Õigus maastikule

„Eestis valitseb valdavalt keskkonnasõbralik tarbimismudel. Elukeskkond on avar ja ilus ning mitte ülearu korrastatud ruum. Inimene tajub, et eluks on vajalik puhas keskkond, et loodusel on elu kvaliteedile positiivne mõju. On kadunud valglinnastumise trend. Tehiskeskkond ei domineeri rohelise elukeskkonna üle, säilinud on ka puutumatu loodusega alad. Elukeskkonna planeerimisel võetakse arvesse tervislikkuse aspekt.” Tundub liiga ilus? See on osa Eesti olulisimast keskkonnaalasest dokumendist „Eesti keskkonnastrateegia aastani 2030”.

„Uute tehnoloogiate kasutuselevõtu suutlikkus on väike, domineerivad materiaalsed väärtused ja individualism. Aastal 2030 on olukord Eestis kriitiline. Enamik kättesaadavast ressursist on ära kasutatud. Maastikupildis domineerivad suured karjäärid ja kaevandused. Jätkub valglinnastumine linnalähiste põllumaade arvel, tugevneb kinnisvara arendajate surve ka linna haljasaladele ja linnalähedasele haljasvööndile.” See on üks halvimaid samas dokumendis kirjeldatud tulevikustsenaariume.

Konventsioon

Sellised stsenaariumid on küll liialdatud, ent siiski võimalikud, kui jäetakse oma tegevus juhuse hooleks. 30 aasta eest saadi Euroopa aru, et liiga kiire urbaniseerumine, väljaränne ja looduskoosluste kadumine on ohtlik – kõik see viis kiiresti piirkondliku identiteedi kahanemisele. Selleks et taandarengut peatada, hakkas Euroopa looma dokumente, mis aitaksid väärtustada ja kaitsta biokooslusi, kultuuripärandit, rahva tervist ja ka maastikku kui kohaliku elu ja identiteedi hoidjat. Nii sündis 2000. a-l Euroopa maastikukonventsioon (European Landscape Convention, ELC), mis väärtustab ja hoiab maastikku eesmärgiga edendada selle kaitset, haldust ja planeerimist ning korraldada Euroopa maastikualast koostööd. Konventsioon ühendab endas keskkonna- ja inimõigusi ning näeb ette, et territooriume mõjutavas poliitikas ja seadustes võetaks arvesse inimeste ootusi ümbritseva keskkonna kvaliteedile.

Maastik

Tavaelus seostub sõna „maastik” esimesena looduse ja maakohaga, kuid maastik ei lõpe linnaservas, sel ei ole ka riigipiire. „Maastik on inimese poolt tajutav ala, mille omadused on tekkinud looduslike ja/või inimtegurite tegevuse tulemusena või nende koosmõjus,” seisab konventsioonis. Tähelepanu väärivad kõik maastikud – nii silmapaistvad kui ka harilikud igapäevased nagu põllumaa või linnatänav, tühermaa või tondilinn. Inimesed tõlgendavad maastiku väärtust erinevalt. Hinnang „ilus” või „inetu” on subjektiivne, väärtuse hindamiseks peaks kasutama kõiki kriteeriume – esteetilisi, ajaloolisi, kultuurilisi, põllumajanduslikke, ökoloogilisi jm –, arvesse tuleb võtta ka tulevikupotentsiaali.

Väärtuse säilitamine ei seisne ainult maastiku muutmata jätmises ja ajaloo konserveerimises. Looduse ja inimese koostoime on dünaamiline, maastiku väärtust võib praeguste ja tulevaste vajaduste järgi taastada, parandada ja uueks luua, kuid seda tuleb teha oskuslikult ja targalt. Nt Soomaa rahvuspargi kaitsekorralduskavaga nähakse ette ja reguleeritakse uusi arendusi, mis toetaksid rahvuspargi tegevust ning kodanikuühiskonna keskkonnateadlikkust. Kuressaares paranes nõukogudeaegse militaarkompleksi varemete likvideerimisel nn tondilosside programmi raames linnamaastiku pilt ja inimeste kindlustunne. Aidus tegutsevale karjäärile tehtud teemaplaneering ja visioon näeb ette, et juba nüüd, jäätmete ladustamisel, kujundatakse tulevast rekreatsiooniala.

Kaasamine

Elanikega arvestamine on kohaliku omavalitsuse kvaliteedinäitaja. Kui projekti või planeeringu koostamisse ei kaasata erialaspetsialiste, ei konsulteerita asumi elanikega, seab see ohtu kohaliku identiteedi. Euroopas on hävinud mitmed piirkonna tasemel väärtuslikud maastikualad just teadlikkuse puudumise tõttu.

See-eest Kataloonia maastikuobservatioorium (Observatori del Paisatge de Catalunya) on ehe näide heast koostööst: valitsus, kodanikuühendused, ülikoolid ja erasektor leppisid kokku, et neil on vaja kompetentsikeskust, mis tegeleks maastikupoliitika ja kodanikuharidusega. Elanike, kohalike võimude ja spetsialistide koostöös valminud 135 maastikuga kataloogid on nüüd planeeringute alusmaterjaliks ning lisatud Kataloonia kooli geograafiaõpikussegi. Hääbuvates maapiirkondades tekkis tänu observatooriumi tegevusele kodanikualgatuse laine, sest inimesed hakkasid taas tundma huvi oma maa vastu ja vastutust.

Eestis aga selliseks koostööks valmis ei olda. Riigikogus teisel lugemisel olev planeerimisseaduse eelnõu kohustab järjest vähem avalikkust kaasama – arengukavadesse on kaasamisprotsess küll sisse kirjutatud, kuid paljudes riiklikes ja piiriülestes projektides seda ei tehta. Kalaranna detailplaneeringu vaidlus, Sakala kultuurikeskuse kaotamine, Tatramäe kaevanduslubade ja Hipodroomi kohtuasi näitavad, et teatud olukordades kohalik omavalitsus taganeb avaliku huvi esindamisest ja kaitsmisest. Kaasamine ja huvigrupi ootustega arvestamine jääb ühiskonna hobiks ja planeerija kulureale.

Kui suurel määral on asum siis õiguslikult võimeline muudatustes kaasa lööma? „Inimesel on õigus kvaliteetsele maastikule ja õigus valida, millises elukeskkonnas ta soovib elada, seetõttu on tal õigus aktiivselt osaleda oma keskkonna kujundamises,” ütles Balti maastikufoorumil* inimõiguste doktor, Euroopa maastikukonventsiooni patroon Maguelonne Déjeant-Pons (Euroopa Nõukogu). Århusi konventsiooni järgi, mille Eesti ratifitseeris 2001. a-l, on inimesel õigus saada keskkonnateavet, osaleda otsustamises ja pöörduda kohtu poole. Nii et vastuseks on „sellisel määral, nagu ta ise arvab, et suudab”.

Maastikupoliitika

Eestis on silmapaistvamate loodus- ja kultuurmaastike väärtuste kaitseks loodud küll kaitsealad, programmid, kavad ja teemaplaneeringud, kuid harilike maastike väärtused on meil valdavalt veel tähelepanuta, tegevus on reguleerimata ja killustatud. Nt Soomes on loodud 152 maastiku ja 1800 inimeluala andmebaas, mis on arenduste, maastikuhoolduse ja kohalikku elu toetavate rahataotluste koostamise aluseks. Maaülikooli väljatöötatud maastikukarakteri hindamise metoodika põhjal saaks Eestiski maastike andmebaasi kokku, kuid selle kasutamise kohustust peab reguleerima meie kohalik seadusloome. Nt Leedus reguleeritakse maastike registreerimist ja arendamist 2004. a-l kehtestatud riikliku maastikukavaga, Soomes planeerimis- ja ehitusseadusega. Leedu ja Soome ning veel 38 riiki on Euroopa maastikukonventsiooniga ühinenud, Eestit seal ei ole.

Maastikukonventsiooni sätteid viiakse nüüd sisse ELi olulisematesse keskkonnadokumentidesse, nt ELi keskkonnamõju hindamise direktiivi (Environment Impact Assessment Directive 85/337/EEC ehk EIA Directive) alla kuulub nüüd ka maastik kui keskkonna osa. ELi nn rohelise taristu strateegia (Green Infrastructure Strategy), mis populariseerib rohevõrgustiku kui ökosüsteemi väärtust linnas ja maal, viitab vajadusele arvestada selle rakendamisel Euroopa maastikukonventsiooniga.

Maastikupoliitikas ristub mitu eriala. Konventsiooni koostamise töörühma kuulusid Euroopa Nõukogu kultuuripärandi ning bioloogilise ja maastikulise mitmekesisuse komiteed, rahvusvaheliste organisatsioonide (Maailma Looduskaitse Liit, UNESCO jm) ning Euroopa kohalike omavalitsuste ja teadlaskonna esindajad. Kõik on ühel meelel, et maastik on iga loodus- ja linnamaastikul tegutseva erialaspetsialisti, kohaliku omavalitsuse ja riigi vastutusalas.

Keskkonna-, sise-, kultuuri- ja põllumajandusministeeriumi esindajad leidsid Tallinnas peetud Balti maastikufoorumil ühiselt, et Eesti liitumine Euroopa maastikukonventsiooniga on vajalik.

Kuna maastikud on olemuselt unikaalsed ja seadussüsteem on riigiti erinev, siis samu rakendusmeetmeid ei ole võimalik ühe üldise dokumendiga sätestada. Euroopa Nõukogu ministrite komisjon on välja pakkunud 2008. a konventsiooni rakendusmeetmete soovitused, mis aitaksid riikidel koostada oma maastikupoliitikat. Iga riik valib ise, kes võtab maastikupoliitika koordineerimise enda peale – mõnel pool on selleks keskkonnaministeerium või jagavad vastutust mitu ministeeriumi, organisatsiooni või kompetentsikeskust.

Tänan Urve Sinijärve, Laura Männamaad ja Peeter Vassiljevit kaasamõtlemise eest.

*Tallinnas ja Loode-Eestis aprillis peetud Balti maastikufoorumi korraldas Eesti Maastikuarhitektide Liit koostöös Euroopa kodanikeühendusi koondava võrgustikuga CivilScape.