Mõningatest muinsuskaitse seaduse aspektidest

Jaan Tamm
Allikas: Sirp

Kui enne oli mitu väikest lõhkist küna, siis nüüd ehitatakse ühte suurt ja seda suuremate aukudega.       

Viimase aja ajakirjandusest on mitmel korral läbi jooksnud muinsuskaitse temaatika. Selleks on põhjust andnud muinsuskaitseseaduse eelnõu, mis on riigikogu menetluses, ja jõudnud juba läbida ka esimese lugemise. Täpsemalt on riigikogu bürokraatias 806 SE I tähistuse saanud dokument „Muinsuskaitseseaduse ja sellega seonduvate teiste seaduste muutmise seadus”. Eesti õigusloomes on üha  sagenenud seaduste puuduste lappimine seaduse muutmisega. Reeglina on selle põhjuseks seaduse vananemine või uue õigusliku situatsiooni kujunemine. Antud juhul on seaduse muutmise põhipõhjus uutes allveearheoloogia ja detektoristidega seonduvates probleemides.      

Ägedamad siseriiklikud vaidlused allveearheoloogia teemal said maha peetud juba viisteist aastat tagasi, kui kodanikuühenduste poolt olid eestvedajateks Paap Kõlar ja Viktor Siilats. Vaidluste tulemusena leiti ka terve rida mõlemat poolt rahuldavaid lahendusi, mis vahepeal üsna tuliseks läinud mõttevahetust maandasid. Reguleeritud või veelgi enam – reguleerimata detektorismiga ehk nn mustade arheoloogidega polnud siis veel probleeme. Vastavad riistad olid küll Eestis olemas, kuid neid kasutati eelkõige mitmesuguse uurimis-, projekteerimis- või ehitustegevuse valdkonnas. Olukord muutus aga kardinaalselt uuel aastatuhandel. Sellesse protsessi  lisasid tuld veel Talibani kukutamine Afganistanis ning kultuuriväärtuste kaitsmise seisukohalt küllaltki ebaõnnestunud sõjaline invasioon Iraaki. Esimene avas vahepeal suhteliselt kontrolli all olnud narkokaubanduse kanalid Aasiast Euroopasse ka kultuuriväärtuste smugeldajatele. Teine põhjustas aga UNESCO ja selle ekspertorganisatsiooni ICOMOSi poolt hoiatatud kutuuriväärtuste röövi Iraagi muuseumidest ning kinnismälestistelt. Röövitud  kauba sihtkohapaikadeks said USA ja Euroopa. Seejuures ei pakutud kaupa mitte ainult althõlma, vaid sageli jõudis see prestiižsete oksjonide kaudu nii mõnessegi tippmuuseumi. Nagu mõni aasta tagasi Tallinnas kultuurija kaitseministeeriumi initsiatiivil toimunud Haagi konventsiooni teise lisaprotokolliga (reguleerib kultuuriväärtuste kaitset relvakonflikti korral) seonduval konverentsil esinenud USA ja Briti eksperdid, kellest mitmed  olid olnud algusest peale kohal ka 2003. aastal Iraagis, kujukalt kirjeldasid, kasutati röövitud kultuuriväärtuste transpordiks Euroopasse ja USAsse narkokaubandusest tuntud kanaleid.   

Arvestades asjaolu, et kogu maailma illegaalses kaubanduses on kultuuriväärtuste ebaseaduslik sisse- ja väljavedu nende päritolumaadelt kujunenud narko- ja relvaäri kõrval käibelt kolmandaks valdkonnaks, siis ei peaks ka imestama, miks allveearheoloogia ja  detektorismi probleemidele kogu maailmas nii palju tähelepanu pööratakse ja püütakse saada seda kontrolli alla. Igaveseks on möödas romantilised ajad, mil J. Y. Cousteau’ ja E. Gagnani 1943. aastal leiutatud avatud hingamissüsteemiga akvalangidega meresügavuste vallutamine ning tundmatute laevavrakkide avastamine oli vaid teadlaste pärusmaa. Nüüd võib mõõduka raha eest igaüks tellida vajaliku varustuse Interneti-poest. Sama lugu on ka  detektoritega, nendegi soetamine pole eriti keerukas ega kulukas. 

Ebaseadusliku allveearheoloogia ja detektorismi leviku poolest ei ole erand ka Eesti. Muidugi pole meil vee all või maapõues midagi võrreldavat Bagdadist või Afganistani territooriumilt leitavaga, kuid oma väärtus on sellelgi. Lisaväärtuse annab aga asjaolu, et Pärsia või Afganistani kiltmaaga võrreldes on Eesti Euroopa turule lähemal, vaid paari lennutunni kaugusel. Eesti kuulumisega Schengeni viisaruumi ning Euroopa Liitu on pühitud  viimasedki tõkked inimeste (ja ka kaupade) vaba liikumise teelt. Koos ülejäänud kaheteistkümne viimati Euroopa Liiduga liitunud maaga on Eesti kultuuriväärtustega ebaseaduslikele äritsejatele eriti atraktiivne territoorium ning praegu liitumisläbirääkimiste kutset ootav Türgi on veel üheks sillaks sel teel. Pole mingi saladus, kuigi sellest vähem räägitakse, et taastunud on Eesti sidemed ka nõukogudeaegse antikvaarsete leidude äritsemise ühe põhikeskuse – Peterburiga. Miks peakski vene naftamiljonär minema kaupa ostma vanast Euroopast, kui võib seda oma endisi kanaleid kasutades teha Eestis.       

Siinkohal veidi menetletava seaduse üldideoloogiast. Nagu seaduse seletuskirjast lugeda, on selle koostanud muinsuskaitseameti peadirektor Kalev Uustalu, ameti õigusnõunik Sigrid Keskküla ning kultuuriministeeriumi õigusosakonna nõunik Peeter Papstal. 

On ammu teada ja tuntud tõsiasi, et iga kirjutis on oma autorite, õigemini nende elukogemuse nägu vastavas valdkonnas. Seda on eriti selgelt tunda ka nimetatud eelnõu lugedes. Kui allveearheoloogia ja detektorismi puhul on seadusel veel selge loogika, siis ülejäänud osas on eelnõu koostajad püüdnud kõrvaldada eelmise seaduse rakendamisel ilmnenud väiksemaid probleeme sellega, et on koondanud sellekohased sisulised ja tehnilised muudatused  ühte eelnõusse. Piltlikult öeldes: kui enne oli mitu lõhkist küna, nii et igaühe puhul sai leket veel kuidagigi peatada või minimeerida, siis nüüd on tegemist ühe suure lõhkise künaga, kust väljavoolu pole meneteldavat seaduseelnõu praegusel kujul vastu võttes lootustki peatada.       

Kui seni oli muinsuskaitseseaduste läbivaks jooneks põhimõte, et mälestisi kaitseb eelkõige vastav seadus, siis praeguses eelnõus on otsustavaks teguriks kerkinud hoopiski  muinsuskaitseamet (vahel harvadel juhtudel ka kultuuriministeerium, kes peab mõne seaduse toimimiseks vajaliku rakendusliku määruse või ettepaneku vabariigi valitsusele vormistama). Lugedes § 12 toodud muinsuskaitselise tegevuse loetelu, võib mälestise omanik (sealhulgas riik ise) üldrahvaliku pärandiga ja selle kaitsevööndiga teha kõike, mida vaid soovib (nagu viimase aja praktika on näidanud, ka lammutada), vaja on vaid muinsuskaitseametist  saada kirjalik luba ja kooskõlastus.     

Seega ei seisne mälestiste kaitse enam seaduse täitmises, vaid taandub muinsuskaitseametnikelt vastavate lubade väljavõlumisele või, mis veelgi lihtsam, küllalt mõjukate isikute leidmisele, kes saavad ametnikele vastavaid korraldusi jagada. Leheruumi kokkuhoidmise huvides, tahtmata ühtegi halba näidet teistele eelistada, loobun konkreetsetest näidetest.  Vaid mälestise teisaldamine (mis tegelikult on ju hävitamine) on antud ministri pädevusse. Ülaltoodut lühidalt kokku võttes võib öelda, et veel kümmekond aastat tagasi meie seadusandluses valitsenud mälestiste kaitsmise vajadusest tulenenud horisontaalsuse printsiip on asendunud tüüpilise, bürokraatlikule ühiskonnale iseloomuliku tsentraliseeritud vertikaalsusega, nii et sageli ei otsustata mälestiste saatust mitte muinsuskaitselistest  põhimõtetest lähtuvalt, vaid hoopiski päevapoliitikast (või, nagu näitavad pretsedendid, koguni parteipoliitikast) tulenevalt. Anakronismina, kuigi veel mõni aega tagasi kurgi kõverust määranud Brüsseli direktiiviga võrreldes ehk mitte isegi üllatava detailina, on seaduseelnõusse sisse kirjutatud mälestise kirjeldamiseks mõeldud teabekandja mõõdud. Ometi on Tallinna vanalinna pikaajaline praktika kujukalt tõestanud, et kahes keeles  teksti jaoks piisab täiesti viis korda väiksemast tahvlipinnast. Võib-olla on tegemist mõnele tulusale äriideele lausa seadusega fikseeritud tee sillutamisega? 

Et seaduse koostajad ei ole endale täiel määral aru andnud, mida toob kaasa uute parandusettepanekute rakendamine tegelikkuses, näitab see, et üheks parandusseaduse keskseks põhjuseks olevate allveearheoloogiliste objektide haldajaks on ette nähtud muinsuskaitseamet. Iseenesest polekski selles  midagi imelikku, kui selleks oleks ette nähtud ka ressurss. Kogu töö loodetakse aga ära teha ühe inimese lisamisega senisele koosseisule. Selles kontekstis tasuks vahest meenutada riigikontrolli hiljutist akti ja seal välja toodud seniste jääktööde loetletu. Eelnõu seletuskirjastki võib lugeda, et Rootsis, kus vastav tegevus meist vähemalt paarkümmend aastat ees ja suurepärased andmebaasid olemas, on analoogse valdkonnaga seotud peaaegu nelikümmend  korda rohkem inimesi (meile ülekantuna tähendaks see, et kogu praegune muinsuskaitseameti töökas kollektiiv peakski ainult allveearheoloogilise pärandiga tegelema). Muinsuskaitset nii siseriiklikult kui rahvusvaheliselt rakendusliku külje pealt tundva inimesena tahan öelda, et muudatusi seaduses on kindlasti vaja. Kas neid on vaja aga sellisel ülepeakaela koostatud, vaid muinsuskaitse rahvusvahelist aspekti silmas pidaval, kuid  siseriiklikult vaid kosmeetiliste paranduste kujul, pole ma küll kindel.