Olümpialik linnupesa on pisut viltu
Foto: reuters
Linnupesa meenutav olümpiastaadion peab olema keskkonnasõbralik. Sudu Pekingi tänavail seda ei ole.
Tõestamaks olümpiamängude eel maailmale enese võimekust, on hiinlased ette võtnud oma maine ja pealinna põhjalikuma ümberkujundamise.
08.08.2008 algavad Pekingis 29. suveolümpiamängud ning hiinlaste pikk marss võiduka lõpuni on poolel teel. Pekingi moderniseerumine aga ei pruugi ilmtingimata tähendada poliitilisi reforme, mida paljud ekslikult salamisi loodavad.
“See on ju täiesti viltu. Üks pool kõrgem kui teine,” ütleb üks tavakodanik teleintervjuus Pekingi olümpiamängude peaareeni Linnupesa (Niaochao) kommenteerides. Kas ta ka sama avameelselt Hiina ühiskonda hindaks, on kaheldav, kuid tähelepanelikumale kõrvaltvaatajale meenutab Linnupesa just Hiina ühiskonda – otsekui viltu, tasakaalust väljas, kuid harmooniline ja püsib ikka koos.
Hiina areng on nii sotsiaalselt kui ka geograafiliselt täpselt sama: rikkus on kogunenud suhteliselt väheste inimeste kätte, kes peamiselt tegutsevad Ida-Hiina rannikuprovintsides.
Kuid vara-turumajanduslikus ühiskonnas saavad ratsa rikkaks mitte parimad, vaid väljavalitud. Sellist ebaõiglust aitab pealtnäha harmoniseerida Hiina ametlik propaganda, mis on raudne ja võimas nagu Linnupesa koos hoidvad terasvaiad.
Hiinlased on olümpiaks valmistudes ära teinud suure töö ning linn võtab vaikselt moodsama ilme. Äsja avatud uus metrooliin number 5 on heaks näiteks moodsa tehnika saabumisest Põhja-Hiinasse. Pekingis seni liikvel olnud n-ö ershou (second-hand, varem kasutatud) rongid jäid kõvasti alla Guangzhou ja Shanghai tänapäevastele tipptehnikaga rongidele ning uhke pealinlasena oli seda raske aktsepteerida.
Lisaks 5. liinile valmib järgmisel aastal ühendus Pekingi lennujaamast kesklinna ääremaale, vähendades sedasi tohutut autode laviini lennujaama kiirteel.
Niisamuti vahetatakse massiliselt busse välja ning raske on leida teist Hiina linna, kus oleksid nii moodsad liinibussid (21. oktoobril toimunud Pekingi maratoni ajal oli liikumas näha isegi elektrienergial liikuvaid busse) – ning ühtlasi nii odavad.
Piletihinna alandamine (magnetkaardiga 60 senti täiskasvanule ja 30 senti õpilasele) selle aasta 1. jaanuarist oli samuti valitsuse meede meelitamaks inimesi rohkem ühissõidukeid kasutama, et keskkonda vähem saastada. Hiinlased on aga vabanemas vaesuse ikkest ning auto soetamine oleks nagu lunastuse ostmine, et vaesusest pääseda.
Autokeelu kampaania
Lisaks ühistranspordi propageerimisele toimuvad aeg-ajalt autovabad päevad või isegi nädalad, mille jooksul üritatakse vähendada autode kasutamist. Nii näiteks ei tohtinud septembri esimesel poolel nädala jooksul paariskuupäevadel sõita paaritu numbriga lõppevad eraautod ning vastupidi. Efektiivsuse kontrolliks olid mööda Pekingit väljas liikluspolitseinikud ning autode vähenemine oli märgatav.
Sellised drastilised meetmed tekitavad linnakodanikes küll teatud ebamugavust, kuid hiinlase kuulekas olemus laseb üsna kergelt olümpia nimel ja riigi hüvanguks osa oma mugavast elust ohverdada.
“Rohelise olümpia” idee on küll üllas, kuid just see peegeldabki Hiina propaganda silmakirjalikkust – mida tegelikult ei ole, tuleb meediaruumis luua ning küll inimesed uskuma hakkavad.
Kui Pekingis mõnda aega elada, siis ei märkagi erilist rohelust ega harmooniat, vaid tundub, et pidevas sudus ja tormituultes jalgratast sõtkudes oled sattunud kõrbestunud äärealale.
Geograafiliselt sellest palju puudu ei olegi, kuid kindlas veendumuses raiutud marksistlik-leninistlikus ühiskonnas on antud üllas anne näha ja uskuda asju propagandistlikus valguses ning pekinglased juba hakkavatki tundma, et keisrite linn on muutunud rohelisemaks ja elamisväärsemaks. Et aga sellest propagandast aru saada, tuleb õpetust jagada. Edasi juba… Nakatanu nakatab teisi, nagu hiinlased ütlevad.
“Rohelise olümpia” kõrval propageerib Hiina valitsus veel “tsiviliseeritud olümpiat”, mille eesmärgiks on keisrialamate järglastele õpetada järjekorras seismist, kannatlikkust ühissõidukisse sisenemisel, viisakat suhtlemist, maha mittesülitamist (viimase eest on isegi trahve määratud) ning muid elementaarseid viisakusreegleid.
Harmoonia reklaam
Bussis sõites ei möödu peatustki, kui elektroonilisel infotablool ei jookseks harmoonilise ühiskonna, tsiviliseeritud olümpia, uue ajastu ja uute normide rajamise vajalikkust edastav teave. “Korraldame edukad mängud ning ehitame tugeva riigi” – sellised revolutsioonilised ideed ja liikumised ei ole Hiinas oma aega ära elanud, vaid kestavad elujõuliselt edasi.
Hiinlastele meeldib ennast maailmale müüa ning seepärast on neile ääretult tähtis teada saada, mida välismaailm Hiinast arvab. Ning et kuidagi ravida hiinlaste halba mainet, on Hiina valitsus ette võtnud pekinglaste tsiviliseerimise. Paljude jaoks on aga küsimus, kas need normid kestavad edasi ka pärast mänge või käituvad hiinlased tulevikus endiselt oma suva järgi.
Kommunistlik ideoloogia ja vana revolutsiooniline vaim pole kaugeltki maha maetud, vaid riigi kooshoidmise nimel tuleb vanu kangelasi ja sünnikohti au sees hoida. Hiina on aga otsustanud kasutada olümpiatuld poliitilise vahendina ning paljude muude kohtade kõrval läbib tõrvik ka Hiina kommunistliku revolutsiooni tähtsamaid paiku.
Ning nii nagu 08.08.08 kuupäeval Linnupesas mängud algavad, nii nad seal ka lõppevad – Linnupesa raudses haardes, Hiina ühiskond raudses haardes, ning poliitilised ja ühiskondlikud muutused on minimaalsed, öelgu president Hu Jintao oma kõnedes kui palju kordi tahes sõna “demokraatia”.
Autor: Leslie Leino