Mis tehtud? Mis tulemas? Vastab Ülar Mark

Uue aasta intervjuu arhitektuurikeskuse juhi Ülar Margiga

Arhitektuurikeskus on töötanud tänaseks ligi neli aastat. Miks keskus loodi ja millega olete nende aastate jooksul hakkama saanud?
Keskuse loomise põhjus oli see, et arhitektuuri valdkonnas on hulk asju, mis jäävad muuseumi, kooli ja liidu huvide vahele: üldine rahva harimine, arhitektuuri populariseerimine jne.
Meil on olnud neli põhilist tegevussuunda: üks oluline haru on haridus – peamiselt koolitus; teine on arhitektuuribüroode toetamine, eeskätt ekspordi osas; edasi näitustega seonduv ja neljandaks võib esile tõsta suurürituste korraldamise.
Juba kaks aastat on töötanud laste koolitusprogrammid eri vanusegruppidele. Enne kui inimene valib endale eriala, saab ta arhitektuurikeskuses baasteadmised ruumi organiseerimise, arhitektuuri, linnaplaneerimise ja ehitatud keskkonna kohta. Riigiametnike ja arhitektide täienduskoolitus on veel väljatöötamisel: lähteülesanded on kokku kirjutatud ja käib programmide koostamine.
Keskuse huvi on leida meie büroodele tööd väljaspool Eestit. Selle tarvis sai loodud eraldi Aku klubi, kuhu on oodatud bürood, kes on Eestis endale juba nime teinud. Eelmisel aastal andsime välja Aku liikmete kataloogi, seda levitatakse tasuta ja seda peaks praegu olema saada Eesti saatkondades ja välisesindustes. Aku liikmetel on klubimaks ja selle eest oleme pakkunud kommunikatsiooniteenust, saatnud nende töid välismeediasse, andnud välja pressiteateid jne. Meie eesmärk on toetada pidevalt arhitekte, et nad oleksid väljaspool Eestit nii-öelda pildil.
Trükistest sai eelmisel aastal valmis Tallinna arhitektuurikaart: turistile saab nüüd kätte anda väikese brošüüri, mille abil on hea tutvuda meie viimaste aastate väärt arhitektuuriga.

Kas keskuse tööl arhitektuuri ekspordi suunal on juba ka tulemusi?
Seda on raske öelda. Me ei tea näiteks, mille alusel Salto, Pluss, EA Reng ja Allianss Arhitektid valiti maailma arhitektuurifestivalile (WAF), ei tea, mille alusel kutsuti Martin Aunin Venemaale loengut pidama, mille põhjal keegi on kuskile välismeediasse pääsenud jne. Meie töö on väga pika vinnaga, vastava tasuvusuuringu saab teha nii umbes viie aasta pärast.

Eelmisel aastal kureeris arhitektuurikeskus XIII Veneetsia arhitektuuribiennaalil osalemist. Kerkis taas küsimus, kas see üritus on meile ikka taskukohane ja kas see raha, mis sinna suunatakse, on seda väärt. Mis sa keskuse juhina arvad?
Sel korral oli meil kasutada biennaalile minekuks miinimumsumma, millega üldse on veel võimalik jõuda näitusega Veneetsiasse. Kui ka järgmine kord on eelarve samasugune, siis peab tõsiselt kaaluma, kas sel on mõtet. Ma olen olnud päris mitmel koosolekul, kus on küsitud: mis siis juhtub, kui me sinna ei lähe? Lätit ei ole seal iga kord olnud, Leedut ka mitte, sest nad ei ole saanud oma rahastust korda ja nende osalus on olnud juhuslik. Eesti on iseseisvumise taastamisest saadik olnud Veneetsias alati esindatud.
Veneetsia biennaal on nagu olümpiamängud – kahe aasta maailma arhitektuuri tippsündmus. Kui me sinna ei lähe, siis meid ei nähta, me ei lähe „kirja”, meid pole „pildil”. Mõne päeva jooksul on Veneetsias koos kogu maailma arhitektuuripress.
Kui Eesti on oma näitusega biennaalil väljas, on Veneetsiasse lennanud alati ka kümneid eestlasi, mis on meie arhitektuuriruumis samuti väga oluline. Kui me biennaalil ei osale, kaob Eesti arhitektuuri mõtteruumis ära mõtlemise põhjus – miks ennast maailma arhitektuuriga siduda, kuidas end maailmakonteksti paigutada? Kui paned oma asja suurele taustale välja, siis selgub, kuidas see resoneerub maailma hetkevoogudega. Ilmselt peaksime lõpuks ikka oma asjadega kuskile välja minema – Rotterdami biennaalile, Londonisse, New Yorki või mujale – üks kokkupuutepunkt maailmaga peab olema.

Üks suuremaid keskuse ettevõtmisi oli Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) käivitamine – meie oma väike Veneetsia?
Oluline on, et ka koduriigis oleks üks arhitektuuri suurüritus, mis on suunatud laiemale avalikkusele. Esimene biennaali teema oli „Maastiku urbanism” („Landscape Urbanism”). Esinejad olid oma ala maailmatipud, kes on linnaruumi laiemalt kujundanud. TABiga liitus tohutul hulgal näitusi, millest meeldejäävamad on kindlasti „LIFT 11” installatsioonid linnaruumis. „LIFTi” organisaatorid töötasid küll eraldi, aga väga oluline on, et need ettevõtmised olid liidetud.
Esimene biennaal tõi siia kokku üle 500 külastaja, välisriikidest olid esindatud Austria, Skandinaavia maad, Baltimaad, Venemaa ja Ameerika. Ma arvan, et sel aastal saab väliskülastajate arv olema juba mitu korda suurem. Esimene TAB oli tehtud küll väga kiiresti ja väikese eelarvega, aga külalised jäid niivõrd rahule, et need, kes siin käisid, tulevad kindlasti tagasi.

Keskus korraldas möödunud aastal ühe suure ürituste sarja „Loome Põhjala” („Nordic Look”). Mille alusel te konverentsi teemad valite ja esinejad kutsute? Kui palju on siin keskuse tahet, kuivõrd on see seotud rahastamisvõimalustega?
Kogu aeg on tahtmisi ja raha kombineeritud, alati on arvestatud rahastaja soovidega, aga ka meie huvidega. „Loome Põhjala” konverentsid ja seminarid toimusid koostöös Põhjamaade Ministrite Nõukogu esindusega Eestis ja eelmise aasta Euroopa Liidu eesistujamaa Taaniga. Me oleme tänulikud, et nad on arhitektuurivaldkonnast huvitatud ja panustasid seekord arhitektuurisündmuste sarja korraldamisse Eestis.
Kui me teeme näiteks Eesti kultuuripäevade raames Pariisis näituse, mida toetab kultuuriministeerium, siis on neil oma soovid, kuidas ja kus see peab toimuma, ja sellega loomulikult me arvestame. Kui mingi ürituse jaoks tuleb raha EASilt, siis on taas sel omad piirangud. Meie vabadus on küll üsna näiline, aga alati tuleb leida see ühisosa, mis huvitab mõlemat poolt. Kui seda ei ole, siis ei pea ka pakutud raha vastu võtma.

Kui palju maade arhitektuurikeskused omavahel suhtlevad?
Suheldakse küll, aga ühistegevuse leidmine on raske põhjusel, et keskused on suunatud suhtlemisele oma riigi avalikkusega ja ka oma arhitektuuri promomisele teistes riikides. Eesti arhitektuurikeskus ei hakka reklaamima Soome arhitektuuri siin, meie eesmärk on tutvustada pigem Eesti arhitektuuri Soomes. Näitusi teeme ikka koos: „Loome Põhjala” ürituse raames tõime näiteks siia Soome arhitektide grupinäituse.
On olemas selline mõiste nagu Põhjamaade või Skandinaavia arhitektuur ja me võiksime olla selle osa – see on kindlasti mõistlik suund. Võib öelda, et ka teised Põhjamaad on sellest huvitatud. Nende esindajad on öelnud, et ei näe põhjust, miks Põhjamaade arhitektuuri nimetades Eesti peaks välja jääma. Arhitektuuri kvaliteedilt oleme sama head ja meie arhitektuuri peetakse isegi ägedamaks ja loomingulisemaks kui teiste osa.

Kas Eesti arhitektid on piisavalt huvitatud Eestist välja minema?
Eesti arhitektid on väga huvitatud tööst mujal, kuigi ollakse üsna passiivsed. Siin tuleb küsida – miks? Arhitektide olukord Eestis on praegu vilets, ma mõtlen kas või toimetuleku seisukohast – väljaminekuks ei ole ressurssi. Kui Inglismaal tehtud statistika järgi langes arhitektide käive pärast buumi mitmel aastal järjest 20%, siis Eestis on see pilt veel tunduvalt kurvem. Iga välismaal käik või konkursist osavõtt on seotud suure raha- ja aja kuluga.
Ehitusbuumi ajal oli arhitektidel tööd, siis saadi hästi hakkama, tookord puudus aga vajadus laieneda väljapoole, tööd ei jõutud siingi ära teha. Nii kui buum lõppes, sai selgeks, et meil pole tugevaid arhitektuuriettevõtteid, kes saaksid oma tööpõldu laiendada kas või Soome. Käsitööoskus on Eestis olemas, loominguline pool samuti, aga bürood on väikesed ja fookuses on pigem looming kui äri. See on eestlase individualism, pealegi on meil soomlastega ühine mantra: „Minu töö räägib minu eest”. Tõsi, aga enne kui töö rääkima hakkab, on autor juba arhitektide toonelas. Oma osa on ka haridussüsteemil – kas kasvatatakse üksikuid geeniusi või pigem meeskonna lülisid? Arhitektuurivallas välisturgudele minna on üldse ülimalt keeruline, kui ollakse pärit nii väiksest riigist.

Kuidas seda olukorda parandada?
Eesti Vabariigi uuesti iseseisvumisest peale on meie seadused sellised, et soodustavad vaid üliväikeste büroode teket. Mida saab kerge vaevaga arhitektuurituru korrastamiseks ära teha? Minu hinnangul tuleb eeskätt seadusi muuta, kõigepealt kutsetunnistuse seadustada. Lõpuks peab jõudma sinnamaani, et need, kes on arhitekti haridusega, saavad maju projekteerida ja kel kutsekvalifikatsiooni ei ole, ei saa. Kui Euroopas nõutakse arhitektilt erialast magistrikraadi, siis Eestis projekteerivad siiamaani maju ka need, kes pole arhitektid – taksojuht võib teenindada juhilubadeta! Tänane seis on kahjuks see, et isegi meie rahvusvaheliselt tunnustatud arhitektuuribürood kiratsevad ja ebamäärased projekteerimisbürood võidavad riigihangete odavpakkumisi. Seaduspära kehtib nii riigi kui omavalitsuste tellimuste puhul. Selline ei ole teadmistepõhine ja loovtööstusele orienteeritud riigi mudel. Eraettevõtted otsivad enamasti küll parimaid arhitekte, aga projekteerimishind hoitakse üldise töötuse fooni tõttu all.
Arhitektid ei suuda ennast enam täiendada, tervis ütleb üles sajatunnistest töönädalatest, bürood ei arene, kõik näitajad on nullis, rasv puudub ja aega pole enam millegi muu kui töö jaoks. Projekt tuleb teha väga kiiresti ja aega võidetakse kvaliteedi arvelt. Raha ikka pole.

Mind hämmastab, et need arhitektid, kes pakuvad projekteerimishinda alla omahinna – sisuliselt maksavad tööle peale – ei olegi enam vaid tundmatu nii-öelda alumine ots, vaid nende seas on ka väga tuntud tegijaid.
Hinnad lasksid alla korraliku hariduse ja kvalifikatsioonita tegijad ja see laine on tänaseks kaasa kiskunud ka head tegijad: kui üldse tahad elus olla ja oma erialal töötada, siis pole muud võimalust. Tööd tehakse palju odavamalt kui Soomes või Rootsis, kus see on omakorda odavam kui Lääne-Euroopas. Jätkusuutlik süsteem peab jätma varu ka taastumiseks, arenemiseks ja innovatsiooniks. Meil see puudub. Miks Taani bürood saavad väljapoole minna? Nad on kodus tugevad, seda nii kvaliteedi kui ärilise poole pealt. Ühiskond ja poliitika toetavad neid. Vundament peab olema kindel. Meie bürood on pidevalt hirmul, et kolme kuu pärast võib kõik kokku kukkuda ja sellises olukorras ei tee keegi laienemisplaane.

Mida põnevat võib tänavu keskuselt oodata?
Teine Tallinna arhitektuuribiennaal tuleb põnev, see toimub 4. – 8. septembrini. Biennaali seekordse kuraatorivõistluse võitis äge käre noorte meeskond … pigem naiskond – rühmitus b210: Karin Tõugu, Aet Ader, Kadri
Klementi, Mari Hunt ja Kaidi Õis. Võidutöö pealkiri on ,,Ümber töötades sotsialismi” ja selle sisu on nõukogude linnakeskkonna ümber­mõtestamine ja integreerimine tänapäevasesse ellu ja linnaruumi. Peale on kasvanud uus põlvkond, kuhu kuuluvad ka selle võistluse võitjad, kellel puudub nostalgia või vimm nõukogude ehituse vastu või lapsepõlvest kaasa saadud trauma. Nad vaatavad nõu­kogude pärandile otsa suhteliselt ratsionaalselt. Biennaaliga kaasneb terve hulk üritusi, näitusi, arhitektuurivõistlus, konverentsid, loengud. Biennaali jätkuüritus on plaanis teha Tartus.
Kavatseme koos kunstiakadeemia, Puuinfo ja Tartu linnavalitsusega selle aasta jooksul Tartust teha tõsise arhitektuurilinna. Mitte objekti mõttes, aga on sinna plaan viia arhitektuurimõtte arendamine, tekitada diskussioone. See puudutab Tartu linnaruumi, sealjuures linn on labor, kus mõtteid katsetada. See on eeskätt seotud Tartu kesklinna ja ülikoolidega.
Sel aastal hakkab kohe pihta arhitektide koolitus arhitektuuribüroode äritegevuse tugevdamise suunal: kuidas tõsta tegevuse efektiivsust ja kvaliteeti. Me oleme selle koostöös koolitajatega kokku pannud nii, et koolitusega liitub ka mentorprogramm: 4–6 kuu vältel tegeletakse osalenud bürooga, üks mentor annab büroole jooksvalt tuge ja õpetust, kuidas arendada oma tegevust nii, et liikuda lähemale ekspordile.

Mina olen selle osas skeptiline – ainus võimalus väljast tööd saada tundub olevat arhitektuurivõistluse võit.
Skeptiline ja eelistad mängida lotot, saavutada võit 200–1500 osalejaga arhitektuurivõistlusel? Loteriipilet maksab ca 10 000 eurot. Jah, võistlustel tuleb muidugi osaleda, kas või oma vormi hoidmiseks, enese koolitamiseks ja kodulehe täitmiseks millegi ärksamaga kui siinsed tellimustööd. Kuidas saavutada aga näiteks seda, et sind valitakse kutsutud osalejatega võistlustele – see oleks juba suur samm edasi. See on meie koolituse osa: kuidas käituda nii, et tekiksid kliendid, kes tahavad sind osalema kutsuda, aga kes ei tea sinust praegu midagi? Kuidas astuda samm sinnapoole, et inimesed kaugemal saaksid teada, et sa oled olemas ja teed head arhitektuuri? See on terve omaette võrgustik ja selleks ongi büroodel abi vaja.

Kas jätkub ka ülipopulaarne arhitektuuri välkloengute sari?
Mõni asi võib kesta ka 50 aastat – äkki välkloeng? Kui üks asi on väga hea ja toimib, siis on see piisav põhjus, et jätkata. Me tahame sellel aastal rohkem loenguid Tallinnast välja viia, eesmärk ei ole see, et pidevalt on välkloengul 300–400 inimest nagu parimatel päevadel Tallinnas. Eile oli loeng Narvas, märtsi keskel tuleb see koostöös kunstiakadeemia arhitektuuriosakonnaga Tartus.

Tore ja vajalik ürituste sari, mille eestvedajaks keskus, oli linnafoorumid. On see tänaseks soikunud?
Linnafoorumeid oleksime valmis korraldama, aga selleks, et seda kvaliteetselt teha, on vaja korralikku eelarvet. Eesti linnadel pole jaksu sellist asja teha, siiani saime linnafoorumeid korraldada fondide toel.

Laiem arutelu linnade arengu üle on väga vajalik, seda enam et enamikus kohtades pole tööl isegi linnaarhitekti.
1970ndatel olid Inglismaal 50% arhitektidest tööl avalikus sektoris, 2012. aastal oli neid alla 9%. Eestis vastav statistika puudub, aga võib arvata, et tendents on sama. Kõik on nii liberaalne, kõiki teenuseid saab justkui sisse osta, aga paraku puudub omavalitsustes/riigis ka kompetents, kuidas ja mida sisse osta. Varsti jaotame linnad tänavatega sarnasteks plokkideks ja nende reegleid seadistavad juristid. Vana Euroopa astub suurte sammudega järele Põhja-Ameerikale, kahjuks linnakeskkonna halvenemise suunas. Siinkohal ei räägi ma suurtest edukatest linnadest.

Ma tean, et sul on plaan kevadel keskuse juhi kohalt tagasi astuda. Mis on arhitektuurikeskust juhtides kõige raskem olnud, miks sa ei taha enam jätkata?
Neli aastat on tehtud tööd, keskus on käivitunud – on aeg lasta uuel ja värskel juhil jõudu katsuda. Ausalt öeldes on need olnud mu elu kõige keerulisemad, aga ka kõige huvitavamad tööaastad. Arhitektuurikeskuselt on oodatud rohkem, kui me suudame teha. See on muidugi väga positiivne, et ootused on suured, aga kahjuks ei jõua kõike. Teistel arhitektuuriorganisatsioonidel on suurem personal, aga enamik mõtteid kukub täideviimiseks ikka keskusesse. Nii nagu ikka teevad kõige rohkem haiget kõige lähedasemad: arhitektkond on kõige kriitilisem ja sealtpoolt on ka kõige enam halvastiütlemist. Ei mõisteta, et paljud üritused on suunatud hoopis laiemale elanikkonnale. Probleem on alati defineeritav, üheskoos võidetav, aga kui jääd välisvaenlasega üksi, seestpoolt pole tuge, siis läheb jamaks.
Arhitektkonna kriitilisus tuleb kindlasti sellest, et arhitekti roll on viimase kahekümne aasta jooksul radikaalselt muutunud ja see protsess jätkub. Meil pole enam garanteeritud lugupidamist, igasuguseid osalisi on tulnud arhitektuurimaastikule juurde: urbaniste, arendajaid, planeerijaid, sotsiolooge, geograafe, tehnikuid, kinnisvaraarendajaid jne, kes teavad paljusid asju paremini kui arhitekt. See on loomulik protsess. Tänu internetile on inimesed muutunud palju teadlikumaks kui varem: nad ei arva, et arhitekt on ainus, kes teab, kuidas peab tegema, nad otsustavad nüüd ise. Kui nii edasi läheb, tekib uus põlvkond kibestunud endisi edukaid kompromissituid arhitekte, kes on kaotanud nii töö kui endise hiilguse. Mõneti sarnaneb tänane olukord nõukogude ajaga, kui paljud ei läinud kompromissidele nõukoguliku mentaliteediga, nõudsid kvaliteeti. Nüüd on nõukoguliku suhtumise asemel äärmuslik liberaalne kapitalism koos infoajastuga.

Kas põgened uppuvalt laevalt ehk milline on keskuse rahaline seis?
Arhitektuurikeskus on allveelaev, ta ei upu nii lihtsalt. Seis on nelja aasta kõige parem. Jah, seoses katla ehitusega räägiti vahepeal tõsiselt pankrotiohust. Tallinna linna esindaja SA Tallinna Kultuurikatel soovis sügisel rendilepingu meiega lõpetada. Seepeale oleks EAS seni tehtud kulutused projekteerimisele meilt tagasi küsinud ja sellest hetkest oleksime olnud maksejõuetud. Kogu meiepoolne investeering on olnud EASi tugi keskusele. Õnneks olukord lahenes: loobusime poolest meile lubatud ruumidest, kuhu oli plaan koondada kogu arhitektuurivaldkond: disainikeskus, arhitektuurikeskus, arhitektide ja sisearhitektide liit. See oleks toetanud galerii majandamist, plaanitud olid ühised koosolekute ja seminaride ruumid. Katlas oleks tekkinud arhitektuurivalla sünergia, aga see jääb kahjuks olemata. Praeguse projekti kohaselt mahub katlasse vaid keskus ja võib-olla ka arhitektide liidu bürooruumid.
31. detsembril kirjutasime alla uue rendilepingu koos ehituslepinguga. Loodame heale koostööle uutel alustel ja ehitaja võimekusele ehitustööd edukalt sügiseks lõpetada.
Keskuse tegevuse rahastamine – see on endiselt kõndimine õrnal jääl. Kui on räägitud, et arhitektuurikeskus ja üldse sellesarnased arenduskeskused võiksid töötada printsiibil, et neil on kolmandik riigi tuge, kolmandiku teenivad ise ja kolmandik tuleb sponsoritelt, siis see mudel ei ole vähemalt lähema viie aasta jooksul reaalne. Kui see nii peab olema, siis tuleb keskuse nägu pöörata radikaalselt teise suunda ja hakata tegelema otseselt raha hankimise ja paratamatult ka rahastajate huvidega – sel juhul on väga raske rääkida riigi huvist ja valdkonna arendamisest. Meie aastakäive on laias laastus 600 tuhat eurot – teenida ise 200 000 eurot? Koolituste, näituste, loengutega? Ja kes on valmis keskust spondeerima aastas 200 000 euroga? Kui riik ja kultuurkapital ei toeta, siis ei ole mõtet teha nägu, et sellised keskused luuakse riigi huvides. Praegu on nii, et kui kulka annab põhiraha ja ütleb, et kümme protsenti peate ise leidma, siis seegi on meeletult raske. Läheme näiteks Veneetsia biennalile Eesti riiki esindama ja peame leidma ise mitukümmend tuhat eurot? Seni oleme kultuuriministeeriumiga koostöös kuidagi hakkama saanud. EASi toetused katavad teatavasti 70% protsenti projektist. Valdkond ise ehk arhitektuuribürood ei suuda ülejäänut kinni maksta. Nelja tegutsemisaasta raha on tulnud enamasti EASilt, kultuurkapitalilt ja päris suur osa on pärit Euroopa Liidu fondidest.

Mida sa ise ootad alanud aastalt?
Kaua on räägitud, et meil on vaja arhitektuurigaleriid, oma ruume, mis on mõeldud just praeguse arhitektuuri näitamiseks. See ei ole siiani õnnestunud, aga on veel lootus, et aasta lõpuks on meil see Kultuurikatlas olemas. See on väga suur samm edasi.

Sa ikka usud katla valmimisse?
Usun sellesse veel … silmad poolhallid-poolsinised. See sinine pool usub. Hall pool tahaks pöörata selja ja nii kiiresti kui võimalik minema joosta. Tallinn partnerina on mulle andnud elu võimaluse õppida rahulikul jõuluajal andestamist. Ei ole enne sellist õppetundi saanud …
Arhitektuurikeskus peab aga jätkama ja ma loodan, et tal jätkub ka edaspidi riskivalmidust, et ei ole hirmu jääda rumalaks või eksida, eksperimenteerida, kombata valdkonna uusi piire.

Hoiame keskusele pöialt!