Muinasjullede pealetung
Karin Paulus
Interneti-aadressil http://www.hot.ee/puulinn/ ripub avalik kiri, kus juhitakse kultuuriministeeriumi, muinsuskaitseameti, Tallinna Kesklinna Valitsuse ja Tallinna Kultuuriväärtuste Ameti tähelepanu sellele, et paljude ajalooliste puitmajade säilimine on praegu ohus. Noored restauraatorid leiavad, et põnevat puitarhitektuuri tasuks alles hoida ka väljaspool miljööväärtuslikku ala. Ka vaeste inimeste tüüpilised elumajad võivad olla ajalooliselt põnevad. “Paljudele hoonetele ja kvartalitele on juba lammutusload välja antud. Selline tegevus vähendab piirkonna linnalist mitmekesisust, miljööväärtuslikku ligitõmbavust, ajaloolist väärtust ja pikemas perspektiivis atraktiivsust investeeringute või turismi suhtes. Hävimise on ohus vanem, 19. saj. II poolest pärinev hoonetüüp, mis asub sageli kesklinna lähedastes kinnisvaraarenduse surve all olevates ajaloolistes eeslinnades (Pleekmäe, Tartu maantee ümbrus, Torupilli, Uus-Slobodaa). Meie puitarhitektuuri väärtus seisneb eelkõige selle erakordses rohkuses ning vaheldusrikkuses,” kirjutavad Eesti Kunstiakadeemia Restaureerimiskooli üliõpilane Maarja Tüür ja doktorant Olari Kärmas.
Kust on pärit selline idee? Olari Kärmas: “Otseseks tõukeks või siis viimaseks piisaks sai Kadriorus Kadri teel asunud kahe puumaja lammutamine kevadel, millest tekkis idee üldsust probleemist teadvustada. Loomulikult on soov, et selles küsimuses midagi kiiresti ette võetaks, kuid esialgu on oluline kära tekitamine ja tähelepanu juhtimine, sellest peaks ideaalis juba edasi sündima konkreetsemad sammud.”
Mida tahetakse saavutada? Maarja ja Olari: “Sooviksime, et antud objektid võetakse kiiresti ajutise kaitse alla; teostatakse täiendavad II maailmasõja eelsest perioodist pärineva puitarhitektuuri arhitektuuriajaloolised ja linnaehituslikud ekspertiisid; määratletakse nende ehitiste ning gruppide väärtused; kaalutakse võimaluse korral miljööväärtuslikest aladest välja jäävates piirkondades väiksemate linnakaitsealade loomist.”
Kärmase sõnul on asi suisa päevade küsimus: “Lausa traagiline on see, et aktsiooni ettevalmistamise käigus on lammutatud kaks maja, millest tehtud pildid on kardetavasti viimane dokument neist ehitistest. Uus-Slobodaas Kollasel tänaval ning Keldrimäel Väike-Liivamäe 1 paiknenud hoone.”
Maarja Tüür lisab: “See, et tunneme huvi Tallinna puitasumite saatuse vastu, on erialaselt üsna loomulik.” Kogutakse ka allkirju internetilehel ja kunstiakadeemia üliõpilaste seas. “Soovimegi anda selle kirjaga võimaluse kõigile neile, kellele Tallinna puitarhitektuuri massiline lammutamine ei meeldi, aga kellel üksikisikuna pole voli ega võimalust seda soovi ametiisikutele väljendada,” selgitab Tüür.
Kärmas: “Esialgu on asjast kuulnud vaid Restaureerimiskooli pere ning sõbrad ja tuttavad, loodetavasti koguneb allkirjade näol suurem toetajate ring.”
Kas tegemist on rohkem tähelepanu juhtimise või loodavad noored restauraatorid tõesti, et ametkonnad võtavad ette?
Maarja Tüür: “Meie eesmärk pole erinevatele ametkondadele näpuga näidata ega neid süüdistada. Aga ilma muutuseta riiklikus kultuuripoliitikas pole ka neil jõudu kaitsta Tallinna puitarhitektuuri tervikuna. Eriti arvestades Tallinna võimalikku saamist kultuuripealinnaks aastal 2011 on meile vaja ka muid huvitavaid nähtusi peale vanalinna. Lammutades vanimaid kihistusi oma puitarhitektuuris mängime rumalalt maha ühe oma tõmbenumbritest.”
Valisin võrgulehelt välja mõned hooned. Tsaariaegsete majade uurija Oliver Orro, olgem ausad, kõik puumajad ei ole just teab kui kaunid. Väga raske on paljudel mõista, et selline lagunenud töölismaja Rapla tänaval on väärtuslik.
Pärnu maantee üle-raudtee-osa, nn Kitseküla puhul pole küsimus mitte niipalju üksikobjektide kaitse alla võtmises, vaid piirkonna tulevikus üldisemalt. Seni pole selle piirkonna väärtusi justkui üldse märgatud. Kahjuks. Just lihtsa töölismaja arengut 1890. aastatest kuni 1940. aastani saab siin jälgida lausa nagu muuseumis, elamuarhitektuuri tüpoloogiline mitmekesisus sellel väikesel territooriumil on lausa hämmastav. Mingis mõttes on selle kandi tugevuseks just tõik, et linnajaol pole väga kindlat “oma nägu”, see võimaldab väga intrigeerivaid jalutuskäike läbi arhitektuuriajaloo erinevate etappide. Siin väärikski säilitamist situatsioon, kus kõrvuti on jõukam ja kehvem, uuem ja vanem, lihtsam ja kaunistatum elamu. Selles kontekstis on ka küünitaoliselt lihtsatel tsaariaegsetel majadel oma väärtus ning võlu. Esialgu oleks siin vaja lihtsalt ühte korralikku arhitektuuri-ajaloolist uuringut (hoonestuse inventariseerimist), edasi võiks äkki tõesti kaaluda uue miljööala moodustamist. Sama kehtib ka Kadrioru Uus-Slobodaa kohta.
Tondi 14. Selliseid ubrikuid on pooled eesti linnad täis. Mida selline arhitektuur peaks säilitades illustreerima?
On maju, mida peame kaitsma, sest need on sedavõrd uhked ja suurejoonelised, oma ajastu kõige moodsaimad ja kaunimad. Kuid on ka maju, mis, vastupidi, väärivad tähelepanu just seetõttu, et nad on nii “koledad”, st. sedavõrd arhailised, algelised ja ehedalt lihtsad. Vernakulaarse arhitektuuripärandi kaitse on omalaadne valdkond, kus eripärase asemel väärtustatakse tüüpilist. Lisategurina mängib kaasa see, et mõnedel juhtudel on säilinud terve elukondlik kompleks – pesuköök, kartulikelder (Tondi 14 puhul välikemmergud ja vändakaev õuel!). Tundub küll, et mingit liiki “uberikke” on palju, kuid ühel hetkel võime ehmatusega tõdeda, et nüüd pole meil neid säilinud enam mitte ühtegi. Selle konkreetse maja puhul pole ma säilitamise võimalikkuse suhtes kahjuks väga optimistlik, kuigi asukoht on strateegiliselt ülioluline – siinsamas kõrval asub Liivi sõjas hukkunud linlasi meenutav iidvana nn Marta tänava rist, viiekorruselist majakolossi selle kõrval nagu näha ei tahaks ja see omal moel romantiline hütike sobiks siia (muidugi korda tehtuna) edaspidigi ideaalselt.
Faehlmanni 39. Jeesus, see on juba kokku kukkumas. Mis siin unikaalset on?
Esiteks, näita mulle Tallinnas teine samasugune puumaja? No ega ikka ei näita. Unikaalsust on siin seega nii, et vähe pole. Aga tegelikult polegi siin tähtis üksikobjektide unikaalsus, vaid vajadus säilitada tänavanurga imeliselt intensiivne miljöö. Kõige omapärasem on siin vist hoopis julgelt teravanurksele krundile paigutatud vastasmaja aadressiga Wiedemanni 2, kuigi, ega näiteks teisel vastasnurgal olev Vesivärava 40, mille vanem osa 18. sajandist pärineda võib, ka kehv maja ei ole. Minu meelest on Widemaani/Vesivärava/Faehlmanni nurk üks fantastilisemaid kohti Kadriorus. Ega siin ei ole tarvis neid üksikobjektidena kaitse alla võtta, aga nende majade hindamine väheväärtuslikuks uues Kadrioru ehitusmääruse projektis on küll natuke ehmatav. Ja mis kokku kukkumisse puutub: väljastpoolt vaadates seda hinnata ei saa. Tihti on lagunenud laudisega 19. sajandi maja seinapalgid tegelikult tugevad ja, vastupidi, väljastpoolt täiesti kobe eestiaegne maja võib olla otsast otsani majaseent täis.
Pirita tee 8. Tõeliselt armas “villake”, miks see küll muinsuskaitse alla pole?
Tont seda teab, miks ta ei ole. Aga ega kõiki linna vanu maju ei saa ka muinsuskaitse alla võtta. Muinsuskaitse ei ole tegelikult miski imerohi – kui ikka omanikul tõesti ei ole mingeid võimalusi ega ka erilist soovi laguneva objekti korda tegemiseks, siis on ka muinsuskaitse üsna jõuetu. Jah, selliste olukordade lahendamiseks on oma seadusandlikud mehhanismid, kuid kuni need rakenduvad, jõuab mõnigi maja juba päris kokku kukkuda. Ja Eesti riigil ega kohalikel omavalitsustel pole ju ka nii palju raha, et kõiki eraomandis olevaid vanu maju riigi- või munitsipaalvahenditest remontima hakata. Pealegi toimib tsaariaegsete puumajade (ja tegelikult mitte ainult nende) puhul omalaadne suletud ring: mida parem arhitektuuriajalooline säilivus, seda halvem tehniline seisund ja vastupidi. Veel, erinevalt Egiptuse püramiididest või gooti katedraalidest, pole eeslinnade puumajad üldse igaviku jaoks ehitatud. Need on ehitatud inimestele elamiseks. Ja kui inimesed seal ikka enam elada ei taha, siis… jah, on, nagu on. Öeldu aga ei tähenda, et me ei peaks 19. sajandi ja 20. sajandi alguse puitarhitektuuri (ja muide, ka kiviarhitektuuri) kaitse valdkonnale rohkem tähelepanu pöörama. Peame küll.