Õhtupoolik Elmar Tampõlluga

Torontost saabus märtsi alguses kurb teade, et arhitekt Elmar Tampõld on lahkunud jäädavalt. Mul oli suur au temaga tuttavaks saada ja tahan siinkohal seda meenutada.

2010. aasta suvel olin koos abikaasaga ligemale kuu aega Kanadas. Torontos majutas meid sugulane Maia Scott, kes ise pole küll arhitekt, kuid on suure huvi arhitektuuri vastu pärinud oma esimeselt abikaasalt Taivo Kapsilt ja vennalt Rein Räämetilt; mõlemad olid tuntud eesti arhitektid Kanadas, surnud aastate eest. Taivo Kapsi oli Viljo Revelli kaastöötaja ajal, kui Revell projekteeris oma kuulsa Toronto City Halli. Arhitektuuriansambel valmis 1964. aastal ja on kompromissitult modernne ehitis tänapäevani.

Meie Torontos viibimise ajal korraldas Maia Scott vastuvõtu. Kutsutute seas olid peamiselt sealsed eesti arhitektid: Elmar Tampõld abikaasaga, nende poeg arhitekt Toomas Tampõld, arhitekt Tõnu Altosaar abikaasaga, arhitekt Enn Kayari ja peapiiskop Andres Taul, kelle abikaasa Eneri Taul on arhitekt. Viimasega vesteldes selgus mulle suureks üllatuseks, et ta on arhitekt Endel Laasi tütar.

Kui olime Vancouverist ülemandrilise lennuga taas tagasi Torontosse maandunud, ootas meid ees küllakutse Elmar Tampõllult. Ta tuli meile autoga järele, kuupäev oli 3. juuli 2010. Hiljem sain teada, et täpselt kuu aja pärast 3. augustil oli tal 90. sünnipäev. Pidasin teda nooremaks: ta oli aeglase kõnnakuga sirge härrasmees, väga tähelepanelik, soliidne ja lihtne, kandis Marimekko särke.

Tampõld juhtis kindlakäeliselt autot (seda ka pärast lantšipausi, mil me kõik jõime pokaali veini) ja ütles, et tahab mulle näidata uut eksperimentaalset elurajooni Don Millsi. Sõitsime sealt aeglaselt läbi, peatusime keskuses ja jalutasime ringi. Don Mills on maalilise planeeringuga ja õnnestunud elukeskkonnaga piirkond Toronto kirdeosas ning erineb arhitektuurilt tunduvalt Toronto teistest linnaosadest. Siin on uudsust, leidlikkust ja väga head disaini.

Edasi sõitsime Elmar Tampõllu koju, kus meid ootas proua Tampõld. Proua Leida oli väikesekasvuline, sale ja elegantne daam ja väga seltskondlik. Jah, oli. Alles hiljuti sain teada, et ta suri juba kaks aastat tagasi.

Elmar Tampõllu maja on rabav, tõeline arhitekti kodu, detailselt läbimõeldud. Tampõld oli selle rajanud mäe küljele, igast küljest rohelusega ümbritsetud kallakule. Eestpoolt vaadates on maja neljakorruseline, nihutatud korrustega, terrassid on sobitatud eri tasanditelt mäe külgedele. Sealse tava kohaselt näidati meile maja kõiki ruume. Kõndisime läbi halli-elutoa, söögitoa, köögi, kabineti ja arhiivi, magamistoa, marmoriga vooderdatud vannitoa ja vaatasime üle kõik neli terrassi. Majas on ilus keerdtrepp, lift ja imetlusväärne talveaialaadne suur elutuba.

Elmar Tampõld näitas oma arvukaid projekte ja rääkis Tartu kolledžist, mis kuulub Toronto ülikooli koosseisu, ja väliseesti muuseumist (VEMU), näitas fotosid, rääkis kes kodueestlastest on tema majas külas käinud. Selgus, et Tampõllud külastavad aeg-ajalt Eestit ja et neil on Tallinnas oma kortergi. Elevust tekitas avastus, et nende korter asub minu palju aastaid tagasi projekteeritud elumajas Liivalaia tänaval. Elmar Tampõld rääkis entusiasmiga, et tema kavandatud Tartu kolledži hoonesse ehitatakse parajasti ruume tema asutatud väliseesti muuseumile ja et tal õnnestus läbi viia oma idee asutada Toronto ülikooli juurde Eesti õppetool. Istusime kaua ühel terrassidest ja ajasime juttu. Vestluses kõlas ikka ja jälle tema sügav mure eestluse pärast, mis Ameerika mandril aegapidi hääbub.

Alles nüüd, kui olen läbi lugenud Toronto ülikooli ja Elmar Tampõllu nimelise Eesti õppetooli järelehüüde arhitektile Sirbis (ilmus 22. III), hakkan tajuma, kui visa ta oli oma ideede eest võitlemisel. Alles nüüd jõuab pikkamööda pärale, kui suur on arhitekt Elmar Tampõllu elutöö väärtus, selle ulatus ja haare.