Muinsuskaitse 2011. aasta saavutused

Muinsuskaitse aastaraamat 2011. Toimetanud Mari Loit ja Kais Matteus. Kujundanud Tuuli Aule. Muinsuskaitseamet, Tallinna Kultuuriväärtuste Amet ning Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja restaureerimise osakond, 2012. 128 lk.

Enamik viimase muinsuskaitse aastaraamatu 44 kirjutisest tutvustab 2011. aastal valminud tähtsamaid muinsuskaitselisi töid, ennistatud ja korda tehtud ehitisi ning seal leiduvaid kunstiteoseid. Selle kõrval tehakse juttu ka muinsuskaitseseaduse parandustest, planeeringutest, ehitusarheoloogiast, pärandi ajaloost, tehnoloogiast, laia maailma muinsusasjadest Gruusia ja Jaapani näitel, lisaks kroonika ja uute trükiste tutvustus.

Muinsuskaitseseaduses tehtud muudatustes kajastub aastaid „mustade arheoloogidega” peetud tagajärjetu sõda. Nüüd on jõutud arusaamani, et parem on teha nendega koostööd. Saame teada ka seda, et teisaldatud mälestis on parem kui hävinud mälestis – parandatud seadus lubab elule jalgu jäänud hooned teisaldada sobivasse kohta. Ka saab edaspidi mälestisi lihtsamalt ja odavamalt remontida, enam ei pea koostama eritingimusi ja projekti ega hankima Muinsuskaitseameti (MKA) kooskõlastust. Küll tuleb kinni pidada nõudest, et mälestise välisilme ja detailid peavad säilima. Lihtsustatud on ka muinsuskaitseliste tegevuslubade taotlemist, neid saab edaspidi ajalise piiranguta.

Seadustest sünnib imelisi asju. Ehitusseaduse järgi on iga aluspinnaga kohakindlalt ühendatud terviklik asi (mis kaunis emakeel!) ehitis, näiteks infotahvel, ning eranditult kõigi ehitiste püstitamiseks oli seni tarvis hankida ehitusluba. Sest nii oli ametnikel kõige lihtsam. Seadust parandati ja ime küll, MKA ja maaomaniku nõusolekul võib nüüd kuni ühe meetri laiuse ja kahe meetri pikkuse teabetahvli kuni kahe ja poole meetri kõrgusele paigaldada ilma ehitusloata.

Riik on läinud päris vabameelseks ka kultuuriväärtuslike leidude omandiõiguse suhtes. Pärast kultuuriväärtuse tuvastamist võib asja kinkida selle leidjale, eeldusel, et riik seda ei vaja. Seadusesse tehtud parandused näitavad, et muinsuskaitsesse on lisandunud tervet mõistust.

Alustades raamatu lõpust, leiame Egle Tamme väikese, kuid tähendusliku loo Tartu tagaustest. Nagu paljud muud argipäised asjad meie pärandis, pole hooviuksedki pälvinud varem avalikku tähelepanu. Tundub, et avalikkus hakkab tasapisi kultuuriks ja väärtuseks pidama ka lihtsaid asju, millest koosneb meie elu. Pidulik peauks (paraadna) oli rohkem edevuse ja uhkuse pärast, igapäevane elu kulges tagaukse kaudu.

Eesti miljööaladest kirjutades jõuab Riin Alatalu järeldusele, et seal on pärand kohati paremini kaitstud kui riikliku muinsuskaitse all. See tuleneb kohaliku rahva kaasamisest, millest riikliku muinsuskaitse puhul enamasti rääkida ei saa. Positiivse põhjusena näeb Alatalu siin elanikkonna üha suuremat huvi kaitsta oma elukeskkonda agressiivsete välismõjude eest.

Merle Kinks tutvustab möödunud suvel kehtima hakanud kultuuriministri määrust, millega on üld- ja detailplaneeringute puhul kohustus koostada muinsuskaitse eritingimused. ¹ Seni on planeeringute puhul põhjalikult käsitletud looduskeskkonda, kuid sotsiaalelu, majandus ja kultuur, sealhulgas ehituspärand, on jäänud tagaplaanile. Erandina on kultuuripärandi teemaplaneeringuid tehtud Rebala muinsuskaitsealal Jõelähtme vallas ning Mikitamäe ja Värska vallas Setumaal.

Nende kahe Setumaa valla miljööväärtuslike alade teemaplaneeringust kirjutab Maie Kais.² Planeeringu autorina rõhutab ta töö keerukust, sest maapiirkonna teemaplaneeringute koostamiseks puudub metoodika. Värska vallas kuulutati miljööaladeks Podmotsa, Vedernika, Verhulitsa ja Väike-Nedsaja tänavküla, Popovitsa ja Rääptsova sumbküla, Korela ja Õrsava ridaküla, Kolodovitsa ja Saabolda ahelküla, endine Eesti Kaitseväe Põhjalaagri ala Värska külje all ning üksikobjektina traditsiooniline kinnise õuega Laane nn kindlustalu Kolossova külas. Mikitamäel on sellisteks aladeks nüüd Võõpsu ridaküla, Audjassaare ja Laossina tänavküla, Rõsna hajus tänavküla ja Rääsolaane hajaküla ning kaks vene tänavküla – Beresje ja Lüübnitsa. Miljööaladeks kuulutati ka Niitsiku vesiveski ja Varikmäe talu Selise külas. Tuleb välja, et kui kusagil Eestis traditsioonilisest maakultuurist eriti hoolitakse, siis Setumaal.

Põhiaur ja tähelepanu läheb muinsuskaitses linnadele, kuhu on koondunud suurem osa kultuuripärandist ja inimestest. Narva vanalinna planeerimisest kirjutab linnaarhitekt Peeter Tambu. Õnnetu Narva – linn, kus ajaloolist vanalinna enam ei ole ning uus kesklinn on kujunenud kaootiliselt. Nagu Tambu ütleb: „Eesti ühel vanimal linnal puudub mitte ainult ajalooline linnasüda, vaid ka terviklik ja toimiv kesklinn kui selline üldse”. Nüüd on märgilise hoonena kerkimas vanalinna, raekoja platsi serva Tartu ülikooli Narva kolledži hoone, millega püütakse kokku liita ajalugu ja nüüdisaega. Üks hoone ei too Narva arengusse murrangut, kuid teeb otsa lahti.

Möödunud aastal valmis saanud töödest oli üks mahukamaid Tallinna Suurgildi hoone restaureerimine. Suure töö tulemusena puhastati hoones välja palju eri ajastuist pärit ehituslikke üksikasju, mis vahepealsete remontide käigus olid ära peidetud. Helve Ilvese ja Boris Duboviku loost saame muu hulgas teada, et lõpuks sai kuuesaja aasta vanuse maja kelder hüdroisolatsiooni. Keldriruumides taastati keskaegne miljöö ning nüüd on ka need avatud ajaloomuuseumi külastajaile.

Robert Treufeld kirjutab Eesti Panga muuseumi muutumisest. Tänu sellele taastati algses ilus ning avati külastajaile vana pangamaja. Ehk tähtsaim selle juures on peasissekäigu taaskasutuselevõtt.

Avalikest hoonetest tehti korda Artur Perna projekti järgi 1925. aastal valminud Tallinna Rinnalaste ja Emade Kodu hoone Nõmmel Lastekodu tänaval. Omaaegset Nõmme suurimat maja on eri aegadel kasutatud nii lastekodu kui haiglana. See on saanud sõjas kõvasti kannatada ning seisnud mitu korda pikemalt tühjana, viimati 2001. – 2010. aastani. Nüüd asub seal hiljuti kurikuulsaks saanud Hiiu hooldekodu. Igatahes on hoone põhjalike ümberehitus- ja ennistustööde käigus tehtud kauniks.

Pärast pikka koomat on ellu äratatud veel üks väga käidavas kohas asuv silmapaistev hoone – Mon Repos’ villa Kadrioru pargi servas. Sellest kirjutab Jaanus Vipper. Väliselt on XIX sajandi algupoolel ehitatud nurgapilastrite, kaarakende, laiade räästakarniiside ja kaheksatahulise katusetorniga edev hoone põhiosas valmis. Lisada tuleb veel malmist rõdupiirded, katuserinnatis ja taastada algne keerukam akende klaasijaotus.

Viimasel ajal on Kadriorus korda tehtud veel mitu väärtmaja. Maritte Aavik tutvustab Poska tänava maja nr 9, mis väärib tähelepanu mitmel põhjusel. Selle nn Tallinna tüüpi kahekordse üürimaja lasi 1930. aastail arhitekt Karl Treumanni (hiljem Tarvas) projekti järgi ehitada Jõelähtmelt pärit kooliõpetaja Ludvig Vaher. Nüüd on pärijad ka edaspidi üürimajaks jääva hoone ülimalt ehedalt taastanud – näiteks värviti väljast maja pintsliga.

Oliver Orro kirjutab vanadest ja lihtsatest Kadrioru „ürgonnidest” aadressil Wiedemanni 17 / Poska 19. Väärib tähelepanu, et nende vanabalti tüüpi puumajade juures ei häbeneta esile tuua kõiki eri aegade kihistusi. Eriväärtus on kivikatustel, mida Tallinnas olevat säilinud ainult mõnel üksikul puumajal.

On hea, et väärtustatakse ka põlatud nõukogude ajal sündinud arhitektuuri. Tõnis Padu kirjutab Haapsalu kultuurimaja renoveerimisest. Tuleb välja, et 1975 valminud hoone oli juba 25 aasta pärast omadega üsna läbi ja nüüd tehti see lõpuks korda.

Henry Kuninga ja Olev Liiviku lugu puudutab suurt avalikku huvi äratanud ning skandaale tekitanud Peterburi Jaani kiriku renoveerimist. Põhiline on ent see, et Eesti kultuuriloos ülioluline maja sai korda ning tegutseb Eesti keskusena Venemaa teises metropolis.

Henry Kuningas on kirjutanud veel artikli Tootsist, ühest meie stiilsema arhitektuuriga monofunktsionaalsest alevist, mille tulevik on turbatehase sulgemise tõttu tume.

Ainulaadse Koguva külakaitseala arengust kirjutades rõhutab Mihkel Koppel viimasel ajal toimunud põhimõttelist muutust suhtumises küladesse. Nüüd lõpuks olevat muinsuskaitse lahti saanud arusaamast, et elav küla peab olema nagu vabaõhumuuseum – „muinsuskaitseinspektoritest on saanud mõttelised külaelanikud”.

Üllatavalt palju on ennistustööde käigus avastatud eri paigus seina- ja laemaalinguid: Voltveti ja Väätsa mõisas ning Tartu Karlova agulimajades ja Vallikraavi tänava kaupmeheelamus. Viimasest leitud antiigiainelised maalingud teeb kahekordselt huvitavaks tõik, et nende autor on üks meie sotsiaaldemokraatia maaletoojaid Mihkel Martna.

Erapooletutest ülevaadetest eristub Leele Välja jõulisem lugu sigadustest Olev Siinmaa pärandi kallal Pärnus. On nörritav, ent mitte erandlik, et kenasti 50aastase vene aja üle elanud väärtused leiavad otsa taas iseseisvas Eestis. Siinmaa eramu saatus näitab kujukalt, kui hävitav võib olla harimatu omaniku agaruse ning asjameeste mugavuse koostoime. Eessõnas arutleb MKA peadirektor Kalev Uustalu selle üle, kes kultuuripärandi hävimisest kaotab ja kes võidab. Siin äratab tähelepanu sedastus, et kui mõistmatu omanik talle kuuluva kultuuriväärtusliku asja kulude kokkuhoidmiseks hävitab, on ta võitja. Kas ja mida võitis Siinmaa majas mööbeldanud omanik?

Muinsuskaitse aastaraamatu peamine väärtus on selles, et siin avaldatakse olulisem teave aasta jooksul ära tehtud asjust. Kus mujal seda siis veel peaks tegema?

1 Üldplaneeringu koostamisel siis, kui planeeritaval alal asub muinsuskaitseala või selle kaitsevöönd, detailplaneeringu koostamisel siis, kui alal asub muinsuskaitseala, kinnismälestis või nende kaitsevöönd.
2 Millegipärast peab autor Setumaaks ka Kõlleste ja Kanepi valda, mis pole seda kunagi olnud.