Mõisakool – pärand ja regionaalarengu toetaja

Näitus „Mõisakoolid – särama löödud pärlid” kuni 17. märtsini rahvusraamatukogu fuajeegaleriis. Näituse koostaja on Kuninglik Norra Saatkond, tekstid on kirjutanud Nele Rohtla ja Anton Pärn, fotograafid Toomas Vendelin ja Peeter Säre.

Küllap on nii kodu- kui välismaised huvilised korrastatud mõisakoolide juurde sattudes märganud silte infoga „EE A grants – Norway grants”. Norra toetusrahaga on viimastel aastatel restaureeritud Eestis üheksa mõisakooli: Väätsa, Puurmani, Laupa, Koigi, Olustvere, Kiltsi, Kõpu, Rogosi ja Vasta. Rahvusraamatukogus avatud näitusele on neist valitud kuus, mis tegid läbi kõige suurema muutuse, s.t restaureeriti mõisa peahoone. Uuringuid ja restaureerimistöid on tehtud paljudes mõisakoolides nii riigi kui omavalitsuste toel, aga kõige suurem ehk n-ö keldrist pööninguni restaureerimine on saanud teoks tänu välisabile.

Mõisakoolide kontekstis on see toetusmehhanism ammu „Norra rahaks” muutunud, kuigi oma panus on siin veel kahel riigil. Mida see toetus endast kujutab? Euroopa majanduspiirkonna laienemisega kaasnes kokkulepe, mille järgi kolm Euroopa Liitu mitte kuuluvat riiki Norra, Liechtenstein ja Island toetavad viitteist liikmesriiki. Toetamise eesmärk on vähendada sotsiaalseid ja majanduslikke erinevusi ning hõlbustada ühisturul toimimist. Esimesel toetusperioodil 2004–2009 käisid doonorriigid välja 1,167 miljardi euro suuruse summa, millest Eesti investeeringu- ja arendusprojektidele jagus 32 miljonit. Sellest omakorda ligi veerand (8,2 miljonit) eraldati kultuuripärandi programmi kaudu mõisakoolide restaureerimiseks. Kogu skeemi uurides võib näha, et mitmetes riikides on just kultuuripärandi ja keskkonnakaitse projektid olnud mahult suurimad.¹

Kõrvaltvaatajana leian, et mõisakoolide programm õnnestus nii teemavaliku kui tulemuse poolest. Meie ehitusmälestiste kehv seisund ei ole saladus. Küllap oli valikuvariante toetuse paigutamiseks mitu, kuid norrakate „erisoov” oli toetada just väljaspool suuri keskusi asuvaid ja noortele mõeldud hooneid. Selleks hetkeks oli kultuuriministeeriumis sobivalt käimas riiklik mõisakoolide toetamise programm ning välisabi liideti sellega.

Raske on ette kujutada mälestiste rühma, mille restaureerimisel kasutajate ja kasusaajate arv oleks suurem kui nende koolide puhul. Mõisasüda, kus tegutseb kool, on haridusasutuse, sageli paikkondliku kultuurikeskuse ja vaieldamatult ka turismiobjekti kombinatsioon. Lisaks haridusasutusele toimivad mõisakoolid üha rohkem kohalike keskustena, kus võib asuda raamatukogu, käia koos huviringid või leida koha väike muuseum. Mõisakoolid võõrustavad kontserte, seminare ja näitusi ja aitavad selliselt kaasa nii turismi kui kohaliku väikeettevõtluse edendamisele. Seega ei kulu mõisakoolide toetuseks mõeldud summad sugugi ainult „betooni” peale (mälestise puhul peaks ütlema nt „lubja” peale), vaid see toetus jõuab väga erinevate sihtgruppideni.

Et riik ei koliks inimese juurest ära

Õpikeskkonna parandamine mõjutab otseselt õpilasi ja motiveerib õpetajaid. Tasemel õppeasutuse olemasolu on ka üks eeldus maapiirkonda kolimisel või sinna jäämisel. Mõisakoolide programmi laiema mõjuna ongi silmas peetud maakohtade ja sealsete inimeste sotsiaalmajandusliku arengu ja seeläbi regionaalarengu mõjutamist. Et siinkohal mitte naiivselt mõjuda, kulub ära pilk numbritele. Mõisakoolide võrk katab Eestit üsna ühtlaselt (maakondadest pole mõisakoole vaid Tartu- ja Saaremaal)² ja selle toetamisel on tugev piirkondlik mõju: iga viies maakohas asuv algkool paikneb ajaloolises mõisahoones. 1919. aasta maareformi tulemusena anti hulk sobiva suurusega ja sobivas asukohas mõisaid koolide kasutada. Nii on paljud mõisahooned, mida me praegu ühe atraktiivsema osana oma pärandist välja käime, säilinud just tänu koolivõrgule. Tänaseks on mõisates töötavaid koolelasteasutusi järel 59: 42 alg- või põhikooli, 7 kutsekooli, 6 keskkooli, 3 erivajadustega laste kooli ja 1 rakenduskool. Eelmisel õppeaastal oli neid veel 62.³ Neist umbes 20 võib pidada korrastatuks, ülejäänud ootavad endiselt taastamist. Toetust taotlevate koolide elujõulisusele annab oma hinnangu haridus- ja teadusministeerium. Toetuse saaja ehk kooli omanik (enamasti on see omavalitsus) peab garanteerima kooli jätkamise vähemalt seitsme aasta vältel pärast toetusperioodi lõppu.

Ka restaureerimise mõttes on asi õnnestunud. Pean silmas arhitektide ja restauraatorite tööd, mis mälestiste puhul harva probleemideta kulgeb, kuid mis siinkohal on professionaalsuse eest mitu kõrget tunnustust teeninud. Kahe mõisakooli restaureerimisprojekti autorid on pälvinud kultuurkapitali aastapreemia: 2010. aastal sai Jaan Jõgi restaureerimispreemia Laupa mõisakooli ning 2011. aastal Nele Rohtla Kiltsi mõisakooli restaureerimisprojekti eest. Ka muinsuskaitseamet on neid tunnustanud. Kui seda võib aga pidada rohkem siseringi tunnustuseks, siis see, et arhitektuuri sihtkapitali žürii „märkas” teist aastat järjest just mõisakoolides tehtut, räägib märksa laiemast tähelepanust arhitektide, sisearhitektide jt hulgas.

Uus periood: säilitamine kasutamise kaudu

Ka Norra riik hindas mõisakoolides tehtu edukaks ja nende soov on jätkata. Uuel programmiperioodil saavad kõigis valdkondades tingimuseks koostööprojektid ja igasse programmi on kaasatud partner doonorriigist. Kultuuriministeerium teeb koostööd Norra muinsuskaitseametiga, mis kuulub sealse keskkonnaministeeriumi alluvusse. Lisaks restaureerimisele on plaanis toetada arendus- ja koostööprojekte. Mõisakoolide omanikele pakutakse välja koos Norra partneritega projektides osalemist, et kujundada mõisakompleksidest maapiirkondade tõmbekeskused, võimaldada kohalike kogukondade läbikäimist omasarnastega Norras jms. Kõige selle eesmärk on suurendada veelgi enam mõisakomplekside kasutust ja pikendada nende lahtiolekuaega avalikkusele. Mõisate kasutusvõimaluste laiendamine ja sealjuures avaliku ligipääsu tagamine muudab piirkonna atraktiivsemaks ja lõpuks tugevdab ka kohalikku identiteeti.

Uue n-ö jätkuperioodi moto on „säilitamine kasutamise kaudu”. Kas see on muinsuskaitse teema? Meil on mälestiste kaitse rõhk sageli rohkem selle korralduslikul ja seadusandlikul küljel, mitte eesmärgil, kuigi tegeleda tuleks kõigi seotud probleemidega. Vaatame korraks Norra muinsuskaitseameti tegevust. Neil on pikk kogemus kultuuripärandi väljapakkumisel väärtusliku ühiskondliku ressursina ja pärandi rakendamisel piirkondade, ettevõtluse ja avalikkuse heaks. Ehitustöö on ainult üks samm, kuigi pikk ja kulukas. Sellele peab eelnema kultuuriväärtuslikele hoonetele sobiva kasutuse leidmine. Tõenäoliselt saab meil lähiaastate väljakutseks hinnata restaureerimis- ja konserveerimistööde perspektiivikust ka mälestiste kasutuse seisukohast: meil on küll ressurssi rikkaliku pärandi mõttes, kuid ei jätku vahendeid selle kõige säilitamiseks.

Olukorras, kus maakohti kimbutavad koolide sulgemine ja teenuste kadumine, on mõisakeskuste jätkusuutlikuks kasutamiseks vaja kaasata kohalik elanikkond, kohalikud ettevõtjad, turismitööstus jne. Seda silmas pidades on kirjutatud ka uus programmitaotlus, millele lõplik hinnang peaks tulema paari kuu jooksul. Seniks võib igaüks restaureeritud mõisakoole ja neis käima lükatud tegevust ise kaeda. Kui mitte varem, siis suvise mõisamängu „Unustatud mõisad” ajal.⁴

1 www.eeagrants.org
2 Vt kaarti www.hot.ee/emky.
3 Andmed Haridus- ja Teadusministeeriumist.
4 www.unustatudmoisad.ee