Mitte nurgaarst, vaid autoriteet

Autor: Karin Paulus – Eesti Ekspress

Rijksbouwmeester Mels Crouwel: 12.–13. veebruarini viibis kultuuriministeeriumi juures tegutseva arhitektuurikomisjoni kutsel Tallinnas Hollandi riigiarhitekt. Foto: Ingmar Muusikus

Kas riigiarhitekti kujul on tegemist veidra igandi või igati vajaliku tegelasega, uuris Karin Paulus Eestit väisanud Mels Crouwelilt.
Mels Crouwel, miks Hollandile on vaja riigiarhitekti? Ja seda juba 200 aastat? Kas see töökoht pole mitte lihtsalt minevikuigand nagu monarhia? Teatud luksus?

Kui see oleks ainult jäänuk möödanikust, siis seda ametit enam poleks. Ma arvan, et viis, kuidas oleme organiseeritud, on oluline: ikka läheb tarvis arhitektuuri ja planeerimisalaseid nõuandeid, mis tuleks sõltumatust allikast. See pole ka positsioon, mida teostaks ainult üks inimene. Keerukamates olukordades moodustan mõnikord komisjoni mujal töötavatest kõrgetasemelistest professionaalidest. Ma olen nõustaja, organiseerija ja arvan, et Hollandis on tänini sellist laadi abi väärtuslik. Tähtsates küsimustes inimesed tõesti küsivad meilt nõu. Sel pole minevikuga mingit pistmist, sest olukord on praegu teine.

Milliste teemadega praegu põhiliselt tegelete?

Näiteks mälestiste uuesti ja teistmoodi kasutuselevõtuga. Vanade hoonete ülalpidamine on väga kallis, sestap tuleb leida neile hea otstarve. Mõnikord tähendab see restaureerimist, teisal taas uute osade juurde ehitamist. Veel tegeleme sarnaselt Tallinnaga linnade restruktureerimisega, uute ja vanade ehitiste sobitumisega.
Soovime, et saaksime arendusi arvestavaid häid üldplaneeringuid. Ka on oluline, et riigi esindushoonete arhitektuur oleks õnnestunud. Lisaks veedame palju aega arhitektuuripoliitika välja töötamisega.

Tegelete ka energiaküsimustega.

Jah, tuuleenergiaga. Arutame näiteks, kuhu sobib neid hiiglaslikke veskeid paigutada, või õigemini, kuhu neid mingil juhul ei tohi rajada. Ja muidugi töö seoses kliima muutustega kaasnevate probleemidega, nagu veetaseme tõus, mis on väga valulik teema meie jaoks. Meie maa on väga madal ja seetõttu tammidega kaitstud. Kui vesi tõuseb, võiks see vabalt suure osa riigist üle ujutada. Me ei saa seda lubada. Kuidas minna edasi, kas kõrgendada tamme või rajada uusi “jõgesid”, mis muudaks küll maastiku, aga vett oleks lihtsam koguda.

Kes töötavad riigiarhitekti büroos?

Meil on nelja tüüpi inimesi: kultuuriväärtustega tegelejad, arhitektuuripoliitikaga seonduv personal, arhitektid-linnaplaneerijad ja kunstnikud, kes tegelevad n-ö protsendireegliga, see tähendab, et üks protsent ehitise maksumusest tuleb kulutada kunstile.

Keskkonna kujundamisel on ju ka teisi huvigruppe. Kas teie büroo pole mitte liialt arhitektuuri poole kaldu?

Arhitektid on ju ikka arhitektuurile keskendumiseks ja muinsuskaitsjad mälestistele tähelepanu pööramiseks. Siiski tahame anda laiemat nõu, mitte ainult piirduda ühe-kahe valdkonnaga. Tavaliselt tegutsevad koos kakskümmend inimest ja kui tunneme, et me ei saa hakkama, siis kutsume rahvast juurde.
Mõnikord kirjutavad meile arvamuslugusid need, kes meil küll ei tööta, aga kes on oma eriala poolest head spetsialistid. Me oleme nii ka ühtlasi keskuseks, kuhu võib oma probleemiga pöörduda.

Kui palju poliitikud teiega konsulteerivad? Kas ainult enne valimisi?

Ei, minister ja ministeerium paluvad meilt paar korda aastas nõu olulisemates küsimustes, nagu mõne hoone lammutamine või ost. Aga kõike seda teeme mittepoliitilisel viisil, ma ei ole poliitik.

Miks oleks ka Eestile hea omada riigiarhitekti?

Oleks hea, kui oleks keegi nagu mina, kes oleks sõltumatu ja annaks head nõu. Et ei toimuks poliitikute ja äriinimeste vaheline dialoog , kus avalikkus üldse sõna ei saaks. Ma püüan arhitektuuri asjatundjana üldiseid huvisid esindada ja vahendada, sest poliitikutel, kes võimuga hõivatud, pole sageli arhitektuurist aimugi. Neile kulub hea sõltumatu eksperdi nõu marjaks ära, siis saavad nad langetada paremaid otsuseid.

Inimesed tavaliselt järgivad mu soovitusi. Siin võib olla olukord teine, kuna teie taust (okupatsioon ja kõik muu) on erinev, siin ei võeta ehk “rahva häält” nii palju kuulda kui Hollandis, kus see on väga tähtis ja kus tehakse palju tööd saamaks teada, mida inimesed planeeringutest arvavad.

Kas riigiarhitekt polegi siis vastavalt oma nimetusele nagu väike kuningas?

Ei, ma ei otsusta asju, lihtsalt põhjendan, vaidlen. Ja nii poliitikutel kui ka eraettevõtjatel on vaja head tunnustatud nõuandjat.

Kas saate anda meile mõningaid näpunäiteid, kuidas analoogilist ametit üles ehitada?

Hollandis pole ma enam üksinda, pool tööst teevad ära kolm lisanõustajat. Üks nõuandja tegeleb maastiku, teine infrastruktuuri, kolmas kultuurimälestistega. Töötame neljakesi koos, seega saame anda eri valdkondades “integreeritud” nõu, kus on peetud silmas kogu probleemide keerukust. Kui ainult üks inimene oleks otsustajaks, siis oleks talle ilmselt ka liiga suur poliitiline surve. Ka teil võiks olla pigem väike tiim.

Väidetakse, et meie seadused on liiga liberaalsed ning omanikukesksed. Kas sellises olukorras saab üldse midagi ära teha?

On kasulik, et ainult ettevõtjate tahtmisi silmas ei peetaks. Peaks olema siiski tasakaal era- ja avalikkuse huvide vahel. Linnavõimudel on ikka palju kaasa rääkida ja nad ei tohiks anda oma võimu kommertsturule, mis on huvitatud vaid kiiretest lahendustest ning hõlptulust. Need valed lahendused lähevad lõpuks väga kalliks maksma. Riigiarhitekt võiks olla siin nõustajaks, et leitaks parimad lahendused.

Mida nägite siin? Kas oli midagi huvipakkuvat?

Tallinna sadamaümbrus on siiani üsna tühi. Mõned uued majad olid head, mõned mitte. Sain aru, et enamik maast on erainvestorite käes. Siiski võiksite püüda teha võimalikult head paindlikku üldplaneeringut, kuna see kant on nii oluline. Mitte ehitada lihtsalt eraldi majasid, mille vahel oleks kole avalik ruum. ¬Pole vahet, et seda teostavad eraarendajad, aga mingisugune kvaliteedikontroll peaks siiski olema. Väärtuslike hoonete rajamine tuleb tegelikult ka firmadele lõpuks majanduslikult kasuks. Ma ei tea, kui palju siin on häid arhitekte, aga julgemalt võiks kasutada kohalike ¬kõrval välismaalasi, kellele vähemasti sadama-ala võiks küll korda minna.

Rohkem tolerantsust?
Jah. Aga olukord pole siiski nii hull, eriti palju pole veel rikkuda jõutud. Selge on see, et Tallinna vanad hooned on väga head, uute puhul tuleks ka parema arhitektuuri poole püüelda, sest muidu turistid lähevad ainult vanalinna ja see pole ärile kasulik.
Tore oleks, kui tehtaks sellele lisaks kaunis ranna-ala, mida võiksid vaatama tulla inimesed kõikjalt maailmast.

Hoiab kätt pulsil: Lisaks arhitektuuripoliitikaga tegeleb riigiarhitekti büroo paljude oluliste üksikobjektidega. Nii aidati leida arhitektuurivõistluse abil parim lahendus Hollandi riikliku kunstimuuseumi Rijksmuseumi hoone ümberkujundamiseks (autoriteks Antonio Cruz, Antonio Ortiz).

Erasmuse sild rotterdamis näitab teed: Igavast sadama-alast on saanud riigiarhitekti abiga efektne piirkond.