Miks me teeme nii hästi, teeks ikka keskpäraselt?

Vastavalt Eesti põhikooli- ja gümnaasiumiseadusele on saavutatud eesmärk, et 2023. aastaks on õppetööd alustanud kokku 24 uue kontseptsiooniga riigigümnaasiumi, sh igas maakonnas vähemalt üks. Tänase seisuga töötab Eestis 28 muutunud õpikäsitusele vastavat riigigümnaasiumi, mida kavandades on järgitud parimaid rahvusvahelisi teadmisi ja kogemusi. Ilma uute koolimajadeta ei oleks olnud seda eesmärki võimalik täita.

Riigigümnaasiumite programm on endise haridusministri Jaak Aaviksoo töögrupi raportis saanud aga teenimatu hoobi. Arhitektide vaates on tegemist riigi edulooga, seejuures riigi enda pikalt kavandatud haridusreformi rakenduskava järgi toimunud tegevusega. Haridus- ja teadusministeeriumi ning Riigi Kinnisvara ASi koostöös toimunud koolivõrgu korrastamise käigus sündisid riigigümnaasiumite uued hooned, mis on suunanäitajad terves regioonis ja üle Euroopa.Selliseid programme, mis aitavad inimeste igapäevaelu kvaliteeti parandada läbi kvaliteetse ruumi — antud juhul kaasaegse koolikeskkonna näol — peaks riigi strateegilises tegevuses palju rohkem olema.

Kriitikat tehakse investeeringukulude aadressil viimase 10 aasta jooksul. Tuleb rõhutada, et kõnealuse raporti uuringuperioodi sisse jäi haridusreformi kulukaim faas ehk uute koolide ehitamine ja vanade rekonstrueerimine, mis tekitabki loomuliku küüru haridusvaldkonna kuludesse. Seda on kohatu võrrelda Euroopa keskmise investeeringutasemega, kus pole parasjagu käimas sarnast reformi. Koolivõrgu korrastamine oli riigi poolt teadlikult planeeritud ja hästi korraldatud, pidades muude aspektide kõrval oluliseks ka ruumikvaliteeti. Pärast taristu uuendamist finantsiline olukord jälle stabiliseerub. Antud juhul on ehitusraha kasutatud maksimaalselt eesti õpetajat ja õppijat ning haridust väärtustavalt.

Ei tasu unustada ka seda, et koole on ehitatud osaliselt kriisi ajal. Koolihoonete ehitus tuleb asetada nende aastate ehitusturu konteksti. COVID pandeemia ja Ukraina sõja tõttu tõusnud ehitushinnad puudutasid samamoodi nii eratellijat kui riiki. Ehituseelarved suurenesid energia ja ehitusmaterjalide kallinemise tõttu.

Ajakirjanduses on kriitiliselt rünnatud üllatuslikult seda osa haridusuuendusest, mida on tehtud hästi – kvaliteetseid uusi koolimaju –, selle asemel, et pöörata kriitikanool sellele, millega ei ole asjad nii hästi – õpetajate palgad, kvalifikatsioon. Arhitektide kogukond on hämmastunud haridusministri suhtumisest uutesse koolidesse kui luksusehitistesse. Tegemist on kvaliteetsete ehitiste, aga kindlasti mitte luksusega! Luksus on definitsiooni poolest midagi sellist, mida hädapäraselt pole vaja, EKSSi järgi “tavalist elustandardit ületav toredus”. Koolimajad aga järgivad kehtivaid norme ja muutunud õpikäsitust, mis ei tee neist luksushooneid. Tegemist on riigi parima arhitektuuriga. Mitu haridushoonet on premeeritud rahvusvaheliste žüriide poolt kõrgete auhindadega: Paide riigigümnaasium (EALi aastapreemia 2023), Tallinna Pelgulinna riigigümnaasium (Kultuurkapitali aastapreemia 2023) MUBA (Kultuurkapitali aastapreemia 2022, Eesti Sisearhitektide Liidu aastapreemia 2022) jne. Lisaks on koolid leidnud kajastust paljudes rahvusvahelistes meediakanalites, The Guardian arvas isegi, et Eestis on Euroopa parimad koolid.

Oluline on märkida, et kiduram ehitamine ei oleks andnud säästu õpetajate palkade tõstmiseks. Uuringuski tõdetakse, et investeeringud haridustaristusse on olnud vajalikud ja tehtud suuresti EL tõukefondide toel, mille vahendeid ei oleks saanud kasutada tööjõukuludeks (lk 19). Tsiteerides sama peatüki jätku: “Võrdluses teiste EL riikidega peab arvesse võtma, et Eesti haridustaristusse 30−50 aastat tagasi tehtud investeeringud ei järginud muu Euroopa keskmist kvaliteeti, 20−30 aastat tagasi oli investeeringutes oluline vajak ja pärast iseseisvumist on toimunud olulised muutused rahvastiku paiknemises. Kohalike omavalitsuste kasutuses olevast kinnisvarast 64% on „D“ või sellest kehvema energiamärgisega või üldse energiamärgiseta. Haridustaristu seisukord on üldisest veidi parem, kuid ca 30% haridustaristust puudub endiselt minimaalne sundventilatsioon. Kohalike omavalitsuste endi hinnangul vajab kiireid investeeringuid veel 471 000 m2 põhikoolide või gümnaasiumide kasutuses olevat pinda.” See lõik põhjendab väga hästi investeeringute vajaduse. Samas on selle mõtte selgitus ootamatu: võrreldakse investeeringute taset muu Euroopaga ja tuuakse välja, et kui investeeringud oleksid väiksemad, saanuks sealt 20% säästa õpetajate palkadeks. See ei päde kahel põhjusel. Esiteks ei tule koolimajad kellegi arvelt, hoonetesse investeeritud vahendeid ei oleks ka parema tahtmise korral olnud võimalik palkade maksmiseks kasutada. Riigigümnaasiumeid rahastati Euroopa Liidu  sihtfinantseeringutega ehk 85% koolihoonete eelarvest oli välistoetuse rahastus, mida palgafondi suunata ei ole võimalik. Ilma välisrahata poleks aga omavalitsused saanud ehitusi või renoveerimisi ette võtta. Nagu uuringus endas märgitakse, oleks ilma välisrahastuseta ise koolivõrgu korrastamisega seotud investeerigud kattes KOVidel veelgi väiksem võimalus olnud maksta õpetajatele lisapalka. Teiseks on Eestil paratamatult vajalik teha oluliselt suurem hüpe, et koolitaristu osas rahulikult arenenud Lääne-Euroopale järele jõuda. Eesti võib seejuures uhke olla, andes Baltikumis eeskuju nüüdisaegsele õpikeskkonnale ülemineku kiiruse poolest. Euroopa raha sihipäraselt ja tulemuslikult kasutades on Eestis loodud kvaliteetset arhitektuuri ja õpikeskkondi, mis on pikaajaline investeering meie endi tulevikku ja järeltulevatele põlvedele.

Uuenenud nõuded. Ehituslikus mõttes on ruumid, kus meie lapsed õpivad, viidud vastavusse tänaste standardite ja nõuetega. Seadusandja on põhjusega reguleerinud seda, kui palju õhku ja valgust, müra või ruumi peab klassiruumis olema. Tervisekaitsenõuetele lisanduvad hügieen, ligipääsetavus ja tuleohutus – kategooriad, kus kompromissid ei ole võimalikud. Arvata, et uusi õppeasutusi võib rajada seadustele vastavalt, aga kuidagi märksa odavamalt, pole realistlik, et mitte öelda naiivne. Muutunud on ka arusaamad õppimise ruumide olemusest. Kaasaegne pedagoogikateadus ütleb, et koolikeskkond peab olema võimalikult eluline ja pakkuma mitmekülgseid võimalusi erinevateks õppimise viisideks. Monotoonsed nõukogude-aegsed koolid (kus õpib endiselt ca pool Eesti lastest) sellist variatiivsust ei paku. Küll aga on need “head” näited odavast standardsest ehitusest, kus pole ei õppija ega õpetaja peale piisavalt mõeldud. Hästi läbimõeldud, mitmekülgne ja kaasaegsete vajadustega arvestav koolimaja loob paremad tingimused õppimiseks ja õpetamiseks, innustab seal tegutsevaid inimesi andma endast parimat. Inspireerivas keskkonnas on oluliselt suurem võimalus, et õppijad on motiveeritud õppima ja õpetajad uusi õppemeetodeid katsetama.

Ehitamise kulukusest veel. Kõik tänapäevased hooned sisaldavad suhteliselt kallist tehnoloogiat ja tehnosüsteeme, et täita kõigile avaliku sektori ehitistele kehtivaid liginullenergia- ja muid nõudeid, samuti on vältimatult vajalikud kaasaegsed elektri- ja nõrkvoolusüsteemid, valutult toimiv veevärk ja kanalisatsioon, küte ja ventilatsioon, koolidel lisaks kõrgendatud akustikanõuded jne. Lisaks tuleb koos hoonega rajada välialad, haljastus, teedevõrk, valgustus, õuesõppe võimalused. Puhtalt hoone seinte ja lagede püstitamisele kulub ehk pool kogu ehituse eelarvest. Teine pool tuleb tehnoloogia, sisustuse ja välitööde näol igal juhul juurde.

Lähteülesanne. Projekteerijad (arhitekt, sisearhitekt, insener) teevad tööd vastavalt etteantud lähteülesandele ja ruumiprogrammile, mis on juba arhitektuurivõistlusega kaasa antud. See on ennast positiivselt tõestanud, koolide meeskonnad on rahul. Riigigümnaasiumite ruumiprogramm oli seejuures, kooli õpilaste arvu silmas pidades, väga kokkusurutud ja eelarve ette antud. Just see väljakutse käivitas arhitektide loovuse — kuidas kitsastes tingimustes ikkagi inimlikku ja hästitoimivat ruumi luua. Uute hoonete arhitektuurilahendused on põhjalikult ja funktsionaalselt läbi mõeldud ning ruumide ristkasutus meisterlikult lahendatud. Tekkis näiteks hübriidne aatrium, mitmeti kasutatav ruum, mis sisaldas nii raamatukogu, sööklat/kohvikut kui õppimise pesasid. Varem asusid kõik need funktsioonid eraldi ruumides ja võtsid kokkuvõttes rohkem ruumi. Nüüd on selline läbipõimitud ja otstarbekas ruumikasutus osutunud väga edukaks ja seda järgivad paljud uued koolid.

Ehitada saab hästi, kui kogu tegevusplaan hästi läbi mõelda, lähteülesanne selgelt sõnastada, hea arhitekt ja projekteerimismeeskond kaasata ja lasta ruumid etteantud võimaluste piires läbi mängida. Selle jaoks on välja töötatud suurepärane meetod — avalik arhitektuurivõistlus, mille käigus selgitatakse arhitektide vahel välja parim ruumilahendus.

Ruum on muuhulgas osa meie kollektiivsest identiteedist. Kas tahame end jätkuvalt seostada standardiseeritud odavehitistega või loome endale sarnaselt Põhjamaadega samm-sammult egalitaarset ja inimväärset ning isikupärast keskkonda?

Aet Ader
Katrin Koov
Siim Tanel Tõnisson