Muinsuskaitsekuust ja Karuteene medalist

1985. aastast tähistab Eesti muinsuskaitse avalikkus 18. aprillil rahvusvahelist muinsuskaitsepäeva ning sellele järgneb muinsuskaitsekuu (18. aprill – 18. mai). 1988. aastast peale on selle kuu eestvedaja olnud Eesti Muinsuskaitse Selts (EMS). Olles küll paljudes muinsuskaitselistes asjades partneriks kohalikele omavalitsustele ja riigivõimu esindajatele, on EMS üsna sageli pidanud olema ka n-ö valvekoera ülesannetes ning valju haukumisega märku andma, kui midagi on mälestiste, muinsuskaitse- või miljööaladega valesti läinud, kavatsetakse seda planeeringute kehtestamisega teha või on suisa juba ehituslubagi väljastatud koleasja realiseerimiseks. 1990ndatel olid just väliseestlased need, kes üsna sageli juhtisid kodueestlaste tähelepanu asjadele, mis riivasid nende silma ja õiglustunnet. Aastal 1996 tegigi väliseestlane Henn Liiv ettepaneku märkida muinsuskaitselisi „koletegusid” Karuteene medaliga ning annetas selle asutamiseks 25 000 krooni.

Juba järgmisel aastal kuulutati muinsuskaitsekuu avaüritusel Tallinna Matkamajas (praegune Höppeneri maja) välja ka selle medali esimene laureaat, kelleks olid kõik need, kes aitasid kaasa Tallinnas Aia tn 3 rajatud, kuid vanalinna täiesti sobimatu WW Passaaži ehitamisele. Arendajatele ja neile kaasa­aidanuile oli pühendatud ka aastal 2000 välja antud Karuteene medal Viru tänavale rajatud De La Gardie’ kaubamajale. Medaleid anti välja miljööaladelgi toime pandud muinsuskaitseliste väärtegude eest. Nii sai 2005. aastal medali arendaja Toonart Rääsk, kes oli asunud omavoliliselt rajama kuuekorruselist uusehitust Kadrioru miljööalale Köleri tn 2. Aastaid luukerena seisnud hoone raudbetoonkarkassi lammutas hiljem Tallinna linnavalitsus.

Kuigi mitmeid linnavalitsuse juhte (nt abilinnapea Jüri Ratas ja linnasekretär Toomas Sepp, 2005) on muinsuskaitse selts tunnustanud ka teenetemedaliga muinsuskaitse-tegevuse eest, on osutunud linnavalitsus ise mitmel korral ka Karuteene medali saajaks. Nii anti see 2007. aastal välja Pärnu mnt 4 krundile kuuekorruselist uusehitust võimaldava detailplaneeringu eest, 2009. aastal aga otse linnavolikogu vastu jääva Aia, Vana-Viru, Mere pst ja Inseneri tn vahelise kvartali uusehituse loa eest, sest selle rajamise käigus lammutati ka osa puithooneid maailmapärandi nimistusse kuuluval alal. Nii nagu teenetemedalite saajad, pole kõik Karuteene medali laureaadidki Tallinnast. Näiteks sai selle 2007. aastal peale juba mainitud Tallinna linnavalitsuse (Uus-Sakala) ka Tartu ülikooli Narva kolledž Narva vanalinna visuaalselt reostava ja muinsuskaitse ettekirjutusi eirava uusehituse projekti eest, mis on nüüdseks ka realiseeritud.

Mitte igal aastal pole musti lambaid ära märgitud. Vahel on puudunud „sobiv” kandidaat, vahel on jäänud Karuteene medal välja andmata ka erimeelsuste tõttu „laureaatide” osas seltsi juhatuses (2008). Selliseks aastaks kujunes ka tänavune, mil arutuse all oli kaks kandidaati. Neist üks puudutab Tallinnas Nõmme miljööväärtusliku ja looduskaitselise erirežiimiga ala Sanatooriumi pargis, kus arendaja tahab nööbile pintsaku juurde õmmelda. Sealne arendus on siiski esialgu peatatud. Teise kandidaadina kerkis üles ka muinsuskaitseliselt ning miljööväärtuslikult oluliste kaugvaadete täisehitamine Pärnu linnas.

Karuteene Pärnu linnas

Pärnu kontserdimaja ehitamisest saadik (valmis 2002) on mitu linnavalitsuse koosseisu lubanud kinni ehitada Pärnu vanalinnale avaneva kaugvaate Pärnu jõe paremkaldalt Rääma tänavalt. Üksteise järel kerkinud suuremahulised ärihooned on kinni katnud linna silueti, mida veel 2000. aastal rikastasid Issandamuutmise ning Jekateriina õigeusu kiriku, luterliku Eliisabeti kiriku ja raekoja tornid, samuti vanalinna katuste sakiline joonis. Hoolimata 2006. aastal Eesti valitsuse kehtestatud Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala põhimäärusest, on selle väärtusliku kaugvaate kinniehitamine jätkunud siiani.1 Pärnu kontserdimaja projekteeritud kõrgus oli majakaks, millest lähtuvalt koostas tollane linnavalitsus (linnapea Einar Kelder) juba aasta varem (kehtestati volikogus 20. IX 2001) Pärnu üldplaneeringu, mis kehtib praegugi. See näeb ette, et kontserdimajast kõrgemale hoonestus ei tõuse ning vaateid vanalinnale ei suleta. Kuna vaadete sulgemine on jätkunud tänase päevani, võime juriidikas näpuga järge ajades öelda, et süü on kollektiivne. Nimelt vahetas Eimar Keldri (kelle linnapea-aja monumendiks on ja jääb kontserdimaja) novembris 2002 välja Väino Hallikmägi, tema järel tuli 2005. aasta aprillis Ahti Kõo, kellele omakorda järgnes sama aasta novembris Mart Viisitamm. Ning siis tuli 2009. aasta valimisvõidu järel praeguseni linnapea toolil istuva Toomas Kivimäe kord.

Seetõttu oligi muinsuskaitse seltsi juhatus oma arutlustes, kellele ikkagi Karuteene medal anda, kimbatuses. Võimalike nominentide ringist ei tohiks kuidagi välja jätta ka eelmist linnaarhitekti Ülar Saart, kelle otsesel juhendamisel ju volikogus kehtestatud üldplaneeringut ja Pärnu muinsuskaitseala põhimäärust eiravad detailplaneeringud valmisid. Oma roll on kindlasti ka Pärnu volikogu koosseisudel, kelle hingel lasub viimasel 10–12 aastal Pärnu vanalinna vaadetega toimunu eest kaasvastutus. 
Muidugi ei tee ka süü tagantjärele ülestunnistamine toimunut olematuks. Küll aga loodan, et see kirjatükk tekitab arutelu, mis aitab ära hoida edasisi muinsuskaitserikkumisi ja linnaehituslikke rumalusi, mille võimalikule jätkumisele viitab linnapea Toomas Kivimäe 5. aprilli Pärnu Postimehe usutlus ja suvel valmiv uus üldplaneering.

Nagu on nentinud 2012. aastal Pärnu linnavalitsuse muinsuskaitse peaspetsialist ja valmiva üldplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostaja,2  „ … tuleb nentida, et aeg muinsuskaitseliselt ebasobivate uute hoonestusmahtude vältimiseks vanalinna osaga külgnevas muinsuskaitseala kaitsevööndis on suures osas mööda lastud nii füüsilises kui ka juriidilises mõttes. Vanalinna silueti vaadeldavus Pärnu jõe poolt on praktiliselt kinni ehitatud, jäänud on vaid üksik vaatesektor Pärnu Eliisabeti kiriku torni­osale (-kiivrile)”.

Ometi arvan, et linnaehituslikes küsimustes, eriti hansalinna Pärnu puhul, ei tohiks me lähtuda kõnekäänust „Kui läinud trumm, siis mingu ka pulgad”.

1 Vt Pärnu vanalinna ja kuurordi muinsuskaitseala põhimäärus, mille Eesti valitsus võttis vastu 6. II 2006 ning mis on avaldatud Riigi Teatajas 18. II 2014. Täisvariant https://www.riigiteataja.ee/akt/991693

2 Kooskõlastatud muinsuskaitseameti poolt 31. I 2013