vapaavuori tunnistab, et KUMU on siiani tema tähtsaim töö, mille 11 aastat väldanud projekteerimisprotsessist on ta palju õppinud. Ainsaks suurtööks on see jäänudki, oma Turu büroos kavandab ta põhiliselt elumaju ja kontoreid. “Rahvusvahelised konkursivõidud ei too Soomes kaasa tellimusi – nii on seal kombeks. Avalik tähelepanu muidugi tuleb.” Paremail päevil töötas büroos kuni kaheksa inimest, praegu saab ta hakkama kahe abilisega. Iseloomustades tagasihoidlikult oma hobisid, nendib ta vaid, et kogu tema aja võtavad projekteerimine ja pereelu. Kaks väikest last “lisandusid” perre pärast 2002. aastat.
Ent võit Eesti Kunstimuuseumi uue hoone võistlusel saabus “õigel ajal”. 1990. aastate alguses valitses Soomes lama, noortele arhitektidele ei jätkunud erialast tegevust ja 1993 Tampere Tehnikaülikooli lõpetanud Vapaavuori mõtles minna tööd otsima Saksamaale. Siis algas KUMU epopöa – võitlus maja ehitamise nimel. Kõikide takistuste, kadetsejate ja intriigide murdmiseks kulus aastaid ja alles 2002 löödi kopp Lasnamäe veerel maasse.
Vapaavuori ise oma läbielamisi ei kommenteeri. “Ta on üsnagi kinnine inimene, ei kuuluta ei meedias ega seltskonnas oma tundeid ega ka teoreetilisi kontseptsioone,” iseloomustab arhitekti hästi tundev Lapin, kes leiab ka, et Vapaavuoril vedas, et muuseumi kohe ehitama ei hakatud, sest aastatega “ta arhitektina küpses ning sai nüüd noorpõlve ideele lisada ka heas keskeas arhitekti praktilised kogemused”.
Valgu sõnul oli Vapaavuori seisukohti väga keeruline muuta. Kui ta oli milleski sügavalt veendunud, siis oli “vähe argumente, mis teda muudatustele sundisid”. “Tõeline jäärapea, nagu eesti keeles öeldakse.”
Tulemus on tähelepanuväärne mitmes mõttes. Baltimaade ja kogu endise Ida-Euroopa väidetavalt esimese uue kunstimuuseumi hoonena paneb Eesti maha märgi, millest teised võivad hakata lähtuma/õppima, mida kopeerima. Kunstikeskusena põhjamaade pealinnade kolmnurgas astub KUMU kindlasti vastastikku inspireerivasse suhtlusse nii Helsingi Kiasma kui ka Stockholmi Modernaga – teiste sarnaste muuseumidega, kus tänapäevane arhitektuur ja nüüdiskunsti esitlus on suurepärases vahekorras. Olen sada protsenti nõus ka kultuurkapitali žürii liikme Karin Pauluse sõnadega, et “valminud muuseumihoone pole oluline ainult oma otstarbe tõttu, vaid esindab samal ajal tõeliselt rahvusvahelise tasemega kvaliteetarhitektuuri”. Kuigi vaevalt et KUMU tõuseb bilbaoismi näiteks.
Vapaavuori innustub silmanähtavalt, kui räägin talle Euroopa kultuuripealinna 2011 valimiskampaaniaist, rebimisest Tallinna ja Tartu vahel. Tema räägib mulle Turu ja Tampere konkureerimisest (2011 saavad kultuuripealinna tiitli üks Soome ja üks Eesti linn – toim.), ning mõlemad oleme seda meelt, et küll kujutaks endast ajalooliselt sobivat paari Tallinn-Turu … “Kui veel otselaevaliini saaks selleks ajaks käima panna,” unistab Vapaavuori. “Peab Tallinkilt küsima.”
Pidevad sõidud Tallinna – kahel viimasel aastal iga nädal – on pannud Vapaavuori eesti keelest aru saama. Kuna koosolekud Tallinnas toimusid eesti keeles, pidi ta paratamatult ära õppima erialase projekteerimissõnavara. Vapaavuori proovis Turus isegi eesti keele kursustele minna, registreerus kaks korda, aga mõlemal korral jäeti kursus soovijate vähesuse tõttu ära. “Umbes 90 protsenti saan eestikeelsest argivestlusest aru,” ütleb ta enesekindlal toonil, ja see pole liialdus.
Muuseumi nimi KUMU meeldib Vapaavuorile aga iseäranis. Ja ta ei jäta põhjust enda teada. “KUMU, see kõlab nagu MOMA, eks,” nendib ta, lisades, et ka soome keeles kõlab KUMU väga suupäraselt. “Aga KUMU tähendab veel midagi,” ütleb ta ja jutustab, kuidas käis perega puhkusereisil Hawaiil ning kuulis seal sageli seda sõna.
Kohalikelt järele pärides selgus, et kumu tähendab havai keeles suurt õpetajat.
Pekka Vapaavuori:
* Sündinud 1962. aastal Turus, lõpetas 1993 Tampere Tehnikaülikooli, võitis 1994 Eesti Kunstimuuseumi uue hoone rahvusvahelise konkursi 10 maa 233 kandideeriva töö seast projektiga “Circulos”. Naasis 1997 Tamperest sünnilinna Turusse, juhatab seal omanimelist arhitektuuribürood.
KUMU
* KUMU arhitektuuril on kolm tähendust, mis pole olulised mitte ainult muuseumi, vaid keskkonna kujundamise, selle väärtustamise ja tundlikkuse seisukohalt. Esiteks, Peeter I ajal jäi park lõpetamata, ta pidigi lõppema kohal, kus praegu asub KUMU. See oli linna, ühe kultuuriala piir. Märgina suurema struktuuri sees on asukoha valik äärmiselt õige. Sest teises tähenduses pole KUMU mitte lõpetaja, vaid jätkaja ning ühendaja vana väljakujunenud linna ja uute piirkondade vahel.
* Kolmandaks – KUMU arhitektuurne vorm on ajatu. Sfääri, kõverjoone kujund seostub alati millegi igavikulisega, millegagi, millel on vääramatu jõud. Ringi motiiv koondab ja kiirgab energiat ja see on olnud arhitekti anne, mis kavandas muuseumi mahtudega, millel on suuremad tähendused kui moodne/nüüdisaegne vms. Hoone arhitektuuris on äärmiselt tasakaalustatud väline vorm ja sisekujundus. Ka väiksemad detailid kordavad kaare ideed, mis näitusekujundajate tööd muidugi kergemaks ei tee. Mulle meeldib selles hoones töötada, ma tunnen ennast siin hästi. Aeg kiirustab siin teistmoodi ja inimesed, kes on siia tulnud, ei taha enam väljuda…
* Seega, Pekka Vapaavuori töö pole mitte ainult arhitektuurne teos, vaid ta on midagi enamat, aga ta ei oleks saanud ehk olla midagi enamat, kui ta ehitisena poleks nii õige.
Sirje Helme, KUMU direktor