Millest peaks kirjutama arhitektuurist kirjutades?

Ehitatud keskkonnast eesti keeles kirjutamise maht on näiteks kümne aasta taguse olukorraga võrreldes kasvanud – juurde on tulnud uusi ajakirju, paar blogi, Sirbis kajastatakse igal nädalal neljal küljel arhitektuuri valdkonna temaatikat. Kirjutiste fookus on objektidelt nihkunud mujale: kirjutatakse planeeringutest, ehitamise protsessist, suhetest tellijaga, riigihangetest, kogukonnast, eelarvetest jne.

Kui teatrikriitika objektiks on lavastus, kirjanduskriitika puhul tekst ja muusikakriitikas muusikateos, siis mida peaks eritlema arhitektuurikriitika ja kellele on see mõeldud?

Vestlusringis arhitektuurikriitika praeguse seisu teemal on kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna õppetooli juht professor Maroš Krivý ja kunstiteaduse instituudi juht, teadur Andres Kurg.

Maroš, sa korraldad konverentsi hea ja halva arhitektuuri teemal. See on päris kontrastne käsitlus. Millest selline teemavalik?

Maroš Krivý: Tahame lähemalt uurida, kuidas arhitektid, intellektuaalid ja üldse inimesed arhitektuuri hindavad, kas või turistid. Nad külastavad Tallinna vanalinna ja peavad seda kauniks. Kui nad Mustamäele satuvad, tundub see neile kole. Millele selline hinnang tugineb? Arhitektuuri hindamisel rakendatakse klassikalisi arusaamu esteetikast.

Isegi arhitektkonnal on vaikivad kriteeriumid, mis on hea ja mis halb, mis kvaliteetne ja mis mitte. Mida aga tähendab ütlemine, et arhitektuur peaks olema hea ja kvaliteetne? Sellest räägitakse erialaringkonnas vähe. Mind huvitab väga ka see, mille eest arhitektid ise seisavad. Mida nad peavad heaks, mida halvaks. Soovin konverentsil tõstatada arutelu hinnangute andmisest. Muu hulgas toimub diskussioon, kus eri valdkondade kriitikud (muusika, teater, kunst jt) arutavad oma hinnangute kujundamise üle.

Pigem tahetakse ikka rääkida headest näidetest, palju vähem halbadest. Mida aga mõeldakse, kui öeldakse, et miski on halb? Miks halb on halb? Kellel on õigus anda hinnang, öelda, et miski on kole?

Tuomas Toivonen püüab näiteks oma Helsingi projektides ühendada arhitektuuri ja poliitika. Tema büroo projekteerib Merihaka 1970. aastatel ehitatud elamupiirkonda taskukohaseid eluasemeid. Üldsus peab Merihakat koledaks. Uut lahendust tahetakse olemasolevasse sulandada, seega saab seda vaadata kui tahtlikult koledat. Debattides tuuakse välja, et ehk on just see võimalus ennetada arhitektuuri abil gentrifikatsiooni negatiivseid mõjusid. Armsaid, idüllilisi puitmaju on selles projektis teadlikult välditud.

Andres Kurg: Mulle tundub, et probleemid, mida sa konverentsiga tõstatada püüad, on lähedased nendele, mis kummitavad ka arhitektuurikriitikat. Traditsiooniliselt on kriitik toiminud kui asjatundja, maitsepolitsei või arvamuskujundaja, kes eristab hea halvast ja mõjutab oma arvamusega laia publikut. Nii mõneski mõttes ei ole sellist mudelit tänapäeval võimalik rakendada. Me oleme üsna teadlikud sellest, et hinnangud peegeldavad vaateid ja legitimeerivad väärtuste süsteeme. Ühe kirjutaja isiklikel maitse-eelistustel põhinevad hinnangud on probleemsed, kergesti rünnatavad ning need saab hõlpsalt kahtluse alla seada. Traditsiooniliselt on kriitik olnud üks lüli pikemas (arhitektuuri)institutsioonide ahelas, spetsialist, kes kõneleb ülalt alla. XIX sajandil oli näiteks kunstikriitikutel suur võim, eristamaks head kunsti halvast, otsustamaks selle üle, kes kuulub siseringi, kes mitte. Erinevatel põhjustel on säärane institutsionaalne korraldus nüüdseks lagunenud ja nii mõneski mõttes on kadunud ka üheselt mõistetavate hinnangute andmise alus. Praegu pole eelkirjeldatud võim kunstimaailmas mitte kriitikute, vaid pigem kuraatorite käes. Nende roll on võrreldav rolliga, mis oli varem kriitikutel. Arhitektuurimaailmas ei ole kuraatori funktsioon kunstimaailmaga võrreldavalt defineeritud ja võim pole samaväärselt jaotunud. Seega peaks hoopiski tõstatama küsimuse: milleks meil täna arhitektuurikriitikat üldse vaja on? Mis peaks olema arhitektuurikriitika ülesanne?

Kui vaadata Wikipediast vastet mõistele „architecture criticism“, siis on esimeses lauses öeldud, et tegemist on segase valdkonnaga. Ühelt poolt on meil arhitektuurikriitika, mis ilmneb elustiiliajakirjades kirjeldava reklaamžanrina. Paljuski on sellisel arhitektuurist kirjutamisel laia publiku hulgas oluline roll, seal antud hinnangud kujundavad paljude arusaama tänapäeva arhitektuurist. On olemas ka arhitektuurikriitika, mis ilmub erialaajakirjades ja on enamasti seotud ülikoolidega või välja kasvanud seal peetud diskussioonidest. Parim osa nendest tekstides on terav, uuenduslik ja kriitiline. Sellised artiklid lähevad siiski enamasti korda väga väiksele lugejate hulgale ning jäävad eriala siseringi.

Väljaannetes nagu Guardian ilmub endiselt traditsioonilist, rõhutatult isiklikust vaatenurgast kirjutatud arhitektuurikriitikat, mis edastab kriitiku hoonest saadud elamuse, atmosfääri ja kirjeldab hoone funktsionaalsust. Ma ei taha väita, et meil pole kriitikat üldse tarvis, kuid meil tuleks arutada kriitiku positsiooni üle ja vaadelda, kus ta avalikkuse suhtes asub.

Kui arhitektuuri objekti kriitika on minetanud oma olulisuse, siis mida peaks arhitektuurikriitika käsitlema?

Krivý: Mulle tundub, et probleem peitub ka arhitektuuri mõistes endas. Teiste valdkondade puhul kannab distsipliin teist nime kui uuritav, näiteks sotsioloogia uurib ühiskonda. „Arhitektuur“ terminina märgib aga nii distsipliini kui ka objekti. Ja see tekitab segadust. Millega siis kriitika ikkagi tegelema peaks? Kas objekti, distsipliini, teiste valdkondade ühisosa ja seostega või hoopis linna ja ühiskonnaga?

Maitsepolitseinikest kriitikud võtavad oma kriitika sihiks alati objekti. Nikolaus Pevsner on öelnud: „Jalgrattakuur on hoone, Lincolni katedraal arhitektuuriteos.“ Mind huvitab just see jalgrattakuur, piir hoone ja arhitektuuriteose vahel. Üldiselt arvatakse, et Pevsneri mõistes pelgalt hooned ei ole piisavalt olulised, et neist kirjutada. Ajakirjades avaldatakse alati lugusid läikivatest uutest büroohoonetest, kuid keegi ei räägi banaalsest, igapäevasest ja tavalisest.

Klassikaline, objektipõhine kriitika ei huvita mind eriti. Ma näen arhitektuurikriitikat laiemalt, objekti, praktika ja ühiskonna seostajana. Arhitektuurikeele valdamine on küll vajalik, ent olulisem on osata näha seoseid arhitektuuri, ühiskonna, poliitika, rahanduse ja omandiõiguse vahel. See probleem ilmneb ka arhitektuurikirjutistes, arhitektuuri võetakse objekti, mitte praktikana.

Kurg: See on oluline mõte. Kui me nihutame kriitika fookuse objektilt praktikale, siis saame arhitektuuri hõlpsamalt seostada poliitika, majanduse ja ühiskonnaga. Nii saame palju selgemalt küsida, kuidas arhitektid neid seoseid näevad ja tõlgendavad. Millisena nad ise oma rolli ühiskonnas näevad? Kui me vaatame tagasi 1970ndatele ja analüüsime põhjusi, miks arhitektuur omas sel ajal ühiskondlikult nii suurt kõlapinda, siis näeme, et kokku said mitmed teemad, mis olid paljudele olulised: küsimus eluasemest, aga ka keskkonnaproblemaatika laiemas mõttes (toona eelistati seda nimetada tehiskeskkonnaks). Arhitektuur ei olnud rida kauneid objekte, vaid eluala, kus valgustati välja probleemid, mis puutusid paljudesse.

Ehk peaksime küsima, millised on praegu need teemad, millega arhitektuur tegeleda võiks. Milles saaks arhitektuur esindada üldsuse huve ja tõstatada küsimusi, mis on olulised laiemale avalikkusele? Näiteks avalikku ruumi puudutavates debattides on arhitektid edukalt demonstreerinud probleemide lahendamiseks vajalikku spetsiifilist teadmist. Kalaranna ja Soo tänava juhtumis on arhitektid asumi elanikkonna kokku toonud, näidates ruumi tootmist puudutavate teadmiste vajalikkust sellistes vaidlustes. Arhitektuur kui praktika saab oma spetsiifikast tulenevalt tõstatada olulisi poliitilisi ja majanduslikke küsimusi ning anda võtme nende teemade käsitlemiseks.

Krivý: Briti ajakirjanik Owen Hatherley ajalehest Guardian, kes esineb ka konverentsil, kasutab just sellist arhitektuuri kajastamise viisi. Ta püüab arhitektuuri siduda näiteks Suurbritannia riiklike ja munitsipaalsete elamuehitusprogrammidega. See on huvitav kirjutamise laad, püüd selgitada, miks arhitektuur on objektiüleselt oluline.

Maja ei ole siiski pelgalt arhitekti autoriprojekt. Arhitektuurist ja selle kvaliteedist või headusest rääkides peame mõtlema ka kliendile, kes maja tellib, sest lõpuks on tema see, kes teose eest tasub ja seda kasutama hakkab.

Krivý: Arhitekti ja tellija suhe on probleemi lahkamisel oluline. On arhitekte, kes püüavad vältida n-ö klassikalist tellijat ja töötada laiema avalikkuse, enda konstrueeritud publiku huvides. Just nii saab arhitekt poliitikas kaasa rääkida ja sotsiaalsetele valupunktidele osutada. Arhitektuuriväitlustes on viimasel ajal hakatud rääkima teemadel, mis minu arust on ohtlikud. Arhitektid nagu Zaha Hadidi büroo Patrik Schumacher, kes ennast õpetajaks nimetab, levitab mõtteviisi, et arhitektuur peaks loobuma poliitilisest ambitsioonist ja tegelda tuleks pigem kitsaste teadmiste nagu parameetrilise disaini, digitaalsete mudelite ja küberneetiliste süsteemide arendamisega, et arhitekt peaks keskenduma üksnes tulemusele ja efektiivsusele. Minu arust on see tendents seotud identiteedikriisiga, küsimusega arhitekti rollist üldiselt. Kui arhitektid soovivad tegelda kitsalt spetsiifiliste tehniliste küsimustega, pelgalt objektiga ja küsimusi esitamata kliendi soovide rahuldamisega, siis on see oht tervele valdkonnale. Loomulikult oleneb kõik vaatenurgast. Materjalide ja energia 50% kokkuhoidu võib samuti nimetada poliitiliseks seisukohavõtuks, aga sotsiaalsete probleemide lahendamine on ühiskonda parameetriteks ja inimest masinlikuks algosaks taandades keeruline.

Kurg: Kui arhitektuur taandub vaid kliendi ja arhitekti teenindussuhtele, siis milleks peaks üldse kriitikast rääkima? Klient saab, mida tahtis, ja arhitekt pistab raha taskusse – kõik on rahul. Küll aga võime kriitikut vaadata mainitud konstrueeritud avalikkuse esindajana, kelle ülesandeks on luua seoseid laiemate küsimustega, kui seda on kliendi ootused ja nende täitmine. Hea kriitika selgitab arhitektuuri toimimise tagamaid, juhatab lugeja arhitektuuri võimalike seoste ja potentsiaali juurde, koondab ühiskonnas olulised diskussioonid. Selline kriitika ei ole pelgalt arhitektikeskne. Kriitika justkui ühendab tähendusrikkad niidiotsad, mis kohtuvad objektis. See ei tähenda, et esteetikast rääkimisest peaks loobuma. Hoone esteetika on lihtsalt üks sõlmimist vajavatest niidiotstest. Näiteks Ingrid Ruudi ja Mart Kalm on analüüsinud 1990ndate ja 2000ndate valgeid neofunktsionalistlikke eramuid rahvusliku ja ühiskondliku klassiidentiteedi loomise vaatenurgast. Arhitektuur ei ole sellises seoses üksnes sümbol või märk, vaid vahend, mis annab väärtustele ja klassipositsioonile ainelise kuju.

Selline analüüs käib käsikäes arhitektuuri mõistmise ümbermõtestamisega. Ühes seminaris arutasime kunstiajaloo tudengitega murrangut, mis kaasnes minimalistliku kunstiga, mil senine modernistlik meediumispetsiifika asendus töö asukoha ja vaataja positsiooni sattumuslikkuse tajumisega. Asukoht ja vaatajad said sestpeale osaks tööst endast. Selle murrangu illustreerimiseks kasutasime me helilooja John Cage’i tsitaati „Köhatus või beebi nutt ei riku head nüüdismuusika teost”. Kontekst mitte ei juhi tähelepanu kõrvale, vaid sulab teosega kokku. Kui Cage’i mõte arhitektuuri üle kanda, siis võib öelda, et kinniehitatud rõdu või hoonele tehtud lisandus ei riku veel „head arhitektuuriteost“. Seega, kui vaatame kriitikut avalikkuse esindajana, saame kahtluse alla seada traditsioonilise hierarhilise kujutelma, mille kohaselt arhitekt on kunstnik, kelle teost kriitik uurib ja selle avalikkusele arusaadavasse keelde tõlgib. Sellisel juhul on kõneleja positsioon muutunud.

See ei tähenda, et autor arhitektuuris surnud oleks. Suur osa tellijatest ja ka suur osa arhitektidest, mõistab arhitektuuri eelkõige luksusobjektina ja staatuse sümbolina. Turg nõuab jätkuvalt kalleid disainobjekte nagu Bilbao Guggenheimi muuseum, kus kõik on viimseni allutatud ühe autori käekirjale või ühele ideele. Need on vaatemängulised objektid, millelt sageli loodetakse, et need toimivad majanduse hoobadena ja käivitavad piirkonna arengu. Kriitik, kes lahkab selliseid objekte vaid autori vaatenurgast ja tema etteantud keeles, peab sel juhul aru saama, kelle huve ta esindab ja millist rolli selles süsteemis etendab. Ma arvan, et arhitektuurikriitikat ei peaks mõistma ainult ühest arhitektuuritüübist lähtuvalt.

Kas kriitika puhul on oluline ka vorm?

Krivý: Üks kriitika vorm, mida ajalehed ja ajakirjad tihti kasutavad, on hindamine, tähekeste või emotikonide andmine. Mind huvitab see, kuidas need hinnangud antakse. Millised on hindamise kriteeriumid? Professionaalsed kriitikud on pidevalt kahe nõudluse vahel. Andes soovitusi, millist albumit osta või restorani külastada, esitavad kriitikud avalikkusele argumente, kuid on ühtlasi loomemajanduse ning tarbija vahemeheks. Hinnangute andmine on praegu nii lihtne ja seda saavad ühismeedias teha kõik, mis jätab meile mulje, et hindamine on demokraatlik tegevus. Kuid mis piirist peaksime hoopiski rääkima hinnangute andmise tagamaadest? Erinevalt hinnetest või tähekestest saab avalikkus argumendid kahtluse alla seada ja nende üle vaielda.