Normatiivsus ja hea tava linnaplaneerimise praktikas

Martti Preem
Ehitaja / aprill 2008

Sageli kuuleb etteheiteid, et linnaplaneeringutes arvestatakse liialt vähe avalike huvidega: hoonemahud ja hoonestustihedus on liiga suured, vähe on üldkasuta-tavaid haljas- ja puhkealasid, puiesteid. Tänavad on kitsad ja haljasalade hoonestamist ning olemasoleva hoonestuse tihendamist nähakse ette kerge-käeliselt ega jäeta kohti lasteaedadele, koolidele jne. Kas tõesti arhitektid ei tea linnaplaneerimise algtõdesid?

Päris nii see pole: olukorda dikteerib pigem seadusandlus, kus terve rida olu­lisi linnaehituslikke parameetreid pole normeeritud. Varem kehtinud tavad ei leia aga järgimist, sest enamik õigusak­te on kallutatud eelisarvestama maa­omanike huvisid, mitte üldhüvesid.

Maareformiga tagastati ka üldkasu­tatavaid maid. Kurioosne on ka olu­kord, kus vabaplaneeringulistes uus­linnaosades määrati elamute juurde minimaalsed krundid. Majadevaheli­sed ühiskasutusega parkla- ja haljas­alad jäeti seega erastamata ning tagas­tati endistele omanikele või jäid refor­mimata riigimaaks, millele mõlemale üritavad omanikud – nii eraomanikud kui riik – saada igasuguse linnaehitus­loogika vastaselt ehitusõigust.

Tervikpilt planeerimis- ja ehitustsüklist puudub

Enne 1993. aastat kehtisid linnaehitu­ses planeerimisnormatiivid, mis mää­rasid hoonetevahelised kujad, et taga­da piisav päikesevalgus korteris, üld­kasutatava haljastu pinna iga elaniku kohta, samuti elanike arvust tuletuva koolikohtade, lasteaedade, klubide, ki­node, kaupluste jne pinnad / kohtade arvud, samuti olid määratletud eri liiki asutuste teenidusraadiused.

Kaubandus, teenindus ja meelelahu­tus kui ettevõtlusalad ei vaja tänastes tingimustes normeerimist, vaid need on seotud nõudlusega. Seda ei saa kuidagi öelda sotsiaalse infrastruktuuri elemen­tide – puhke- ja haljasalade, lasteaeda­de, koolide – kohta. Võib arvata, et nõu­kogudeaegsed SNIP-id ei ole täna ko­hased. See on voluntaristlik seisukoht: need normid töötati välja sõjaeelsel Sak­samaal professor Neuferti koostatud ehitus-planeerimiskäsiraamatu alusel. See käsiraamat on olnud “piibliks” mit­me põlvkonna arhitektidele mitte ainult Saksamaal, vaid paljudes lääneriikides. Teost on järjest täiendatud ja ajakohas­tatud: Neuferti viimane väljalase publit­seeriti 1990. aastate lõpus.

Seadus normeerib üldkasutatavaid alasid vähe

Eesti planeerimisseaduses on üldhu­vide arvestamiseks sätestatud avali­kustamise protseduur ja protestide esitamise võimalus. Nende arvestamise vajaduse vaidlustab aga iga osav jurist, kui need ei baseeru seadusel või muul üldkehtival aktil. Seadustega on eelvii­datud üldkasutavate alade planeerimi­ne/reserveerimine minimaalselt regu­leeritud: näiteks hoonetevaheline kuja vaid tuletõrje normatiividega, teekait­sevööndi laius teeseadusega, ehitus­keeluvöönd veekogude ääres veesea­dusega, Vabariigi Valitsuse määrusega “Eluruumidele esitatavad nõuded” on insolatsiooninäitajaks kolm tundi päe­vas jne. Sotsiaalministri käskkirjaga on esitatud nõuded lasteaia ja kooli krundi suuruse kohta tulenevalt laste arvust, kuid pole näiteks määratletud, kui suure asumi kohta peab vastav las­teasutus olema, mis on selle normaalne teenindusraadius.

Tervikpilt planeerimis- ja ehitustsüklist puudub

Kahjuks on needki vähesed nõuded pu­distatud eri ametkondade eri tasemega aktidesse, selle asemel, et need oleksid koondatud ühte riiklikult kohustuslik­ku dokumenti. Kogu ehitus-planeeri­mistegevuse koordineerimine on jao­tatud mitme erineva ministeeriumi va­hel. Planeerimine on siseministeeriumi haldusalas (see oli enne planeerimis- ja ehitusseaduse jagamist eraldi planee­rimisseaduseks ja ehitusseaduseks 2004. aastal keskkonnaministeeriumi kureerida, mis oleks ka loomulik, kui käsitleda nii looduslikku kui ehitatud keskkonda normaalselt funktsioneeri­va tervikuna), ehitamine kuulub ma­jandus- ja kommunikatsiooniministee­riumi haldusalasse, arhitektuuripoliiti­ka kultuuriministeeriumile. Siit ilmselt tulenebki asjaolu, et puudub terviklik pilt planeerimise-projekteerimise ja ehitamise tsüklist ning selle kooskõla­lise reguleerimise vajaduse mõistmine.

Normatiivid on vahendid mugavuse tagamiseks

Terve rida ehitus- ja ka planeerimisnäi­tajaid on kirjas soovitusliku iseloomuga standardites. Peab märkima, et näiteks tänavate standardeid ja haljastuse ra­jamise standardeid jälgitakse vastavate spetsialistide hea lobitöö tulemusena päris täpselt.

Hea tava mõiste on ilmselt Soome vastava traditsiooni mõjul ehitustege­vuses hästi juurdunud: selle jälgimine kirjutatakse reeglina sisse igasse ehitus­lepingusse. Kahjuks pole planeerimises seni õnnestunud ühtki planeerimisla­hendust kaitsta või vastupidi, kahtluse alla seada heale tavale viidates. Erinevus ehitamises on ilmne: hea tava garanteerib hea ehituskvaliteedi ja sellest on ehituse tellija muidugi huvi tatud. Planeerimises tähendab hea tava mitmesuguste ehitusõigust piiravate üldhuvide arvestamist, mis vähenda­vad omaniku otsest kasu krundi aren­damisel. Kaudne kasu elukvaliteedi tõusu näol aga tundub arendajale tihti liiga ebamäärane ja kauge mõjuga.

Mis ikkagi on oluline linnaplaneeri­mises: kas lihtsalt normatiivide ja hea tava reeglite täitmine või hoopis no­vaatorlikud linnaehitusvõtted? Eelkõi­ge on linn linnaelanike jaoks ja seega peab ta pakkuma võimalikult mitme­kesist keskkonda eriliigiliste tegevuste viljelemiseks, rahuldama võimalikult hästi erinevate elanikegruppide vaja­dusi. Normatiivid on vaid vahendid, millega tagada minimaalne mugavus­aste linnas.

Hea tava tähendab elanike rahulolu

Linnaruumi moodustavad hoonete, rajatiste, looduslike pinnavormide ja haljastusega piiratud välisruumid: teed-tänavad, puiesteed, väljakud, par­gid, õued, veekogud jne, mille hulk, vastastikune paiknemine ja iseloom määravad iga linna ilme. Välisruumi­ga suhestuvad hoonete siseruumid, eriti avalikud ruumid, ja välisruumiga vahetult seotud ruumiosad. Nii välis- kui siseruumis ja nende vahel tekkivad ruumiseosed, pinged, valguse ja varju vahekorrad, avatuse ja suletuse vastas­seis ning esteetika ongi arhitekti-linna­ehitaja tegevusvaldkond. Selle tegevu­se resultaate saavad professionaalselt hinnata arhitektide ja linnaplaneerija­te kõrval ka arhitektuuri- ja kunstiaja­loolased ning -teoreetikud, vähem aga teised spetsialistid ja linnaelanikud. Tegevuse spetsiifilinehindamineonsuhteliselt marginaalse grupi asi.

Elanikule on sellised kriteeriumid ebaolulised. Talle on oluline mugav, turvaline, hästitoimiv, mitmekesine elukeskkond, mille üheks tunnuseks on ka eristuvus teistest linnadest. Oluline on nii looduslike eelduste kasutamine kui ka arhitektuur-linnaehituslike võ­tete rakendamine. Valdav osa linna-kodanikke ei mõtesta neid teadlikult, vaid hindab toimiva terviku osana.

Arhitekt ja linnaplaneerija lähtub hoonet kavandades, linnaruumi ja linnalisi struktuure luues ühelt poolt spetsiifilistestesteetilistestkriteeriu­midest, teisalt tehnilistest nõuetest ja normidest. Kui ta suudab loodavas keskkonnas elanike käitumist ja olu piisavalt täpselt modelleerida, tekib linnaruum, mis on täisväärtuslik elu­keskkond.

Linna ja linnaruumi kujundamisel ning tulemuste hindamisel on lõpp-tulemusena olulisim elanike rahul­olu ehk sotsiaal-psühholoogiline as­pekt. Heaks tavaks linnaplaneerimises peakski pidama selle aspekti mak­simaalset arvestamist ehk vastavate sotsioloogiliste uuringute tulemusena välja selgitatud üldiste ootuste, hin­nangute ja arvamuste, aga ka muul viisil avaldatud avalike seisukohtade arvesse võtmist planeerimislahenduste väljatöötamisel.