Mõtteid Eesti Kultuurkapitali arhitektuuripreemiatest

Peab tunnistama, et kultuurkapitali 2011. aasta arhitektuuripreemiate žüriil sel korral väga pikki töömärkmeid esitada ei ole. Nii ehitistevaest aastat ei mäletagi ning meie sügisene ringsõit ei hõivanud sel korral täis töönädalatki. Mulle siiski meeldib, et möödunud aasta oli teistsugune põhjusel, et jäävaid väärtusi kandvate sümbolehitiste kõrval andsid endast märku asjad, mis loodetavasti nihutasid avalikkuse silmis natukenegi paigast arhitektuuri tardunud tähenduspiire. Üldine hoiak eeldab arhitektuurilt püsivust, vastupidavust ja tugevust – sellisena tasub arhitektuur ennast ära. Hea arhitektuur võib kerkida ka viivuks, püsida ühes hetkes ja siis füüsilisest ruumist kaduda, jättes loodetavasti jälje mõtlemisse, mis mõjutab tulevikus reaalses ruumis sündivat.

Kultuurkapitali aastapreemia andmine Juta Lemberile Peterburi Jaani kiriku interjööri eest võib tunduda ootuspärane, kuivõrd suured preemiad kipuvad ikka minema avalikele ehitistele, mille sümbolväärtust riiklik preemia omakorda taastoodab ja kinnistab. See otsus ei sündinud seda laadi mõttestambi tulemusena. Esitatud valikust (seal olid näiteks ka Ahhaa keskus Tartus, Ämari lennubaas, NO99 Põhuteater, mõned koolimajad, ajaloomuuseumi Suurgildi hoone ruumi- ja ekspositsioonilahendus, lisaks omas elemendis sümpaatsed elamud, aga ka pikk nimekiri arhitektuurseid väikevorme ja installatsioone) eristus Jaani kiriku ruum kuidagi silmapaistvalt „intelligentsena” – paremat sõna siinkohal ei leia. Sümpaatne on Mari Kurismaa lihtne kokkuvõte Juta Lemberi töö kohta: „Talle on omane sentimendivaba eestlasliku identiteedi konstrueerimine. See on seotud nii Skandinaavia modernismitraditsiooni kui meie kohaliku 1960. aastate minimalistliku modernismi tunnetusega ning seetõttu peetakse Juta Lemberit erialainimeste ringis üheks paremaks ajastute vahele silla ehitajaks, kes on seotud olnud nii presidendi kantselei, Estonia teatri, aga ka näiteks Pirita olümpiapurjespordikeskuse interjööridega”.

Maastikuarhitektuuri- ning restaureerimispreemia kandidaatide nimekiri oli erakordselt napp. Pärnu Vallikääru tänapäevane pargilahendus ajaloolises linnakindlustusvööndis (autorid Kersti Lootus, Kiur Lootus, Siim Lootus, Katri Soonberg ja Heidi Viilop) pälvis tunnustuse, olles ainus kandidaat selles kategoorias. Sellegipoolest on see hea näide, kuidas avaliku ruumi kujundamisega saab tuua inimesed linna aega veetma. Selle teadvustamise ning linnaparkide süsteemse korrastamise eest otsustati tunnustada ka Pärnu linnavalitsust.

Nagu möödunud korral läks nüüdki restaureerimispreemia mõisakoolile, mitte spaamõisale (sel aastal oli nomineeritud veel Saka mõis). Võidutöö, Nele Rohtla kavandite alusel restaureeritud Kiltsi mõisahoone, on õigupoolest üsna mitmekihiline ja sopiline maailm just tänu hoone kirjule ajaloole, mis sisaldab nii vasall-linnuse kihistust kui meresõitja von Krusensterni ajajärku. See kõik on omakorda integreeritud tänapäevastesse kooliruumidesse, mis hetketi mõjus salapärase fantaasiavõi filmimaailmana.

Riiklik tunnustus tähistab enamasti (kultuuri) praktika ja tegevussuundade teatud mõttes etableerumist, käidud teed ja saavutatud kõrgpunkti. Kulka preemiate puhul on siiski täiesti võimalik selline mõtlemine pea peale keerata põhjusel, et siin otsustavad preemiate üle kolleegid, kes teinekord näevad vajadust riiklikku aupaistesse lükata ja nii tähelepanu tõmmata tegemistele ja mõttesuundadele, mis on alles oma tee alguses, aga tuleviku seisukohalt ääretult vajalikud ja vastutustundlikud. Harjumuspäratutena võivad need mõnel siiski vererõhku tõsta – peamiselt neil, kelle soov on näha arhitektuuri sündimas vaid raha „õigustatud” kasutamisest.

Arhitektuuripreemia pälvis sel korral ehitis, mis seisis linnaruumis vaid mõned kuud: praegu ei ole seda hoonet enam olemas. NO99 Põhuteatrist (autorid Maarja Kask, Karli Luik, Ralf Lõoke, Pelle-Sten Viiburg, Ene-Liis Semper) on palju kirjutatud teatriarvustustes ja lugematutes arhitektuuriajakirjades ja -blogides, seepärast ei ole mõtet siin pikemalt peatuda selle vormi, materjali, koha ja ajutisuse kontseptsiooni seostel. Žüriiga leidsime, et Põhuteatri suurim väärtus seisneb arhitektuuri kui sündmuse esiletoomises. On selge, et ruum peab lahendama hästi konkreetseid ülesandeid, täitma vajadusi ja tingimusi. Ülimalt ratsionaalse planeerimisega ning sellele allutatud mõtlemisega ei ole kuidagi võimalik mõõta üht mõnusalt veedetud suvepäeva keset linlikku melu, aga ometi võib ka sellist elamust arhitektuurikogemuseks nimetada.

Paljuski samadel põhjustel premeeriti arhitektuurialase tegevuse kategoorias linnainstallatsioonide festivali „LIFT11” kuraatoreid Margit Argust, Margit Aulet, Ingrid Ruudit ning Maarin Ektermanni, kes olid esimese niivõrd mastaapse avaliku ruumi kasutuse ja kontrolli all hoidmise teemale keskendatud ürituse eestvedajad. „LIFT11” installatsioonid olid ka eraldi esitatud „väikevormi” või „linnadisaini” kategooria preemianominentideks. Leidsime siiski, et seda üritust ei ole õige hakata lahti võtma, sest selle eesmärk ei olnudki pakkuda konkreetseid lahendusi, mistõttu oli ka installatsioone üsna võimatu panna üksteisega konkureerima. Kõikide „LIFT11” festivali aktsioonide ja teoste – olgu see kallis Tetsuo Kondo kuulsa pilveraja „Cloudscapes” töötlus Kadriorus metsarajana, kultuurikilomeetriäärsed lo-fi-projektid või kriitiline korstnaaktsioon vanalinnas – mõte oli ärgitada märkama avalikku ruumi (või selle puudumist), selle kasutusvõimalusi ja elamuslikkust.

„LIFT11” peamise konkurendi Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB ) mõju saab hinnata vahest edasiste ürituste järel. Ma olen üha rohkem veendunud, et sellest peaks kujunema meile olulisem asi, kui Veneetsia biennaalil nui neljaks osalemine – vähemalt, kui on küsimus raha suunamises. Üha enam on tunda, et rahvusvahelisel areenil sümboolset kapitali teenides jääb kodus ruumilise sfääri ja sellest arusaamise osa mitme valdkonna poliitikas ja otsustes aina marginaalsemaks. Tagumine aeg on hakata olukorda muutma.