Mis tehtud? Mis tulemas? Vastab Peeter Pere

Uue aasta intervjuu Eesti arhitektide Liidu juhi Peeter Perega

Millised olid sinu meelest arhitektide liidule kõige olulisemad sündmused möödunud aastal?
Number üks oli kindlasti meie liidu auväärne sünnipäev ja sellega kaasnenud aastanäitus. Kuraatorikonkursi võitnud Reedik Poopuu valitud Lasnamäe inimlikustamise teema ei olnud meil esimene ega kindlasti ka viimane kord tegeleda Lasnamäega. Arhitektid ei ole harjunud oma ideid näituseformaadis tutvustama ning seetõttu otsustasime aastanäituste korraldamisega olla siin abiks. Näitusest saab usutavasti traditsioon. Edaspidigi otsime kuraatori, kes pakub teema ja määrab esineja(d), võistluse kaudu. Sellisel kujul esitatud nn aruanne innustab tegijaid ja pakub huvi publikule.
Number kaks sündmus oli XIII Veneetsia biennaal. Nagu alati, on arvamusi sellest seinast seina (või kraavist kraavi), mis aga ei kahanda sündmuse olulisust. Biennaal „raputab” arhitekte. Meil on võimalus vaadata ennast üldises maailmapildis, mõtiskleda eesti arhitektuuri rahvusvahelisse konteksti asetumise üle. Vahel tundub meile endile, et omakandi maad on arhitektuurikeelelt väga erinevad. Väljastpoolt vaadatuna oleme siiski suhteliselt sarnased. Seekord oli meie näitus pühendatud Tallinna linnahallile ja modernismi pärandile laiemalt. Biennaal on pigem tagasivaatav kui tulevikuvisioone loov üritus, seda enam, et arhitektuur on pika vinnaga protsess: arhitektuurikonkursi võidutöö realiseerimine võtab heal juhul minimaalselt viis aastat, tavaliselt venib see kümmekonna või enamagi aastani. Kultuuriminister ei ole siiani arhitektuuribiennaalil Eesti ekspositsiooni avanud, loodan, et minister Rein Langi osalemine biennaali avaüritustel aitab rõhutada arhitektide sõnumit Eestiski.
Olulisi sündmusi oli teisigi. Eesti Vabariigi presidendi isiklikult igal aastal üle antav noore arhitekti preemia on alati oodatud ja toob elevust. Eelmisel aastal pälvis selle Villem Tomiste.
Liidu eestvedamisel toimusid vestlusõhtud vanema põlve arhitektidega.

Kuidas hindad eelmist aastat arhitektuuripoliitika valdkonnas?
Eelmisel aastal hakati riigi tasandil kokku kirjutama riigi kultuuripoliitikat, uut arhitektuuripoliitikat sealhulgas. Tegelikult oleme arhitektuuripoliitikat dokumendina vormistanud juba aastaid, seda pidevalt uuendanud. Nüüd püüame arhitektuurivaldkonnas suurest kultuuripoliitikast pisut kiiremas tempos toimetada, sest tundub, et kokkulepete saavutamine kultuurivaldkonnas on väga valulik ja veniv protsess. Panime selle dokumendi tarvis möödunud aastal kirja oma sisendid kultuuriministeeriumile, aga dokumendi valmimise tähtaeg kipub edasi lükkuma: see, mis pidi olema valmis kevadeks, lükkub sügisesse, mis pidi valmima sügiseks, lükkub talve jne. Need protsessid võtavad alati kauem aega, kui meile meeldib.
Samamoodi on riigiarhitekti teemaga. Riigiarhitekti institutsiooni loomise protsess on kestnud kümmekond aastat, aga kas oleme jõudnud kaugemale, kui idee sündimise hetkel – ei oska vastata. On olnud väga kõrgel tasemel olulisi kohtumisi ja arutelusid, oleme võtnud mitmel pool sel teemal sõna, kirjutanud artikleid, selgitanud. Oleme siseringis selgeks mõelnud riigiarhitekti ameti sisulise poole ja arutanud seda ka ministritega. Me püüdleme jätkuvalt selle poole, et ometi kord see institutsioon kuhugi luuakse. Veel kuu aega tagasi tundus mulle, et asi on peaaegu valmis, tehtud. Väga positiivne kohtumine majandusministriga toimus 12. novembril ja tekkis lootus, et sellise vajaliku ameti loomiseks aidatakse vanker kohe veerema. Keskkonna- ja majandusministeerium peaksid omavahel arutama, kuhu see amet täpsemalt peaks loodama või kui suur võiks olla tulevase riigiarhitekti institutsiooni (koja) meeskond. Tänaseks päevaks ei ole aga liikumist näha ega arutlused tulemusi andnud. Meie arusaamise kohaselt peaksid riigiarhitekti teemasse olema kaasatud kõik ministeeriumid, kes puutuvad kokku ehitusvaldkonnaga (planeerimise, muinsuskaitse, arhitektuuri, sotsiaalsfääri kaudu jne). Ma väga loodan, et meie paljude positiivsete kohtumiste reaalsed viljad küpsevad juba alanud aastal.

Eelmisel aastal loodi üks uus institutsioon – arhitektuurikoda. Milleks see oli vajalik?
Kultuuriministeeriumiga suhtlemisel tekkis küsimus, keda meie liit esindab: on see vaid napilt 400 arhitekti, kes kuuluvad liitu, või esindame me kogu valdkonda? Sellest tekkiski vajadus valdkondadevahelise kooskäimise järele. Kutsusime kokku arhitektuurikoja, kuhu kuuluvad peale arhitektide liidu ja arhitektuurikeskuse veel arhitektuurikoolid, sisearhitektide liit, maastikuarhitektide liit, planeerijate ühing, Linnalabor ja arhitektuurimuuseum. Me kooskõlastame oma tegevuse ja püüame luua ühist platvormi valitsusega suhtlemiseks. Koda käib praegu koos vabatahtlikkuse alusel  ning kaalumisel on koja juriidiline vormistamine.

Eelmisel aastal oli rida suuri arhitektuurivõistlusi – ei saa vist öelda, et kõik oleks sujunud parimal moel?
Võistlused takerduvad tihtipeale selle taha, et ülesanded mõeldakse tellija poolt suuremaks, kui on elu ise. Kui siis selgub, et maja, mida taheti, osutub suuremaks, kui kehtiv ehitusõigus sellele kohale lubab, otsitakse süüdlast. Lihtsaim viis on süüdistada võistlust, võistluse korraldajat, võidutööd ja arhitekte üldiselt – nad pole „jälle” ülesandega hakkama saanud! Kui kindel ehitusõigus on antud, siis ei saa ka võistluse abil teha sinna lubatust suuremat maja. Eduka võistluse tagamiseks peab olema lubatud ehitusõigus suurem kui plaanitud ehitatav hoone, nii et arhitektidele jääb selle loominguliseks ja energiatõhusaks lahendamiseks ruumi, et ei peaks hoonet tegema etteantud karbi sisse, vaid oleks võimalik lahendada see koos külgneva ruumiga, kogu ümbritsevaga – ja seda vastavalt autorite nägemusele ja mitmel eri moel. See on ju võistluse eesmärk – saada mitte ainult valik maju vaid leida ka parim. Rahaprobleemid on ka võistluste puhul teravad: arvatakse, et võistluste läbiviimine peab olema hästi odav. Tihti on ajagagi probleem – projektiga on reeglina väga kiire. On probleeme žürii koosseisuga: kuidas tagada žürii pädevus? Mõnikord tundub, et milleks seda aja- ja rahamahukat üritust on üldse vaja, kui väljavalituks osutub arusaamatu töö. Arhitektide liidu võistlusjuhend näeb ette, et žürii liikmetest peab rohkem kui pool olema spetsialiste. Spetsialist ei tähenda alati arhitekti, selleks kvalifitseerub ka näiteks pädev ehitusinsener, energiainsener, maastikuarhitekt jne. Üks viimaseid võistlusi, mis sai aasta lõpul välja kuulutatud, on Tartu vana kaubamaja ala. Sealgi käis äge vaidlus žürii koosseisu üle. Õnneks suutsime selgitada tellijale, et hindama on vaja rohkem ja kvalifitseeritumaid spetsialiste, kui seda on tellija ja omavalitsuse esindajad, kes kindlasti on pädevad oma tegemistes, kuid ei saagi olla ainuotsustajad arhitektuurispetsiifilistes küsimustes.
Liidul on asjast huvitatud ringkondades kooskõlastamisringil täiendatud võistlusjuhend, mis on vana juhendi korrigeeritud variant ning mis laiendab võistluste läbiviimise viise. Vaatluse all ei ole üks, avatud arhitektuurivõistlus, vaid erinevad arhitektuurivõistluse vormid. Näiteks kutsutud osalejatega konkurss, mille tarvis peab läbi viima esmalt avatud CV- ja portfooliovooru ning projekti võistlusele kutsutakse need, kes eelvoorus välja on valitud. Meie eesmärk on, et taoline vorm kvalifitseeruks ka riigihankena.
Taunime nn libakonkursse, s.t formaalset võistlust omavalitsuste seatud tingimuste täitmiseks. Sageli on võistlused salastatud žüriiga, peaaegu olematu  auhinnafondiga ja autorite õigused jäetud kaitseta. Kahju, kui sellise vormitäitmisega nõustuvad suured omavalitsused.

Riigihankega seoses tuleb mulle kohe meelde, et eelmisel aastal leppis liit kokku Riigi Kinnisvaraga, et hakatakse tegema koostööd. Kuidas asi on edenenud?
Riigi Kinnisvaraga on meie suhted positiivses arengufaasis. Oleme koos mõelnud, kuidas riigi tellimusi paremini korraldada – ega jäik vastasseis vii asja edasi. Me tahame nendega, ka Tallinna linna ja teiste suuremate omavalitsustega, sõlmida koostööleppe, et saaksime omavahel vahetada infot ega tekiks vajadust kritiseerida üksteist meedia vahendusel. Ka võistluste juhendi uue versiooni väljatöötamine on toimunud Riigi Kinnisvaraga koos ja lähtuvalt riigihanke seadusest. Dokument on keeruline ja ilma juristideta ei saa sest üle ega ümber. Arhitektide töövaldkond on teine, me ei jaga seda juriidilist keelt lõpuni.
Riigi Kinnisvara inimesed teavad hästi ehitusvaldkonna praktilist elu, neil on olemas selle valdkonna hinnastatistika, ajastatistika jne. Me oleme väga huvitatud hinna ja aja võrdlustabeli kokkukirjutamisest nii, et tekiks keskmise hinna mõiste, mis tugineb laiemalt statistikale. Tellijatel on sel juhul võimalus võrrelda projekteerimise hindu ja selleks kuluvat aega. Ühe funktsiooniga hoonetüübi projekteerimiseks kulub minimaalselt kindel aeg ja sellest tuleneb mõistlik projekteerimise hind. Siis saaks ka riigihangetes arvestada kuluva aja ja hinna keskmiste näitajatega sel moel, et võetakse vastav tabel ette ning kõige kallim ja odavam pakkumine langevad sellest lähtuvalt konkurentsist välja: üks hindab oma tööd kõvasti üle ja teine alahindab tööd või pole tal aimugi, palju selline töö aega ja raha nõuab. Sellised hinnastatistilised tabelid on kasutusel näiteks Soomes, projekteerijate liit on vastava tabeli baasil välja töötanud meie oludele kohandatud tabeli. Soomes on arhitekti positsioon ühiskonnas muidugi respekteeritum kui Eestis, sellest tulenevalt on nende hinnapoliitika ja hinnaküsimine teistsugune.
Uurisin seoses ühe Tallinna linna korraldatud spordi- ja haldushoone võistlusega arhitektide varajasemaid hinnapakkumisi. Väljapakutud projekteerimise piirhind oli palju väiksem, kui meie meelest mõistlik. Keskmine hind tuletati aga analoogse suurusega riigi või kohaliku omavalitsuse tellitud hoonete projekteerimishinnast – see on avalik informatsioon. Spordiamet tõi välja, et näiteks Tondiraba spordihoone arhitektuurivõistlusel erinesid hinnapakkumised üle kümne korra! Järelikult oleme me ise selliste odavate pakkumistega põhjustanud olukorra, kus arhitekte saab odavpakkumisega nurka suruda. Kui hinnavahe on kümnekordne, siis ei ole seda võimalik põhjendada ei objektiivselt ega subjektiivselt, paljudel juhtudel on tegu lihtsalt puhtemotsionaalse otsustusega.

Kuidas on lood kutsestandardi rakendamisega? Kas kõik on läinud plaanipäraselt?
Kutsenõue saab kehtestatud seaduse kujul. Praegu oleme aga jällegi ootaval seisukohal: oleme küll hea tahte avaldusena pannud kirja kutsekvalifikatsiooni nõuded võistluste puhul ja Riigi Kinnisvara rakendab ka neid riigihangete korral, aga seadusega pole see veel reguleeritud.

See peaks saama sisse kirjutatud ehitus­seadusesse?
Peeter Pere: Muidugi, nagu ka riigiarhitekti ametiga seonduv. Me oleme teinud vastava seaduseparanduse ettepaneku Jüri Raidla advokaadibüroo abiga – sedagi võib nimetada eelmise aasta üheks olulisemaks saavutuseks. Justiitsministeerium tellis parandusettepanekud ehitusseadusesse. Need punktid on justiitsministeeriumile üle antud ja oleme teinud ettepaneku kohtumiseks, aga oleme vististi järjekorras kuskil tagapool, ooteaeg on veninud väga pikaks. Ootame uuelt ministrilt kiiremat reageerimist.

Ehitusseadus on siiani arhitektuuri suhtes väga ignorantne olnud. Tundub, et selle koostamisel on arvestatud pigem suurte ehituskontsernide soovidega. Praegu on seadus muutmisel. Kas liit on ka muudes punktides saanud kaasa rääkida?
Ehitusseaduse muutmise töögrupis osalevad liidu poolt arhitektid Toomas Paaver ja Tõnu Laigu, Tallinna linna poolt on ka linnaarhitekt Endrik Mänd. Niipalju, kui meieni tagasisidet on jõudnud: meil on väga raske juristidega vaielda, sest isegi kui meie ettepanekud jõuavad koosolekute ruumi, on need kiiresti nullitud või arvestatud nendega minimaalselt. Ma arvan, et see ei ole ainult arhitektide probleem.
Ka projekteerimisstandardi koostamisel oli palju probleeme. Seda tehti koostöös projektibüroode liiduga, kelle käest see dokument telliti. Me tegime koos ettepanekud ehitusettevõtjatele, kes tegelikult selle standardi kokku kirjutasid. Siin ei olnud niivõrd otsest vaenamist kuivõrd mõistmatust: ei saada täpselt aru, milline on arhitekti roll, milline teiste projekteerijate oma, kus algab ühe ja lõpeb teise pädevus. Meie seisukoht on olnud alati, et arhitekt peab osalema projektis algusest lõpuni, kaasa arvatud ka autori järelevalve ehitamise ajal. Seda on aga väga raske ametlikku ehitusseadustikku sisse kirjutada, seda peetakse millegipärast turu kallutamiseks, justkui arhitektidele raha väljakauplemiseks. Aga projekti elluviimine on ju tervikprotsess, me kõik arhitektidena teame, et ehitamise käigus sünnib tihtipeale uus jooniste kaust, sest ettepanekuid kõikvõimalikeks asendusteks on palju. See ei tähenda ainult peanoogutamist või -raputamist: sõlmed tuleb sel juhul kõik uuesti läbi lahendada, lisaks on nüüd energiateema täiesti uuel ja oluliselt põhjalikumal tasemel, mis tähendab seda, et kui üks põhimaterjalidest asendatakse, peab kogu hoone uuesti üle vaatama, selle uuesti läbi arvutama. See on paljuski autori teema ja autor ei peaks ehituse lõpufaasis töötama tasuta!

Ma olen osalenud korra ehitusseaduse tegemisel ning see on üllatav, et riik kasutab ära asjast huvitatud organisatsioonide esindajaid, kes peavad seadusloomega tegelema justkui ühiskondlikus korras, tegelikult aga ei huvituta probleemidest sisuliselt ning peaaegu kõik ettepanekud jäävad kinni mingite juriidiliste konksude taha. Eesmärk peaks olema ju teha seadus, mis tagab kvaliteetse keskkonna, ja seaduse koostaja peaks otsima lahendusi, kuidas see tagada, mitte tooma põhjendusi arhitektide ettepanekute tagasilükkamiseks.
Seaduste puhul on tõesti niimoodi, et kui arhitektide liidu esindatus on töögrupis olemas, siis arvatakse sellega ka meie huvid kaitstud olevat. Seaduste töögruppides osalevad arhitektid võivad saada aga eeskätt omaenda kolleegide väga suure kriitika osaliseks, sest meie ettepanekuid lihtsalt ei arvestata. Mõnikord on see kriitika ka põhjendatud: näiteks on mõni punkt maha magatud või pole võideldud selle eest piisavalt. Aga meie esindajad kõik teevad seda tõesti oma vabast ajast, püüame liidu poolt seda kuigivõrd korvata, aga paraku on need võimalused väikesed. Esitatud muudatuste sõnastus peab kohe olema niivõrd läbi kaalutud, et seda ei oleks võimalik vaidlustada. See on keerukas protsess. Müts maha nende väheste arhitektide ees, kes on nõus meie ühise asja eest neis protsessides oma panuse andma.

Mida ootad sellelt aastalt?
Arvan, et igihaljas teema on rahvusvahelistumine. Kodus on nii vähe tööd, riigi tellimusi jääb tänavu vähemaks, selle peaks korvama erasektor – ei ole aga sugugi kindel, et ta seda suudab. Võib-olla sunnib elu nüüd arhitekte osalema rohkem rahvusvahelistel võistlustel. See on muidugi kallis, aga kõik, kes me siin võistlustel osaleme ja vaatame laiemat pilti – mingi okas on hinges, et Eesti arhitektid ei ole suutnud rahvusvahelisse arhitektuuriellu päriselt sisse murda, ikka oleme kuskil seal ukse vahel kõõlumas. Mitmeid asju on küll rahvusvahelises meedias kajastatud, äramärkimisi on olnud näiteks Mies van der Rohe preemia võistlusel.
Ma ei mõtle, et kõik arhitektid lähevad välismaale tööle, aga on oluline, et me oleksime konkurentsivõimelised ka väljaspool Eestit. Selleks peab olema jätkuvalt loominguline.
Liikumine peab olema kahesuunaline, meie võidame nii siin kui seal, mitte nii, et meie „suured tükid” lähevad välja ja sisse ei tule midagi. Siinsetel tellijatel on endiselt arvamus, et välismaine on kindlasti parem – see on nõukaaja pärand. Siinset eluolu tunnetame ise sügavamalt ja ka muud oskused pole meie arhitektidel halvemad, aga seda tuleb pidevalt justkui kinnitada välismaal saadud tunnustusega.
Näis, mis saab Kultuurikatlast, mis on mõeldud loominguliseks keskkonnaks kultuurivaldkonna inimestele ja kuhu peaks tulema ruumid arhitektidele, sisekujundajatele, disaineritele. Protsess veel käib, aga on tekkinud kahtlus, et see ei realiseeru plaanitud kujul. Arhitektuuri-valdkonnale eraldatud pinda on üle poole vähem, kui alguses lubati.

Mida on liit uueks aastaks plaaninud?
Koos keskusega on tänavu sügisel plaanitud taas Tallinna arhitektuuribiennaal. Sügisel tuleb üldse palju üritusi. Esiteks linnatänava aktsioon, mille käigus tahame kinni panna Mere puiesteel ühe lõigu ja teha selle jalakäijate tänavaks näitamaks, et linn kuulub eeskätt elanikele, eriti mereäärne ala. Plaanitud on eramu ja väikeobjekti preemia näitus, teeme nelja-aastase perioodi kokkuvõtte selles vallas. Eesti saab Balti arhitektide liitude (BAUA) eesistujaks, sellega seoses on plaan teha konverents ja Balti riikide arhitektuuri näitus, see on plaanitud samale ajale, kui toimub biennaal. Siis on Baltimaade esindajatel rohkem põhjust Tallinna tulla.
Jätkame kindlasti riigiarhitekti teemaga, loodame ikka, et see väike hooke, mis sai eelmise aasta lõpus antud, kogub jõudu ja kasvab suureks ja edukaks finaaliks. Seaduste koostamine, sellel silma pealhoidmine, võistluste juhendi levitamine – need on asjad, mida peab tegema. Taas antakse veebruaris liidu üldkogul välja noore arhitekti preemia. Selle žürii on rahvusvaheline. Seekord on lubanud osaleda Arch Daily peatoimetaja David Basulto, kes lendab siia Tšiilist ja annab loodetavasti edaspidi ka oma panuse Eesti arhitektuuri propageerimisse. Me otsime võimalust, et ta saaks teha Eestis töötoa EKA üliõpilastele ja kindlasti pidada avaliku loengu.
Noore arhitekti preemia valik on tekitanud noorte hulgas nördimust, et see on antud vaid ühele, kuigi noored töötavad tihtipeale kollektiivina. Nüüd saab anda preemia ka kollektiivile. Kui enne oli oluline, et arhitektil on valmis ehitatud objekte, siis nüüd võib preemia saamiseks esitada ka teadusliku töö, organiseerimistöö jne. Ehitatakse ju vähe.
Aprillis on plaan avada disainigaleriis näitus arhitektuurivõistlustest, ikka arhitektuurivõistluste propageerimiseks ja näitamiseks, millised on senitoimunud võistluste tulemused, millised võidutöödest on realiseeritud jne.
Suveplaanis on iga-aastane suveseminar, seekord Jūrmalas ja esmakordselt koos lätlastega.
Ungaris avatakse üks meie vanem näitus „BuumRuum”. Ungari arhitektid on meid pikalt külla kutsunud ja nüüd saab see teoks. Ka Poola oli plaan näitus viia, aga aeg pole veel päris paigas. Kohtusime Poola arhitektide liidu esindajatega eelmisel aastal, viisime neile külakostiks raamatuid ja katalooge oma arhitektuuri kohta ja nad olid meie asjadest väga huvitatud, eriti Veneetsia biennaalil esitletud eramute näitusest.
Oleme võtnud plaani kohtuda kõigi Läänemere-äärsete riikide arhitektide liitudega, et saada tööle koostöövõrgustik. Head kontaktid on tekkinud ka Venemaaga. Moskvas võeti 2010. aasta suvel keskuse korraldatud näitus „BuumRuum” väga hästi vastu ning sellest üritusest kasvas välja rida kontakte ja konkreetseid kutseid üritustele. Näiteks Moskva arhitektide liidu korraldatavale iga-aastasele rahvusvahelisele arhitektuurifestivalile „Ökokallas”. Üle-eelmisel aastal oli see Peterburis, eelmisel aastal Sotšis, sel aastal tuleb Krimmis. Sotšis pälvisid Aleksander Zverev ja Ingrid Aasoja festivaliga paralleelselt korraldatud noorte arhitektide võistlusel teise koha.
Aastal 2018 on tulemas Eesti vabariigi teine juubel. Aega on viis aastat ja me peame mõtlema juba täna oma panusele. Plaanime teha mõned võistlused, esiteks selleks, et leida idee, kuidas me võiksime seda tähtpäeva kajastada. Edasi saab teha omakorda võistlusi konkreetsete lahenduste leidmiseks. Üks mõte on luua selle raames ka arhitektuurivaldkonna keskuse ruumid. See oleks väga oluline laiemas mõttes arhitektuuri kajastamisel ja koht võiks olla näiteks soolalao-esisel alal. Selline näituseruum, kus kajastada nii tänast kui homset arhitektuuri.
Ootan kommunikatsiooni paranemist arhitektuuri-  ja kultuuriväljal ning ka väljaspool seda.
Soovin kõigil uuel aastal julgeda ise julgeda!