Nõukogude ruumipärand taaskasutusse

Arhitektuuribüroo b210 (pildil vasakult Kaidi Õis, Kadri Klementi, Karin Tõugu ja Aet Ader) võitis tänavuse Tallinna arhitektuuribiennaali kuraatorivõistluse ideega „Taaskasutades nõukogude ruumipärandit”. Erilise tähelepanu alla võetakse Tallinna Õismäe elukeskkond, mille arendusideid oodatakse arhitektidelt üle ilma. (Foto: Piia Ruber)

2013. aasta Tallinna arhitektuuribiennaali huviorbiidis on modernistlik linnaruum.

4. – 8. septembrini peetakse teine Tallinna arhitektuuribiennaal (TAB), seekord pealkirja all „Taaskasutades nõukogude ruumipärandit”. TAB on arhitektuuri ja linnaplaneerimise foorum, mis oma mitmekülgse programmiga (näitused, sümpoosion, visioonivõistlus jm) viib kokku arhitektuuriteooria ja praktika, kogemused ja innovaatilise mõtte. Ürituse korraldaja on Eesti Arhitektuurikeskus ja tänavused kuraatorid on arhitektuuribüroost b210: Karin Tõugu, Kadri Klementi, Aet Ader, Kaidi Õis ja Mari Hunt. Kuraatorid on püstitanud küsimuse kuidas ja millist siinse nõukogude arhitektuuripärandi osa taaskasutada. Arhitektuurikeskus koostöös Tallinna linnaga kuulutas märtsi keskel välja samanimelise rahvusvahelise arhitektuurivõistluse, mis lõpeb 30. aprillil. Keskendutakse Tallinna märgiliselepaneelelamualale Väike-Õismäele, võistlustöid hindab žürii, kuhu kuuluvad maailmakuulsa Taani arhitektuuribüroo BIG asutaja ja partner Bjarke Ingels, Tallinna linnaarhitekt Endrik Mänd ja Eesti arhitektuuribüroo Allianss Arhitektid asutaja ja partner Inga Raukas.

Sirp palus biennaali noortel kuraatoritel tutvustada oma ideid ja mõtteid seoses Tallinna arhitektuuribiennaali, nõukogudeaegse modernistliku arhitektuuri taaskasutamise ja Väike-Õismäe edasiarendamisega.

Mis on Tallinna arhitektuuribiennaali eesmärk?

Kadri Klementi: Tallinna arhitektuuribiennaal on üritus, kus näidata maailmale Eesti ruumi, siinset keskkonda ja seepärast on oluline, et biennaal on Eesti-teemaline.

Aet Ader: Kuraatorinäitus tuleb seekord suhteliselt Tallinna-keskne, aga biennaali teema ise,,Taaskasutades nõukogude ruumipärandit” on väga lai. Me käsitleme modernismi perioodi ja modernism ning selle problemaatika laieneb väljapoole Tallinna, Eestit ja isegi Ida-Euroopat – Lääne-Euroopast Hiinani välja. Me võtame fookusesse Tallinna hooned ja esitame küsimusi nende najal, ent eeldame, et siin sobivaid meetodeid saab kasutada laiemas kontekstis. Universaalsed teemad võivad anda kätte niidiotsa, mis viib rakendusteni ka mujal väljaspool biennaali.

Karin Tõugu: Biennaali üks osa läheb ka väljapoole Tallinna: plaanis on töötuba, kus uuritakse kolhoosikeskusi, mille eksistents on maapiirkondades suure küsimärgi all. Seda teemat käsitleme eeskätt Toomas Reinu projekteeritud Rapla KEKi keskusehoone näitel.

Üsna samasugune teema kui viimasel Veneetsia biennaali Eesti väljapanekul?

A. A.: Kui Veneetsia biennaali Eesti ekspositsiooniga küsiti mida väärtustada, siis TABil astutakse samm edasi ja küsitakse, kuidas väärtustada. Biennaali näitusel vaadati linnahalli kui seisvat objekti ja kaaluti ka selle nn uinumise stsenaariumi, meie vaatame aktiivse stsenaariumiga tulevikku. Küsimus on, kuidas modernism saab elada edasi, kuidas me peame seda tõlgendama, et see oleks praegugi ajakohane?

K. K.: Oluline on taasväärtustamise teema, see, et inimesed näeksid ka näiteks Mustamäed, Lasnamäed ja Väike-Õismäed oma ajastu keskkonnana ja väärtustaksid tollast ideed. Selle kõrval on kindlasti küsimus, kuidas seda keskkonda tänapäevastada.

Kaidi Õis: Meie eesmärk on kujundada biennaal värskete mõtete biennaaliks, see ei pea olema tagasivaatav, arhitektuuriajaloo- või kunstiajalookeskne.

Miks on vaatluse all just Õismäe? Meil on ometi palju problemaatilisemaid paiku nii Tallinnas kui mujal Eestis. Kas pole Õismäe mitte üks murevabamaid modernistlikke linnaosi Eestis?

K. T.: Õismäe valisime sellepärast, et Mustamäe ja Lasnamäega on hiljuti just tegeletud. Mustamäe teemal oli Tallinna visioonikonverents, kus pakuti üsna radikaalseid lahendusi sellele piirkonnale – osaliselt lammutada. Lasnamäele oli pühendatud arhitektide liidu aastanäitus, kus keskenduti majadevahelisele alale, hoovidele. Meile tundus, et Õismäe on jäänud tähelepanu alt välja. Selle ringikujuline planeering tekitab mulje terviklikkusest ja illusiooni, et ta on lõpetatud, valmis, et seal on kõik hästi ja korras. Tegelikult on ka seal aktuaalsed kõik needsamad küsimused mis teisteski modernistlikes linnaosades.

K. K.: Õismäe on märgiline koht ja see annab võimaluse biennaali teemat rahvusvaheliselt reklaamida, ärgitada rahvusvaheliselt mõtteid sellise keskkonna ja modernismi ajastu kohta. Biennaali käigus võib välja tulla midagi sellist, mille peale me ise ei tule.

K. T.: Õismäe on väljakutse: kui on tegemist geomeetriliselt sedavõrd määratud keskkonnaga, siis kuidas saavad arhitektid seda modernistlikku ruumi kaasajastada, kuidas seda ümber mõtestada? See on väga põnev!

K. Õ.: Me rõhutame, et kõik, mis pärineb nõukogude perioodist, ei ole halb. Näiteks Õismäe: tal on oma idee ja võlu, tuleb lihtsalt mõelda, kuidas uusi ideid sellega liita.

K. T.: Võistluse oleme me ka nii üles ehitanud, et osavõtjad ise otsiksid sealt väärtusi ja pakuksid oma lähenemisviisi. Me ei küsi konkreetselt midagi, me tahame, et võistlusega tuleksid välja vastused osalejate püstitatud küsimustele.

Võistlus on rahvusvaheline. Kus te seda reklaamite?

K. Õ.: Suuremad arhitektuuriblogid on seda kajastanud ja huvi on suur.

K. T.:Iga päev laekub küsimusi erinevatest riikidest: Venemaalt, Soomest, Tšiilist jne.

Kas teil on plaan kaasata ka Õismäe elanikud sellesse protsessi?

K. T.: Plaanis on mitmed üritused Õismäel, et viia arutelu sealsete elanikeni, et see ei jääks vaid erialaringkondade asjaks.

Te kuulute ise Eesti nooremasse arhitektide põlvkonda. Milline on teie suhtumine nõukogude modernismiaegsesse keskkonda? On sellel tegelikult mingi väärtus või me pigem tahame näha, et selles on midagi, mängime sellist „huvitavat mängu”?

K. K.: Kui vaadata tänast trendi – kui ehitatakse kortermaja, siis see on piiritletud krundil, mis mõeldud ainult ühe kortermaja elanikele –, siis näiteks Mustamäe on terve suur ala, kus on kortermajad vabas ruumis. See vaba ruum võiks olla suur väärtus, aga tänasel päeval paraku ei kasuta keegi seda väärtust.

A. A.: Kõigi oma ja samas mitte kellegi. Mulle tundub, et piirkondlikkus ja hoolimine oma kodukandist on tõusmas ja ma ei taha küll matta maha mõtet, et ühel päeval hakatakse ka modernistliku elamuala eest hoolitsema. Lasnamäe-teemalise näituse raames esitasime me projekti, mille sisu oli reaalne hoovi hõivamine. Me läksime Lasnamäele ja lõime ühte hoovi installatsiooni eesmärgiga tekitada seal sündmus. Ehitasime pingpongilauad, et inimestes tekiks uudishimu hoovi vastu, tahtsime näidata, milliseid võimalusi ruum nende ümber pakub. Tahtsime ka teada, kas elanikud võtavad omaks midagi uut, mis Lasnamäe hoovi tekib. See ei jätnud inimesi külmaks, nad tulid sündmust uurima ja lauatennist mängima. Nad tunnevad väga tugevalt, et hoov ja ümbritsev ruum on nende vastutuse all, aga neid pole julgustatud midagi ise ette võtma. Me mõistame, et sellised algatused on väga keerulised tekkima, aga miks mitte neile siiski mõelda. Katsetada võiks, maha lammutada saab tehtu alati.

K. T.: Võib-olla tuleb õueala kasutamise mõte suunata lisaks lastele rohkem täiskasvanutele. Inimestele on jäänud mulje, et hoov on kõva kontrolli all, kõik vaatavad, mis seal toimub, ja et see ei ole hea. Parem olla privaatselt oma korteris. Täna on aga ühiskond palju avatum ja avalik ruum ei ole kontrollialune, küsimus on selle kasutamise mugavuses.

K. Õ.: Siin-seal on näha, et majade ümbrust korrastatakse, lillepeenraid ja väikevorme tuleb juurde, aga see sünnib ilma arhitektita ja suurema visioonita.

A. A.: Kohalikud elanikud suudavad mõelda oma majaesisele, aga arhitekt läheneb laiemale alale süstemaatilisemalt.

Ideid, kuidas teha nõukogudeaegne linnaruum inimsõbralikumaks, on aastate jooksul genereeritud üsna palju. Paraku pole reaalse tegevuseni need ettevõtmised viinud. Kes peaks teie meelest käivitama sellise suurema ümberkujundamise elamualadel?

K. T.: Praegu on Tallinna linnavalitsus olnud küll väga kaasatud selle võistluse ettevalmistamisse ja läbiviimisse. Kuskilt peab ju alustama. Ma arvan, et see tekitab passiivsust, kui keegi kuskil kõrgemal otsustab, kuidas tegema peab. Pigem peab elanike ja omavalitsuste vahel kujunema dialoog.

A. A.: Ma kohtusin mõni aeg tagasi ühe oma sõbraga, kes töötab Oslo linnavalitsuses ja on vaheisik linnavalitsuse ja elanike vahel. Ka Oslos on modernistlikud piirkonnad ja samalaadsed probleemid. Ka neil on raha vähe, aga Oslo linn on võtnud tööle inimesed, kes räägivad kohalikega läbi, kuidas võiks asja parandada. Selle alusel suunatakse linna raha õigetesse kohtadesse. Ta tõi ka näite, kuidas nad on plaaninud teha linnaaiandust või kuidas avalikku ruumi mõtestada nii, et mõlemad pooled oleksid rahul.

K. K.: Suured mõtted ja nende läbiviimine vajab strateegiat. Seda peab pikaajaliselt juhtima kohalik omavalitsus. Piirkonna elanikud, kel võib olla tahe midagi teha, näevad detaile, aga keegi peab oskama need detailid suuremaks visiooniks siduda.

Uue Maailma piirkonnas, Kalamajas ja Pelgulinnas on olemas oma asumiseltsid, organiseerunud inimesed, kes tunnevad oma kodukandi käekäigu vastu huvi. Kas Õismäel on ka midagi analoogilist, mõni elanikkonda esindav organisatsioon, kellega saab neid teemasid arutada?

K. T.: Me küsisime sama ühelt Õismäe elanikult, kes on seal elanud 1974. aastast. Ta vastas, et sellist üleüldist seltsi, sellist elujõulist omaalgatuslikku alget pole. Küll on aga toimivad ühistud: ühe ühistu esimees tunneb oma naaberühistute esimehi ja see võrgustik töötab. Meile pakuti, et tulge ühe maja katusele pildistama, ja kohe pakuti võimalust minna ka kõrvalühistu maja katusele – üks telefonikõne vaid.

K. K.: Vaja on toetada seda, et ühistud moodustaksid midagi seltsilaadset.

Biennaal ei käsitle vaid modernistlikku elamut ja elamupiirkonda. Millised nõukogudeaegsed hooned te veel plaanite ürituse fookusesse tuua?

A. A.: Kuraatorinäitus hõlmab mitmed avalikud objektid ja ka näiteks tänavaruumi. Meid huvitavad kino Kosmos, välisministeeriumi hoone, projekteerijate maja, raadiomaja, Narva maantee – sellised objektid, mis pärinevad nõukogude ajast ja millel me leiame olevat ka tänasel päeval väärtus.

Mõne hoone, näiteks kino Kosmose ja raadiomaja puhul on küsimus, mis saab neist edasi, kui need senises funktsioonis enam kasutusel pole. Soovime esile tõsta realiseerunud arhitektuuri taaskasutusideid ja palume näitusel osalejatel neid interpreteerida. Võib-olla võtab keegi mingi huvitava mõtte, näiteks piirkonnakeskuse Kännu Kuke kontseptsiooni ja rakendab seda uuesti hoopis kuskil mujal uuel viisil.

K. K.: Välisministeeriumi töötajaskond väärtustab hoonet, selle sisehoov on ellu äratatud, inimesed peavad seal suve ajal lõunapause, aga seal on ka palju küsimusi, mis vajavad lahendamist. Näiteks nn kilukarbi saal seisab tänasel päeval kasutuseta.

A. A.: Islandi väljak oli kunagi väga oluline ruum, praegu ootab see uut lahendust. Perspektiiv on olemas, aga koht on tühi.

Paraku on Tallinnas umbes 425 000 elanikku, igale poole ei jätku inimesi.

A. A.: Vaja on mõelda strateegiliselt. Me ei saa kõiki kohti välja arendada, aga tuleb mõelda, millised on need kohad, mida tasub arendada, kus võiksid olla kohtumispunktid. Need on ülelinnalised küsimused. Sellele kõigele ei saa me vastata biennaaliga, aga ehk algatab see diskussiooni.

Õismäe on looduslikult kaunis kohas järve ääres, võiks arvata, et siia pole raske luua atraktiivset väliala.

K. T.: Olen Õismäel viimasel ajal palju käinud ja mulle tundub, et siin on oluline mõelda sellele, et eri vanusegrupid saaksid mõnusalt liikuda, nii et oma kodust ja selle ümbrusest oleks rõõmu ja see pakuks naudingut.

K. K.: Oluline on, et piirkond oleks kutsuv.

Lugesin just ajalehest, kui haiged ja viletsad on meie noored mehed: poisid liiguvad vähe, toituvad ebatervislikult ja kannatavad ülekaalu ja sellest tulenevate muude hädade käes. Oma osa on siin ka keskkonnal, mis ei meelita neid arvuti tagant ära.

K. K.: Keskkonnas peab olema piisavalt põnevust, mis köidab lapsi, midagi sellist, et peale vaadates ei taba kohe ära, kas siin tuleb istuda või trepist üles minna. Takistuseks on siin aga kõikvõimalikud keskkonna euronormid. See on üle-euroopaline küsimus: miks oleme jõudnud ohutute plastmassist puudeni, miks oleme liik, kes nõrgestab iseennast?

K. T.: Varem kasutasid noored väljas rohkelt sellist poolikut maastikku – lahedad kohad olid näiteks ehitusplatsid.

K. Õ.: Minu Lasnamäe lapsepõlvekodu taga kohtusid paar aastat tagasi regulaarselt karate klubi vene poisid, kes suveõhtuti tulid välja trenni tegema. Lõpetamata jäänud modernistlikku ruumi on võimalik kasutada omaalgatuslikult ilma igasuguse infrastruktuurita. Paraku mõjus võõrastele see sellises keskkonnas hirmutavalt.

K. K.: Kopenhaagenis sai hiljuti valmis Superkilen, mis ei ole park ega tänav, vaid midagi vahepealset, linlik vaba aja veetmise ruum.

A. A.: Paljud teismelised neiud käivad kuskil saalis trenni tegemas, see on prestiižne, aga sporti võiks teha ka õues. Mu sõbrad ungarlased teevad linnaruumis moodsat tantsu: tulevad kokku, valivad ühe koha linnas, mõtestavad ruumi oma keha kaudu, filmivad seda ja lähevad edasi järgmisse kohta.

K. K.: Jõuame taas arhitektuurihariduse juurde. Üldhariduses ei õpetata ruumilist mõtlemist, õpetajatel puuduvad teadmised, mida ja kuidas õpetada.

Jõudsime selleni, et linn ei ole vaid arhitektuuri küsimus. Selleks, et asjad edeneksid ja toimiksid, on vaja palju laiemat koostööd erinevate valdkondade vahel. Keda te TABile ootate?

K. K.: TAB ei ole kindlasti ainult arhitektidele. Arhitektuuri- ja disainigaleriis Pärnu maanteel on infopunkt, kohvik või klubi, kus saab niisama aega veeta, aga kus on ka loengud neile, kel on tunne, et nad ei tea midagi arhitektuurist, aga tahaksid teada saada, ja mitmed teised üritused.

K. Õ.: Me plaanime suurt rõhku panna ka nooremale publikule. Ehk meelitab näiteks biennaalile plaanitud arhitektuurikoolide näitus ligi rohkem noori arhitektuurihuvilisi.

K. T.: TAB on üks Balti ja Põhjamaade suurim arhitektuurisündmus, kuhu oleme kutsunud rahvusvaheliselt väga tuntud esinejad ja ootame arhitekte ja arhitektuurihuvilist publikut kogu regioonist. TABi eesmärk on ka siinse arhitektuurikultuuri edendamine: eesti ja välismaiste arhitektide ning arhitektide ja laiema avalikkuse sünergia soodustamine, kontaktide loomine ja ideede vahetamine.