Mis saab Sakala uuest majast – kas kultuuri- või kaubanduskeskus?

Tervet artiklit loe: Postimees 18.02.2006

Viimastel nädalatel on Sakala keskuse saatus hoidnud pinget üleval nii kunsti- ja äriinimestel kui ka kultuuribürokraatidel.

Arhitektuurikriitik Urmas Oja vestles PÖFFi korraldaja Tiina Loki, AS Uus Sakala nõukogu esimehe Peeter Rebase, kunstiajaloolase Krista Kodrese ja Arhitektide Liidu esimehe Ülar Margiga, et välja selgitada õhus oleva konflikti põhjusi.

Veebruari alguses anti Raivo Palmarule üle 29 kultuuritegelase allkirjadega toetuskiri Sakala keskust renoveeriva AS-i Uus Sakala ehitusplaanidele.
 
Kes oli toetusavalduse initsiaator?

Tiina Lokk: Sellel ei ole tegelikult olulist vahet, allkirja andnud oleksid võinud selle ka ise algatada. Avaldus peegeldab fakti, et kultuurikeskust on meile lihtsalt väga vaja.

Peeter Rebane: Eesti avalikkus peaks saama selgust, et see ei ole mingi Rebaste projekt, vaid asi, mida enamik kultuuriinimesi oma vabal tahtel toetavad. Mind teeb vahel nõutuks see, et ajaksin justkui mingi uue Viru keskuse, 100% kommertsprojekti asja, sest arvatakse, et tegemist on mingi isikliku rikastumise plaaniga.

Krista Kodres: Mõistan ja jagan toetusavaldusega ühinenute muret, aga tahaksin veel kord rõhutada, et meie kõigi eesmärgiks peaks olema mitte üksnes katuse pea kohale saamine, vaid midagi, mille üle võiksime uhkust tunda.
Tahaksin meenutada, et Viru keskuse imago on projektile tekkinud nimelt selle arhitektuuri tõttu.
Kultuurikeskust on väga vaja, aga Sakala keskus seisab praegu kütmata ja tühjana.

TL: Sakala on täiuslik kongresside palee, ja ainult. Sakala saal ei ole mõeldud filmide vaatamiseks ega kontsertide kuulamiseks, akustika on seal halb, külgrõdud mõttetud ja põrand sile. Kujutage ette, kui pool tundi enne ürituse algust saan teada, et juhtmed ja vajalik tehnika on läbi põletatud. Lavale tuli minna teadmatuses, kas kohale toodud uus tehnika hakkab tööle või ei või tekitab hoopis väikese tulekahju.
Peeter Rebase tänases plaanis on kirjas objektiivsed funktsioonid, mida uus Sakala saaks ja peaks tulevikus täitma, olemasolevale hoonele käiks see ilmselgelt üle jõu.

PR: Maja sulgesime mitte sellepärast, et see kokku kukuks, vaid sellepärast, et sinna tuleb sisse panna miljoneid, kui tahame tagada inimeste ohutuse ja mugavuse. Me ei näe enam mingit mõtet ega võimalust investeerida majasse, mis ilmselgelt kontseptsiooni realiseerimiseks tuleb lammutada.

Ülar Mark: Kui hoonesse investeerida mingi summa raha, saaks maja väga hästi tööle. Aga kuna teatakse, et seda hakatakse lammutama või ümber ehitama, siis ei taheta sinna ka investeerida.

Milline koht vana Sakala hoonel eesti kultuuris on?

PR: Ma ei ole kunagi öelnud, et olemasolev maja oleks inetu, kole või halb, see on lihtsalt oma funktsiooni kaotanud, sest oli ainult partei kongresside saalina projekteeritud.

KK: Sümbolite tähendus ajas muutub. Tollal oli suhtumine kahetine: ühelt poolt maja parteiline funktsioon ja teisalt Raine Karbi arhitektuur, mis oli võimas ja teravmeelne: need, kes oskasid arhitektuuri «lugeda», leidsid sealt viiteid nii Tallinna keskaegsele kirikule kui ka Moskva kongresside paleele. Praegu on Sakala keskus minu jaoks endiselt hea ja sinna keskkonda sõbralikult passiv arhitektuuriteos ning ühtlasi ühe ajastu märk, mis peegeldab Eesti ajaloo kulgu.

Kas uue Sakala keskuse ehitamine ei ole ilma lammutamata võimalik?

PR: Hoonestusõiguse konkursi ja ka arhitektuurivõistluse konkursi võidutööd ei oleks võimalik ilma lammutamiseta ehitada. Mõlemad nägid ette saali ümberehitust, mis pole ilma vana saali lammutamiseta võimalik ja nägid ette ka vanale hoonele pealeehitust, mis pole samuti võimalik. Insenertehniline ekspertiis selgus aga alles pärast arhitektide töö algust.
Ma pole kunagi väitnud, et see maja kukuks ise niisama kokku. See kukuks kokku siis, kui viia ellu uue saali programm, sest konstruktsioonid ei võimalda seda. Tehes lihtsalt majas kapitaalremonti, seisaks hoone edasi, aga selle jäiga funktsionaalsusega saali ei jaguks lihtsalt üritusi.

ÜM: Uue maja ehitamine ei ole lammutamata tõenäoliselt võimalik, kui soovitakse sellises mahus programmi mahutada sellele krundile. Kui programmi kokku tõmmata, näiteks kaubanduspindade arvel, siis kindlasti on.

Insenertehnilist ekspertiisi ei olnud konkursi ajaks veel olemas?

TL: Hoonestusõiguse konkursi ajaks ei olnud korraldajad teinud majale insenertehnilist hinnangut. Algne projekt ei näinud meil ette lammutamist. Me kõik ja meie arhitektid eeldasid, et olemasoleva saali konstruktsiooni sisse saab uue saali ära paigutada. Ekspertiisist selgub aga, et olemasolevale hoonele ei saa peale ehitada, sest juba praegu on hoone kandevõime nõukogudeaegsete normide järgi väiksem, kui peaks olema. Asjad oleksid pidanud olema juba ammu konkursi korraldajate, mitte osalejate poolt hoolsalt läbi mõeldud.

KK: Mina mäletan konkursieelsest ajast niipalju, et kogu programm pandi kokku ülimalt kiirustades, umbes nagu miski põleks. Eks selle kiirustamise vilju nüüd siis maitstaksegi.
ÜM: Arhitektide Liidule anti nädal, et valmistada ette arhitektuurivõistlus. Lisaks andis linn detailplaneeringu ja kultuuriministeerium juba tehtud hoonestusõiguse lepingu. Öeldi, et kui nädalaga hakkama ei saa, siis arhitektuurivõistlust ei tule üldse.

Siis ikkagi tuleb lammutada?

PR: Konkursi mõte oli anda Tallinnale puuduv korralik ligi 2000-kohaline saal, mis tõesti toimiks, kus saab korraldada kontserte, festivale, konverentse, muusikaliteatrit jne. Külgrõdud ei ole kontsertide ja filmide vaatamiseks. Saali lammutamata aga külgrõdudest loobuda ei saa. Sisekujundus hävib niigi, sest põrandad ja seinad tuleb lahti lõhkuda ning laed alla tuua. Ja saali suuruse vähendamise soovitus kaotab asja algse mõtte – Tallinna on lisaks olemasolevatele väiksematele ja suurematele ruumidele vaja just ligikaudu 2000-kohalist saali, mitte lihtsalt veel üht saali. Saali suurus oli ka konkursi olulisim tingimus.

KK: Saali mahtu vähendades võiks vanast majast mõndagi päästa. Ja see, mis seal sees on, on seda väärt – tegu on Eesti ainsa lõpuni läbimõeldud postmodernistliku interjöörilahendusega. Meenutan, et ka lepingus AS Uus Sakalaga kirjutatakse saali rekonstrueerimisest, mis lammutamise korral tähendab algse olukorra taastamist.
Uue Sakala konkurss kuulutati välja ilma muinsuskaitseliste eritingimusteta, see tegematajätmine avastati alles pärast.

ÜM: Lammutada tuleb juhul, kui tahta just nii suurt hoonet ehitada.

Kes on lammutamise peamine vastane?

PR: Ma arvan, et Margit Mutso teravalt väljendatud mõte iga hinna eest vana Sakala keskuse hoonet säilitada, ei ole kindlasti kõikide Eesti arhitektide ja Arhitektide Liidu ühine seisukoht.
Minu meelest on see kunstlikult tekitatud diskussioon, mille juuri otsiks kuskilt mujalt. Muinsuskaitse ameti ja kõikide teiste asjaomaste organite kooskõlastused on tänaseks juba olemas. On arhitekte, kellele Puusepa viimase projekti välimus ei meeldi, ja on arhitekte, kes peavad seda klaasi ja paekivi kombinatsiooni ilusamaks kui esimese konkursi tööd.

KK: Olen kindel, et kui praegu palutaks üle vaadata kaitset väärivate majade nimestikud, satuks sinna ka Sakala. Kümme aastat tagasi, kui koostati kaasaegse arhitektuuri kaitsenimestikke, oli olukord teine. Teine aspekt seostub praegu pakutud projektiga, mis jääb Raine Karbi arhitektuurile alla ja tekitab küsimuse, miks peaks lammutama hea maja ja selle asemele kehvema tegema.

ÜM: Margit Mutso ei ole Arhitektide Liidu nimel kunagi öelnud, et soovib vana maja iga hinna eest säilitada. Kuid see on terve ja töötav hoone, ja selleks et see lammutada, peaks uus olema palju parem.

Millest on jäänud mulje, et tegu on kunstlikult tekitatud diskussiooniga?

PR: Margit Mutso kommenteeris Postimees Online’is 1.02.2006, et «esimene arhitektuurivõistlus toimus küll kiirustades, ent kui selle tulemus oleks aluseks võetud, siis oleks ka maja praegu püsti, ei oleks mingit põhjust vaielda ei arhitektidel ega ka linnal.» Et mis siis, et kole maja oleks püsti, aga oleks püsti! Miks kõige häälekamalt on avalikkuses vastu need arhitektid, kes ise konkurssidel kaotasid? Minu meelest ei ole eetiline arhitektidel, kes on ise ükskord kaotanud, nõuda uue konkursi korraldamist.

TL: Elu on näidanud, et loomeliidud on üsna sagedasti olnud intriigide tallermaaks.

KK: Minu arvates pole tegu intriigiga, vaid üsna normaalse olukorraga, kus võetakse avalikult sõna ja öeldakse välja oma arvamus. Usun siiralt, et see tuleb lõpuks kogu protsessile kasuks.

ÜM: Õige hetk diskussiooniks oleks olnud kolm-neli aastat tagasi, kui hoonestamise tingimusi seadma hakati. Hoonestusõiguse lepingu tingimused on segaduste üks põhjus. Ühelt poolt on tegu suuremahulise hoonega, teisalt sooviga vana hoonet säilitada. Aga ei saa mahutada liitrisesse purki poolteist liitrit vett.

Kas on vaja uut arhitektuurikonkurssi?

PR: Uue konkursiga imet ei sünni. Eri alade esindajad – kunstiajaloolased, linnaplaneerijad, arhitektid – on näinud vaeva, et välja töötada hea planeering ja need inimesed ei ole ju ebapädevad. Kui see kõik nüüd panna konkursi tingimustesse, siis tegelikult tulebki välja Raivo Puusepa töö.

KK: Pooldan uut arhitektuurikonkurssi kahel põhjusel. Esimene neist seostub uue Sakala keskuse funktsionaalse programmiga, mis tuleks uuesti üle vaadata: kas siiski nii suurt saali – mis on ju praeguse vaidluse tuum – sinna ikka vaja on. Kui piirdutaks väiksemaga, võimaldaks see kas või osaliselt säilitada vana Sakalat ja ei koormaks väärtuslikku ajaloolist keskkonda liigsuure mahuga. Teine põhjus tuleneb praegusest Raivo Puusepa projektist. Konkursside mõte selles seisnebki, et saaks valida parimate seast. Arhitektuuriavalikkus poleks ehk nii tõre, kui Puusepa projektist kiirguks sära, mis annaks antud funktsioonile ja kohale lisaväärtuse.

ÜM: Kultuuriministeeriumi arvamus on olnud, et arhitektuurivõistlus on vajalik. Ja Arhitektide Liit ei näe sellise esindusliku asukoha puhul üldse muud võimalust. Ainus viis hinnata projekti headust on võrrelda seda teiste pakutud variantidega. See lõpetab vaidluse selle üle, mis on hea ja mis ei ole.

Kuidas suhtuda soovi alustada kõike otsast peale?

PR: Kui keegi maksab kinni kogu töötatud aja ja kulud, siis me võime sellest rääkida, aga planeering on siiski seaduslik dokument, mille alusel on tööd tehtud. Me ei saa sellisesse demagoogiasse laskuda, et teeme hoonestuskonkursi, siis arhitektuurikonkursi, laseme inimestel mitu aastat tööd teha, et siis teatada – planeering vajab muutmist. See läheb otseselt vastuollu õigusriigi põhimõtetega.

TL: Ja kus on see garantii, et kui kõik hakkab otsast peale ja jõuab taas kuhugi etappi, ei teki jälle mingi jõupositsioonide vahetus? Parteid vahetuvad meil ju tihti, ka inimesed liitude eesotsas. Et ei oldaks taas samasuguse lõhkise küna ees.

KK: Ma ei saa kahjuks nende seisukohtadega nõustuda, pigem olen rahul, et protsess on olnud pikk ja andnud aega järelemõtlemiseks. Muidugi, administratiivselt küpses ühiskonnas oleks arutelu pidanud käima lepingu sõlmimise eel. Ka mul on kahju, et arendaja on ettevalmistamatuse tõttu pidanud nii palju kriitikat kannatama ja kulusid kandma.

ÜM: Tehtav otsus mõjutab hoone asukoha tõttu meid järgmised sada aastat. Kui aga vaadata saja aasta kontekstis, siis ei ole parema tulemuse nimel palju kulutada natuke rohkem aega või veidi rohkem raha. See, et protsess on erinevate osapoolte süül valesti läinud, ei anna kellelegi õigust ebakultuurselt käituda. Teine oleks olukord siis, kui kõik osapooled usuks, et olemasolev projekt tuleks särava arhitektuuriteosena arhitektuurivõistlusel kindlasti võitjaks.

Kelle peale otsustajatest loodate?

PR: Loodan, et meie kultuuriminister ja uus linnavalitsus lõpuks julgevad langetada otsuse. Kui linn leiab, et meie ja nende asutuste töö on olnud ebapädev, siis tuleb neil tõesti nõuda uut arhitektuurikonkurssi. Vana hoonet lammutamata ei ole võimalik aga uut ja korralikku keskust ehitada.

TL: Kui meenutada hõlmikpuu juhtumit, siis kas me oleme nüüd õnnelikumad, et ei suutnud tol korral leida kompromissi? Ma usun, et meie muusikaelu on täna selle võrra siiski vaesem ja raskemas olukorras, samal ajal kui seda õnnetut hõlmikpuud ei suuda enam keegi niisama lihtsalt üles leida.

KK: Mu arust on see näide ebaõnnestunud, sest lisaks hõlmikpuule oleks maa pealt pühitud ka Süda tänava väärtuslik keskkond, mis tänaseks kenasti korda tehtud. Nii et mina olen küll õnnelik. Olen seisukohal, et üks kultuur ei tohiks tekkida teise, juba olemasoleva arvel.

TL: Seni kui Sakala küsimus on lahendamata, ei ehitata ju kesklinna ühtegi kino, kontserdisaali ega rahvusvahelist konverentsikeskust. Muide, ka Viru keskus oleks olnud oma sisult teine: sinna oli kavandatud kultuurikeskus koos kinoga, mis muudeti viimasel hetkel ringi seoses Sakala keskuse konkursiga.

ÜM: Mina loodan selle peale, et kõik otsustajad lõpuks mõistavad, et kaks sammu tagasi või kõrvale on kõigile kasulikum, kui uhkes üksinduses teistega arvestamata edasi marssida.

…