Näitus: CALIN DAN – Emotional Architecture 2. Lost in Transition
2. LOST IN TRANSITION” Rumeenia kõige tuntum kaasaegne kunstnik CALIN DAN.
Calin Dan on selleks projektiks valmistunud pika aja vältel. Tema huvi
Tallinna vastu on väga isiklik. Lost in Transition – siirdes kaduma läinud –
esitleb tema Tallinna linnaruumiteemalist veel protsessis olevat tööd,
milles osalesid ka Eesti Kunstiakadeemia üliõpilased.
Näitus põhineb kahe postkommunistliku areaali – kaugel lõunas asuva
Bukaresti ja põhjamaise Tallinna – võrdlusel, kus moodustavad mitmes suunas
areneva draamakolmnurga Calin Dan, Tallinna Linnahall koos oma looja Raine
Karbiga ning Ceausescu kurikuulus “Diktaatori loss” Bukarestis.
Calin Dan selgitab: “Miski ei saaks olla esmapilgul erinevam kui keskmise
suurusega iidne Tallinn ja Balkani metropol Bukarest. Siiski ühendab neid
problemaatilisi piirkondi teatud sarnasus, kui võtta võrdluse aluseks kasvõi
Diktaatori Loss ja Linnahall. Sõjajärgsed arengud majanduses ja ühiskonnas
on nii Tallinnas kui Bukarestis toonud pinnale mitmeid latentseid kriise,
mis on seotud modernse pärandi kaitse, tarbimismentaliteedi ja
keskklassistumisega.
Ceausescu-aegne arhitektuuripoliitika paradigma oli minu jaoks vaid
negatiivse tähendusega, kuni avastasin Raine Karbi Nõukogude reþiimi ajal
loodud avalikud projektid – Linnahalli ja Rahvusraamatukogu, võimsad ja
vastuolulised ehitused. Ängistava grandioossuse ja tumeda majasteetlikkuse
kandjatena oli nende hoonete eesmärk täita kompleksseid sotsiaalseid
funktsioone nii ametliku diskursuse sees kui väljaspool. See ning ehitiste
vaieldamatu arhitektuurimorfoloogiline kvaliteet tõstis Linnahalli kiirelt
muutuvas linnaruumis ajaloolise teetähise seisusesse. Linnahall ja selle
suurepärane autor Raine Karp on emotsionaalse arhitektuuri tüüpilised
näited – nad on vastuolulised, problemaatilised, elulised – sellest saab
ainest ka minu järgmine film.”
Andres Kurg, arhitektuuriteoreetik leiab: “Calin Dani projekt ja huvi
Linnahalli vastu on kindlasti laiem kui pelgalt arhitektuuriline. Linnahall
on hoone, mis ei mahu tänaseid ruumilisi otsuseid valvavatesse piiridesse.
Linnahalli valmimise järel 1980ndatel kirjutasid arhitektid sellest kui
“suurejoonelisest” ja “ratsionaalsest” hoonest, milles puudub
“irratsionaalne eluline ollus” (Ain Padrik, Linnahall”, Ehituskunst II-III
1982-1983). Paradoksaalsel kombel on tänaselt positsioonilt vaadates
Linnahall oma äärmuslikus ratsionaalsuses täiesti irratsionaalne ja
kinnisvarinvestorite arendusloogika seisukohast (“üks maatükk teise järel”)
täiesti ebaratsionaalne. See on täiuslik utoopiline ruum, mis kuidagi ei
taha sobituda olemasoleva maailmaga või nende mõtlemisskeemidega, millega me
seda maailma tabada püüame. Sellepärast on Linnahall jäänud jalgu nii
praegustele omanikele kui potentsiaalsetele ostjatele. Viimased on huvitatud
ainult Linnahalli alusest maatükist ja võimalusest rajada kesklinna ja mere
vahele ekslusiivne elamurajoon, et saaks purjekaga “otse treppi” sõita.
Tuleb tunnistada, et ka seda kujutluspilti tagant tõukav iha on üdini
irratsionaalne. Aga see on iha ilma utoopiata.”
Calin Dani näitus VAALAS jääb avatuks 10. juunini.
Eha Komissarov
Lisainfo:
Vaal galerii
6810 871