Olev Siinmaa, turistid ja Pärnu supelarhitektuur

11. novembril toimus Olev Siinmaa 130. sünniaastapäevale pühendatud konverents Pärnu muuseumi uues majas

Pärnu legendaarse arhitekti Olev Siinmaa 130. sünniaastapäevale pühendatud konverents ja näituse avamine Pärnu muuseumi uues majas Aida tänaval oli kammerlik ja emotsionaalne. Professor Mart Kalmu koostatud näitus oli üleval vähendatud mahus ja andis aimu, milliseid arhiivileide, projekte ja fotosid Siinmaa loomingust saab näha veebruaris Tallinnas soolalaos avataval suurnäitusel. Kaua mööblimeistrina töötanud Siinmaa alustas arhitektitööd alles küpses eas, tema ehitatud looming jääb napi sõdadevahelise kahekümne aasta sisse, ometi on tema tegevus lahutamatu kuurortlinna Pärnu kuvandist. Üsna hästi joonestus konverentsiettekannetes välja ajaloolis-sotsiaalne ruum, milles Siinmaa 1920.-1930. aastatel tegutses, kõrvalteemade ja kaudsete seoste võrk, millest koorus välja näiteks toona kehtinud vastuolu arhitektikutse seadusandliku poole ja tegeliku olukorra vahel (Mart Kalm maalis karakteerse pildi, kuidas üle 50aastast, seaduse silmis ebapiisava haridusega Siinmaad sunniti arhitektieksameid sooritama Tallinna Tehnikumis, kus ta haledalt läbi kukkus!). Siinmaa ühe ilusaima, Lõuna 2a asuva villa taastamisega seotud arhitekt Jaak Huimerind andis elutruu pildi funkmaja fassaadi taha jäävast maailmas: kuidas ja mis materjalidest toona ehitati ja millist vaeva tuleb autentse terviku taastamiseks näha. On ütlematagi selge, et siit viis mõte iseenesest meie moodsa arhitektuuriajaloo kultusmaja, Siinmaa Rüütli tänaval asuva kodu juurde, mis möödunud aastal ehmatavalt barbaarsel kombel kogu unikaalsest sisustusest tühjaks tõsteti. „Linn on rumal, kui ta selliseid maju müüb,” arvas linnalt Lõuna tänava villa ostnud omanik. Elu näitab, et autentsesse funkmajja investeerijaid on niikuinii vähe ja omanikuvahetus pluss avaliku võimu haldussuutmatus võib viia katastroofiliste tulemusteni.

Siinne minu konverentsil esitatud ettekande kokkuvõte tõukub küsimusest: millist linnaruumi enne Teist maailmasõda Pärnus ehitada taheti ja kellele see oli suunatud? Kas kuulus Pärnu funk oli teadlik turistilõks?

Ka arhitektuuriuuringutes on juurdunud vasakpoolsete sotsiaalteadlaste ruumikäsitlus: ruum pole absoluutne, tühi mahuti, vaid otseselt seotud ruumis toimivate ühiskondlike protsessidega, igapäevase tegevusega, mis meie keskkonda „toodab”. Meie eluruum on osa meie identiteedist. Siit ka arusaam elukeskkonna poliitilisusest: on ju ruumi tootmine seotud võimu rakendamise ja taastootmisega. Linnakeskkonnas kattuvad erinevad huvisfäärid ja tähendused: majandus ja äri, personaalsed sümbolid, võimuaparaadile on see masin, mille abil oma võimu esitada ja taasluua, argitasandil aga personaalsete trajektooride ning märksõnade allikas.

Pärnu kui moodsa, uue valgeseinalise funktsionalistliku arhitektuuriga linna kujundi esilekerkimine 1930. aastatel nii massi- kui erialameedias kannab endas tugevat ametliku võimu representatsioonipüüdu: kinnistada pilt kuurortlinnast, mille ehitatud keskkond käib kõigiti ajaga kaasas, nii et igal sammul oleks näha, et linn ehitab, rajab ja loob. Rannapiirkonna arendust saab vaadata ruumilise praktikana, segregatsioonipoliitikana, piiri tõmbamisena välisturistile ja jõukamale kihile mõeldud ruumi ja nende vahele, kel terviseparanduseks ja jõudeeluks ressursse polnud. Arhitekti kui eriala professioonile tähendas see tänapäevase, väga spetsiifilise ülesandega kuurortlinna rajamist, uusi hoonetüüpe, uut tüüpi tellijat. Personaalsel, argielu tasandil tähendas uus arhitektuur ja suvituslinna teke uut elustiili, kohalikele elu turismihooaja rütmis, kokkupuudet välismaailmaga, võõrkeeli. Uued moodsad ehitised kuulusid selle moodsa kuurordielu juurde. Linnaruumis käib paratamatult nii nähtav kui varjatum võitlus – kellel on õigus end valitseva linna kuvandiga samastada, kes ja kui palju on linnas nähtav, missugust vormikeelt või ruumi ehituslikus plaanis eelistatakse ja miks?

Arhitekti ja avaliku võimu roll

Tänapäeva minnalaskmispoliitikast kantud ehitatud keskkonnas kõneldakse palju nn kõva käe poliitikast, ehituspoliitika tsentraliseerimisest, vettpidavate visioonide ja strateegiliste arengukavade vajalikkusest linnaehituses. Kui mitte tahta minna tagasi kuninglike isevalitsejate aega, siis loomulikult on sobiv paralleel ajast, kui asjad olid teisiti, just ennesõjaaegse Eesti Vabariigi periood, noore demokraatliku riigi sünd ja toonane suhtumine ehituspoliitikasse. Urbaniseerumine, masstootmine, tehnoloogia ja ehitusmaterjalide areng, linnastumisega kaasnevad uued ehitustüübid, tuleohutus- ja hügieeninormatiivid, sotsiaalne utopism – kõik see vajas kogu Lääne-Euroopas ja ka tsaaririigi provintsist iseseisvaks riigiks ümber sündivas Eestis riiklikku reguleerimist, normeerimist, struktureerimist. Teist samaväärset jõudu väljaspool riiklikku võimu ei olnud, erasektor oli veel väike ja tegutses kitsastes piirides. Tänapäevaga võrreldes oli Pärnu linna ehitusosakonna suunatus väga instrumentaalne, suunatud otsestele ehitusprojektide kavandamisele või läbivaatamisele: toona oli tavaline, et linnaarhitekt kavandas linna tellimusel avalikke hooneid (vaadakem kas või Herbert Johansoni tegevust Tallinnas). Kui Siinmaa 1925. aasta aprillist Pärnu linnavalitsusse tööle võeti, siis seati talle kaks tingimust: arhitekt ei või ametisoleku ajal eraisikutele projekte koostada ja linna tellimusel tehtud projektide eest tasutakse talle eraldi.

Tugev linnavõim avaldus ka linna strateegilises kujundamises. Pärnu spetsiifikaks sai kuurortlinna arendamine, milleni jõuti pärast Esimest maailmasõda, kui mitmed olulised tööstused (Waldorfi tselluloositehas) hävisid, edukat kaubandust polnud ja linna tulubaas vajas täiendust. Kui esmalt hakati teadlikumalt tegelema kuurordi mudaravi poolega (massiturism, palgaline puhkus ja isegi meres ujumine olid toona tundmatud asjad!), siis 1930ndate lõpuks turundas Pärnu end juba puhkuse ja lõbusa ajaveetmise sihtkohana. Sarnaselt teiste Lääne-Euroopa rannikulinnadega oli linn ise tugev ehitaja ja omanik: linnavõim ehitas nii mudaravila, Rannahotelli kui rannahoone (kõigi nende üks autoreid on ka Siinmaa), ostis Ammende villa suverestoraniks, rajas Rannapargi, velodroomi, tenniseväljakud, keeglihoone, korraldas vabaõhukontserte, soosis suvekorterite ehitust ja heakorda. Kui 1920. aastal käis Pärnus umbes 1200 suvitajat, siis 1930ndate lõpuks oli nende arv üle 8000, neist üle poole välismaalased, enamikus rootslased. Linn eelisarendas teadlikult maksujõulisele kuurordikülalise mõeldud keskkonda, selle nimel oldi nõus pingutama, kokku hoidma. Suurt vaeva nähti selle nimel, et saada riigilt toetust ja ehituslaenu.

Kelle linn?

Nagu mainitud, esitab ja taastoodab ruum võimu, tõmmates piire ja määratledes koha identiteedi ehk kellele see kuulub. Siinmaa loodud Pärnu kuurordi ehituskava (1936) taustal on tajutav turisti pilgule suunatud keskkond, meelelahutuslikkus. Nii loeme ehituskava seletuskirjast, milline suvitajatele mõeldud, laisale puhkusele ja promeneerimisele suunatud ideaalmaastik pidi siia sündima. Arhitekt kirjeldab meeleolukalt uut ranna puiestikku Promenaadi tänava ja mere vahelisel maa-alal, mis on ette nähtud vaba ja lihtsa metsapuiestikuna. Täpselt on paika pandud puusordid, et heleroheline grupp vahelduks tumerohelisega ja et silmale vaheldust pakkuvad hallid toonid (hõbepaju, valge haab) asetseksid rohkem veeäärt mööda. Suurema tiigi saarele nägi ta ette lihtsa „Eesti majakese”, kus serveeritaks kala ja piima. Vastavalt Siinmaa plaanidele oli rand jagatud rannahoone ees eraldi meeste ja naiste „päikse vannide võtmise aedadeks”, Rannahotelli esine ala oli mõeldud ainult hotelli külalistele. Juba Rannahotelli asukoha analüüsis loeti praeguse koha miinuseks, et siitkaudu käib agulirahvas mere äärde ja see võib noobli hotelli külaliste pilku häirida! Ranna lõpetuseks teises otsas pidi saama sama noobel Rannasaali plats koos uue, praegusest kuursaalist veidi maa poole jääva kontserdisaali ja poolkaarja, hiigelpika klaasist seintega jalutusruumiga – kavand, mida Siinmaa kunagi täpsemalt ei joonistanud, ent mis pidi rannast kujundama tervikliku ja heale seltskonnale mõeldud ajaveetmisala.

Siit edasi võib juba tuletada funktsionalismi, tänaseks Pärnu arhitektuuri kaubamärgiks saanud ehitusviisi rolli ranna ehitusplaanis laiemalt. Kui Siinmaa peab aastal 1935 teedeministeeriumis linnaplaneerimise nõupidamisel ettekande suvituslinnadest, siis teeb ta rea ettepanekuid ja märkusi nii kuurortlinna füüsilise kui sotsiaalse keskkonna parendamiseks. Muu hulgas pakub ta (ilmselgelt Pärnut silmas pidades), et Eesti neljast suvituslinnast valitagu üks, mis riigi toel eeskujulikuks ehitataks, veel paneb ta ette spetsiaalse turistidele mõeldud tasuta linnalehe loomist, külalistele hommikuste kontsertide korraldamist, et „muusikahelid suvituskoha puiestiku hommikupäikese paistel oleks äratajaks ja üleskutsujaks päevasele supeltegevusele”, samuti suuremaid õhtuseid kontserte. Mis ehitustegevusse puutub, siis märkimisväärsel kombel nõuab ta samas ettekandes ka suuremat rahvuslikkust, traditsioonilisest taluarhitektuurist eeskuju võtmist: majadel võiks olla rookatus, traditsiooniline vorm, „omapärane sisustus toolist joogikapini”, mida uhkusega võiks näidata igale kunstitundega välismaalasele. „Et talumehed enam nii ei ehita, tuleb seda teha suvituskohtadel”, kirjutab Siinmaa, näidisteks pakub ta väikehooneid rannas või parkides nagu piimabaarid, kioskid, kohvikud jne.

Seega turismist sai tööstus, moodsa linnamajanduse keele rääkides toimus Pärnus juba 1920.-1930. aastatel nihe tööstusel põhinevast majandusmudelist teenusepõhisele mudelile, linn mõtles küllaltki palju äriterminites, tajus konkurentsi teiste Eesti kuurortidega ja rõhus elitaarsusele – olgu selle tunnistajaks siis väliskülaliste arvukus kui ka linna soojad suhted president Konstantin Pätsiga. Selles valguses nn valget funktsionalismi vaadates oli see osa linna turismile suunatud kuvandist, võrdväärne ehituslik stiil rookatusega rahvuslikele hoonetele, mida Siinmaa tahtis väliskülaliste rõõmuks Pärnu rannapiirkonda rajada. Rannahotellil (kaasautor Anton Soans) ja rannahoonel on konkreetne ruumipoliitiline kontekst: see on eelkõige turistile loodud kunstliku keskkonna osa, ruum, mis tekitas teatud eristusjoone kuurordi ala ja muu linna vahele. Keskkond, kus lisaks füüsilisele keskkonnale oli samavõrd oluline atmosfäär, sümboolne kapital ja sotsiaalsetest suhetest sündiv tähendusväli. Nii toonaste projektide seletuskirjadest kui ajalehtedest jääb kõlama mure kuurordikülalistele ajaveetmise leidmise ja rahuldava kontserdikava pärast, arutelud, „mitmenda järgu” rootslased küll tulevad Pärnu tänavu ja kui palju on väliskülalisi kokku oodata. Funk sobis siia ritta sama hästi kui rahvuslik „Eesti tuba” Siinmaa uude rannahoonesse.

Pärnu praegu

Linnaehitusliku arengu kontekstis on Pärnu rannaala näide, kus mitmed ajaloolised võtted (kuurordi rajamine, ajaveetmiskeskuste koondamine mere äärde, linna turundamine terviklikuna müüdava keskkonna abil) on aktuaalsed ka praegu, ehkki vahepeal toimunud mahuline skaalanihe on meeletu. Pärnu nõukogudeaegsed „tervisevete kombinaadid” valmistasid ruumiliselt ette 1990. aasate linnaehitusliku neoliberalismiga tulnud pööret, kus tasuvusmarginaalid nägid ette vaid suurt ja väga suurt ehituslikku arendust. Kadunud on linna kui arendaja ja omaniku juhtroll ehitustegevuses, kogu maailmas on mereäärsed piirkonnad saanud era- ja avalikku raha liitvate koostööarenduste õnnelubaduseks, kus kasutatakse nn lipulaevade ehitusstrateegiat – suuri, kujundit loovaid kinnisvaraarendusi. Võib koguni öelda, et sõjaeelne sümboolse seenrõduga rannahoone ning uue aja konteineri tüüpi, asukohaga igasugust sidet vältiv hiiglaslik Tervise Paradiis, kumbki Pärnu ranna oma otsas, tähistavad kujundlikul ajateljel süütu vabaaja arhitektuuri tekkimist ja selle kommertsialiseerumist, nihet nii ruumilistes ideaalides kui vahendites, kuidas supelkülalistes elamusi ja tarbimisiha tekitada.

Kaasaja arhitektuurist kui brändist jutlustav Anna Klingmann kirjutab, et elamusmajanduses on elamus ise muutunud tooteks: me ei tarbi enam objekte, vaid aistinguid ja elustiile. Uues brändimaastike keskkonnas ei tähista majad enam seda, kus me elame või töötame, vaid seda, kellena me ennast kujutleme. Pärnu eestiaegse kuurordi sünd on põnev nii arhitektuuriajaloo kui sellega vahetult seotud, võimusuhteid sümboliseeriva ja tähistava ruumiajaloo poolest.