Nõukogude arhitektuuri uuskasutuskeskus

Biennaali ühel intrigeerivamal väljapanekul pakuvad arhitektid tuntud majadele ultramoodsaid lahendusi.

Tänavu teist korda toimunud Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) kulminatsioon on möödas – kuraatorinäitus välisministeeriumi saalis on avatud, kahepäevane sümpoosion Kosmose kinos on läbi ning teada on Väike-Õismäega tegelenud visioonivõistluse tulemused. TAB ise aga kestab edasi. Muu hulgas on endises Rapla KEK-i majas tulemas töötuba nõukogudeaegsete keskusehoonete taaskasutamisest.

TAB-i teema on kohalikku keskkonda valusast kohast puudutav: „Taaskasutades nõukogude ruumipärandit” (suupärasemat ingliskeelset varianti recycling socialism saab tõlgendada veelgi laiemalt) ning biennaali pikitud sündmuste paljususest oli aimata selget soovi leida üles võimalikult palju ja erinevaid sihtgruppe. Seesama ruumipärand on linnas kõikjal meie ümber, on kohal meie mälestustes ja lugudes, ta on ühteaegu nii probleem kui ka võimalus, nii trendikalt nostalgiline kui ka ruumiliselt revolutsiooniline. Kasutame toonast ruumi endiselt iga päev ja tänase ühiskonna üliindividualistlik toimimisloogika paneb toonaseid arhitektuuris kehastunud kollektiivseid ideaale uue pilguga vaatama.

Taani arhitektuuribüroo Dorte Mandrup Arkitekter tõlgendab Lasnamäe korterelamut ja selle ümbrust.

Foto: Martin Dremljuga

Nõukogude aeg viis modernismi massidesse, rõhutas üksiku asemel üldist. Tänane TAB proovib need üksikud kihid, objektid ja ideed taas lahti võtta, poodiumile tõsta (nagu on tehtud nõukaaegsete sümbolmajadega kuraatorinäitusel), neid akadeemilises formaadis ja rahvusvahelises kontekstis analüüsida ja küsimustele vestlusringide, linnaekskursioonide ja töötubade vormis kogemuslik ja ka „rahvalik” nägu anda. Mida me tegelikult selle all mõtleme, kui me nõukogude ruumipärandi taaskasutusest räägime? Kas toonase arhitektuuri pärisosaks jääbki poliitiline tundlikkus ning negatiivne alatoon? Miks me sotsialistlikust arhitektuurist rääkides ei räägi näiteks Rootsist? Mida teha paneelmajade ja tervete rajoonidega? Kas koos materiaalse poole säilitamisega talletame ka ideed ja väärtused? Ilmselgelt mitte, Tallinna peapostimajast sai klaasine kaubamaja ainult mõne dekoratiivse liigutusega, ometi võib öelda, et seda maja ei ole enam alles. TAB-i raames näituseruumina taasavatud linnahalli nägemine paneb kartma, et peagi pole ka seda maja.

TAB-i kuraatorid – noored arhitektid Aet Ader, Kadri Klementi, Karin Tõugu ja Kaidi Õis büroost b210 – on nii ideede genereerimisel kui ka kogu ürituse kokkusõlmimisel üles näidanud võimast girl power’it. Nende lähenemine teemale on eelkõige instrumentaalne, lahendusi otsiv, visioone pakkuv – sekkuv ja kaasav, nagu on moes öelda. Nauditav oli sümpoosionipäevade lõpuaruteludel tekkinud kirglik ja idealistlik õhkkond, arhitektuuriajaloolised viited moodsa kodu reformidele või 1970. aastate „paberarhitektuurile”, mis kinnitasid taas kord arhitektuuri esmase olemusena ideede, mitte kivi ja betooniga tegelemist.

12 taaskasutusideed

Veelgi konkreetsem sotsialismi recycling oli välja pakutud näitusel, kus 12 arhitektide tiimi tegeles igaüks ühe nõukogudeaegse Tallinna objektiga. Tulemused on esitatud suurejooneliste makettidena keset endise keskkomitee peamaja, tänase välisministeeriumi avarat saali. Oma unustatuses (ministeerium pole seda kunagi kasutanud ja avalikkusele on see mõistagi suletud) ja autentselt säilinud interjööriga on kõnealune saal tõeline leid otse kesklinnas, külastust vääriv eksponaat iseenesest, kuhu pääseb TAB-i ajal õuest mööda spetsiaalset treppi (arhitekt Tomomi Hayashi). Paremat ruumilist sümbolit sotsialismi taaskasutusele on raske leida. Linnainstallatsioone oleks ürituse teemat arvestades rohkemgi võinud olla. Piiratud eelarved ja suured omanikuõigused seavad linnas „kunsti nimel” tegutsemisele omad piirid.

Ehk saab kevadel ikkagi teoks kavas olnud Prantsuse büroo EXYZT saun-pitsaahi Mustamäel Kännu Kukes. Kuna enamik näitusel osalevatest arhitektidest olid välismaised ja tegelesid oma majaga nii-öelda pimesi, on tulemuseks kirju valik ruumilisi miniskulptuure. Kosmose kino kohal heljuv superkonsool, voolavaks organismiks moondunud postimaja, Pirita TOP-i uued tõstetud käiguteed, postkaart Rävala puiesteel asunud kunagise Lenini monumendi asemel suitsevast pjedestaalist… Vasakpoolsetele itaallastele kohast teravust kehastab Balti jaama küljes olev Dogma-nimelise büroo 1600 kunstiinimesele mõeldud „elamise vabrik”, ruumiline manifest loomemajandusühiskonna pahupoolest. Näitusel osalevad kohalikud bürood (Salto, Kavakava, Kuu, 3+1) on lisanud linnakonteksti, olgu selleks siis kas või Narva mnt tänavasein, mille kilgid on auguliseks närinud, koomiksi vormis avamine merele. Ideeliselt liituvad näitusega ligi 90 visioonivõistlusele saabunud tööd, mille teemaks oli Väike-Õismäe tervikuna ja mida saab näha samuti mahajäetud ruumis: tühjas Õismäe koolimajas.

Kümmekond aastat tagasi tegeles nõukogude ruumipärandiga vaid muinsuskaitse (sedagi pika hambaga) ning arhitektuuri- ja sotsiaalteadlaste akadeemiline sfäär. Nüüd kirjutavad TAB-i kuraatorid kataloogis, et oleme jõudnud murdepunkti, kus enamiku Euroopa arhitektkonna jaoks on see kogemuse väline ruumipärand. Ehitusperioodi, mil ehitati rohkem kui kogu eelneva arhitektuuriajaloo jooksul kokku, ei tohiks ähvardada unustus või väljasuremine. Küll saab seda avastada – taas leida toonast idealismi, suuri skeeme, kollektiivsusele ja avalikkusele suunatust, sõnaga kõike, mis tänases maailmas uuesti oluline tundub.

Tallinna arhitektuuribiennaal 2013 „Taaskasutades nõukogude ruumipärandit”

4.–30. september 2013, Tallinn

Kuraatorinäitus välisministeeriumi saalis on avatud 7.–29. septembrini K–P kell 12–19. Näitusele pääseb Lauteri tänavalt, sissepääs on tasuta.

Rahvusvaheline arhitektuurikoolide näitus linnahallis on avatud 7.–29. septembrini K–P kell 12–19.

Visioonivõistluse näitus on Eesti arhitektuurimuuseumis avatud 12.–30. septembrini.