Otepää ideed otsimas

Aprillis peeti Otepääl kolmepäevased mõttetalgud, et leida linnale uusi ideid. Valla initsiatiivil kutsuti nõu andma grupp Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise eriala neljanda kursuse tudengeid koos juhendajate professor Andres Alveri ja emeriitprofessor Veljo Kaasikuga.       

Otepää asub looduslikult kaunis kohas: madalate majadega ääristatud tänavad looklevad üles-alla ja linna piirab hajaasustatud looduspark. Suurem osa keskuse puithoonestusest põles Teise maailmasõja ajal maha, säilinud kivihoonetele on 60ndatel lisandunud stalinistlikke ehitisi, millest osa on tunnistatud XX sajandi väärtarhitektuuriks. Märkimisväärsemad on 1950. aastal Pühajärve tee äärde rajatud Otepää kultuurimaja ja Otepää kõrgeim hoone – endine täitevkomitee, praegune vallamaja – linna keskuses. Vallamajast Pühajärve tee poole jääb kõrghaljastusega kolmnurkne Lipuväljaku park ning Valga maantee poole parkimisplatsina kasutatav endise bussijaama ala, mida peetakse keskväljakuks. Sellelt avaneb maaliline vaade linna piiravale orule, Linnamäele,  kirikule ja Tehvandi hüppetornidele.       

Platsi ääres seisavad postkontor, päästekomando ja vallamaja, mis on pööranud väljakule selja; varasemate plaanide järgi pidi linna keskus tulema praeguse turu kohale. Vallavalitsus püstitas tudengitele lähteülesandega hulga küsimusi, millele oodati erapooletut, värsket ja julget lahendust. Otepääle loodeti leida suurt, kõikehõlmavat ideed, mille saaks edaspidi planeerimisel aluseks võtta. Võtsime vabaduse vaadata Otepääd laiemalt,  tulevikku suunatud pilguga, muretsemata liigselt maakasutuse, üksikute omanike huvide, poliitiliste ja majanduslike mõjude pärast. Peamisteks teemadeks kujunesid Otepää väärtus, idee ja avalik ruum.     

Suhteliselt stabiilse rahvaarvuga (2011. aasta seisuga elab seal 2150 inimest) talvepealinn on omapärane nii mitmeski mõttes. Otepää on rahvusvaheliselt tuntud suurürituste korraldaja ja paljudele teise kodu linn, millel on kaks kõrghooaega: talvel ning suvel. Väikelinna rahvaarv kasvab kõrgajal ligi poolteist korda. Ruumilisi otsuseid on paljuski mõjutanud suurüritustega (MK-suusaetapp, „Suverull”, Lõuna-E esti ralli, Tartu maraton) kaasnevad  turistide hulgad. MK-etapi ajal peab linna mahtuma ligi 3000 autot, tuleb pakkuda heal tasemel majutusvõimalusi, söögikohti ning tagada suurtele gruppidele mugav liikumine. Samas peab linnaruum töötama poole aastast olukorras, mil rahvast on vähe ja linn vaikne. Kohanemine kõrghooaegade ja vaikse argielu vahel on väiksele linnale suur katsumus. Ühest küljest tuleb turistikeskne lähenemine linnale kasuks: ka üldplaneeringus rõhutatakse  kuurortlinliku miljöö olulisust, eesmärgiks on soodustada keskuse väikeste esimese korruse poodide-äripindade tegevust. Siiski, turismile suunatud tegevus ka pidurdab linna arengut. Keskväljak ei ole näiteks kasutusel väljakuna, sest suurürituste ajal on see vajalik parkimisplatsina. Atraktiivne avalik ruum ei saa samaaegselt olla tagavaraparkla; sama keeruline on parklasse luua vaba aja veetmiseks sobivat keskkonda. 

Paremas olukorras on Lipuväljaku park teisel pool vallamaja. See on väärtus, mis vajab säilitamist, vaatamata sellele, et inimesed seda päris iga päev ei kasuta. Park on ääristatud söögi- ja majutuskohtade ning väikeste äripindadega, mille vahele jäävad elupinnad – tore linnaliselt mitmekesine struktuur. Lipuväljaku pargi äärde ja isegi selle peale on linn planeerinud lisafunktsioone. Parki ehitatakse  lähitulevikus kiirabijaam ja selle äärde on kaalutud kaheksakorruselise spaa rajamist. Krunte arendatakse aga eraldi, mõtlemata seejuures palju tervikule. Sageli on arendatav linnaruum mõjutatud poliitilistest ja majanduslikest otsustest. Linna kolida sooviv ettevõte esitab oma tingimused kohale ja arhitektuurile. Olukorras, kus on tähtis pigem uute asutuste tulek linna ja puudub kõikehaarav idee, kuidas neid paigutada, on raske linnaruumi stabiilset  arendada. Siinkohal on ilmekas näide Maxima ehitamine Otepääle: linnavalitsus oli valmis vastu tulema kaupluse omanike esitatud tingimustele nii hoone arhitektuuri kui ka asukoha osas. Nii läheb tõenäoliselt paljudes kohalikes omavalitsustes ja tulemuseks on ebaühtlane ja ebamugav linnaruum, nimetatud juhul lisaks ka väikeste äride kadumine.     

Olime Otepääl kahe kõrghooaja vahel. Nägime rahulikku, talvest toibuvat ja suveootel linna. Tänavatel ja kohvikutes oli vähe inimesi ning võõraid siluette märgati juba kaugelt. Puutusime kokku Otepää argieluga, millega peab planeerimisel arvestama samal määral kui üksikute suurüritustega. Linnas, kus on oma inimesel hea, on hea olla ka külalisel. Kohalik ei tohi tunda ennast oma kodukohas võõrana  ega arvata, et linna ettevõtmised on suunatud pigem turistidele. 

Otepääga parema kontakti saamisel oli meile abiks Lõuna-E esti arhitekt Uko Künnap ja vallavalitsuse arendusnõunik Annika Jaansoo, kelle eestvedamisel see üritus teoks sai. Lisaks tüüpilistele väikelinna plussidele-miinustele (turvaline keskkond vs. puudulik ühistranspordiühendus lähilinnadega) on Otepääl oma eriline võlu. Siin on ideaalsed sportimistingimused, kaunis loodus ja suurüritustega seoses loodud võimalused: inimesed saavad nautida lähiümbruse spaasid ja heal tasemel söögikohti, mis annavad silmad ette ka suuremate linnade toitlustusasutustele. Otepää asub võrdsel kaugusel Tartust, Võrust ja Valgast ning Tallinnast ja Riiast. Kohalikud ettevõtjad saavad tegutseda nii Eesti kui Läti turul. Seejuures on Otepääl piisavalt hea transpordiühendus vaid Tartuga. Selleks, et teha tööd väljaspool Otepääd, on perekonnas tingimata vaja üht, kui mitte kaht autot. Otepää-sugune väikelinn  ei peaks aga olema hajaasustusega paik, kus auto olemasolu on vältimatu, oluline on siin eelisjärjekorras arendada töörändeks vajalikku ühistransporti.       

Pärast esimest tutvust linna, kohalike elanike ja valla volikogu seisukohtadega jagunes 12 tudengit kolme gruppi, kes asusid analüüsima linna arenguvõimalusi ja välja töötama uusi ideid. Lisaks Eesti tudengitele oli seltskonnas kaks Erasmuse programmi välisüliõpilast: üks Hispaaniast ja üks Prantsusmaalt. Töögruppide visioonides oli üllatavalt palju ühist: keskväljaku tähtsuse tõstmine, linna ja Tehvandi staadioni parem ühendamine,  plaan panna planeeritava parkimismaja kohale (kiriku kõrvale mäele) spaa jpm. Kõige olulisemaks peeti keskväljaku arendamist atraktiivseks vaba aja veetmise kohaks, sealt avaneva vaate puhastamist, väljaku külgede piiramist ja väljaku aktiivsust toetavate funktsioonide tihendamist. Platsi poole seni seljaga hooned said mahtude lisamisega uue fassaadi. Selle tulemusena peaks keskväljak pakkuma huvi paljudele kasutajatele, olema koht, kuhu  tahetakse tulla, kus alati toimub midagi, kus on mugav olla. Sellest peaks kujunema Otepää visiitkaart ja sümbol, nii funktsionaalne kui ka visuaalne linna kese.   

Esimese töögrupi põhiidee oli võtta väljak muu hulgas kasutusele ka suurürituste ava- ja lõputseremooniate kohana. Sealne postkaardivaade maalilisele orule, kirikule ja hüppetornidele  peaks kujunema rahvusvaheliselt tuntud sümboliks (joonis 1). Väljak on selles variandis pikendatud üle Valga maantee oru kohale ja väljaku alla jääb oru külje sisse rajatud raamatukogu. Teine grupp tegeles lisaks keskväljakule vaatekoridoride ja tähtsamate liikumisteedega. Tähelepanu pöörati senisest mugavama ühendustee loomisele Tehvandi staadioni, keskuse ja linnaga halvasti ühendatud kiriku vahel. Uus promenaad paigutati linna piirava kauni  vaatega oru küljele ja selle alla planeeriti ärija elupinnad, seejuures jäi vaade Linnamäele alles. Kiriku lähedale paigutatud spaa ja uued elamispinnad sulandati maastikku. Kui linna planeerida vaid akadeemilises õhkkonnas, ei adu selle probleeme, mastaapi ja arengu mõjutajaid. Kohapeal viibimine ja kohalikega suhtlemine annab hea pildi tegelikust olukorrast. Üks nädalavahetus on piisavalt lühike aeg selleks, et säilitada kõrvalseisja neutraalne pilk, mis lubab vaadata olukorda laiemalt ja otsida lahendusi pikemas perspektiivis. Loodetavasti sai Otepää meie külaskäigust inspiratsiooni ja mõtteid, mis aitavad kaasa linnaruumi parandamisele.

Kommentaar

Annika Jaansoo, Veljo Kaasik

Annika Jaansoo, Otepää vallavalitsuse arendusnõunik:         

Mõte kaasata Otepää linnaplaneerimisse Eesti Kunstiakadeemia arhitektuuri ja linnaplaneerimise tudengid tekkis ühel Otepää valla üldplaneeringu  koosolekul. Arvasime, et arhitektuuritudengid on need, kes oskavad näha Otepää linna tervikuna ning on suutelised välja pakkuma värskeid linnaplaneerimise ideid.       

Konkreetse lähteülesande vormistamine osutus aga üsna raskeks. Otsustasime, et räägime Otepää linnaruumi kitsaskohtadest ning tudengid koos professoritega ise otsustavad, mida ja kuidas nad workshop’i raames linnas lahendama hakkavad. Huvitav on see, et kõik kolm eraldi töötanud gruppi valisid oma planeeringu teemaks Otepää keskväljaku ning selle lähiümbruse ning ka välja pakutud ideed olid sarnased. See näitab, et Otepää keskväljak  on linna ruumilise planeerimise „murelaps”. Mitu head mõtet pakuti ka valla üldplaneeringule. Edasi peame planeerimisameti spetsialistide ja vallavalitsusega maha istuma ning pakutud ideed läbi analüüsima. Ideekavandite teostamisel on paraku takistuseks (peale raha) rahvastiku vähenemine ja ka emotsionaalne küsimus – kui palju on otepäälased valmis uusi ideid vastu võtma?     

Oleme tudengite planeeringud pannud avalikuks vaatamiseks üles ning tutvustanud neid ka Otepää vallavolikogule. Seni on tulnud vaid positiivset vastukaja. Saadud kogemuse põhjal võib kinnitada, et  kohalikel omavalitsustel tuleb kindlasti teha rohkem koostööd ülikoolidega. Valmistame omalt poolt ette koostöölepingut, millega pakume EKA tudengitele praktikabaasi Otepääl ning vastu ootame häid mõtteid ja lahendusi Otepää linna ja selle lähiümbruse planeerimise jaoks.   

Veljo Kaasik, professor:   

Kodumaal liikudes oleme üsnagi mobiilsed. Arvame tundvat enamikku maa asustatud punktidest, omame tegelikkuse ja teleekraaniga kombineeritud visuaali Eesti tuntud puhkuselinnadest, hooaja-pealinnadest. Kui mitte muu, siis nende söögikohtade paiknemine on eestlase mälus igal juhul kinnistunud.  Arhitektuuriüliõpilaste kolmepäevane retk Otepääle tekitas aga uustulnuka värske ruumilisgeograafilise tunnetuse ning selle põhjalt otsiti kõige olulisemaid lähtepunkte edasiseks arenguks. Kolm päeva ei ava väikelinna olemust, 2000 elanikuga asumi inimpotentsiaali, nende mõttemaailma, elu ega sellega toimetulekut. Kõigi eelduste kohaselt harjuvad kohalikud oma ümbrusega kõikjal: põlisasukale võivad ühtemoodi ilusad olla paigad, mis uustulnukale pakuvad looduslikult-ruumiliselt suuri kvaliteedierinevusi. Võib arvata, et otepäälane on kuulnud rohkesti kiitust oma linna ja selle ümbruse kohta, vaatab seda ise ka, aga enam ei näe … Pigem kirutakse kõike, mis iga päev jalgu jääb: talvel linna libedaid järsukaldelisi teid-tänavaid, korrastamata taga-aedu jne. Sellest tulenevalt keskenduvad ka linnaelaniku aimatavad ootused pigem kammerlikele ning vormilt väikestele korrastustele.         

Kui me Otepääl oleme – kus me siis oleme? Esmalt on see regionaalselt kuuluvuselt Valga maakond, kuid tegelikult pigem Tartuga seotud väikelinn nagu samuti Tartust edelasse jääv Elva. Kaugusest ning väiksusest hoolimata on  Otepää kõiki linnalikke (ka kultuurilisi) funktsioone rohkem iseseisvalt kandma sunnitud üksus. Maastikuliselt on tegu aga klassikaliselt Lõuna-E esti kuppelmaastikku esindava kohaga. Kõik viis maanteed, mis Otepääd läbivad, viivad meid Otepääle jõudmiseks mäest üles ning linn ise paikneb kompaktsena (küll sisemiselt suurte kõrgusvahedega) Eesti mõistes kõrgplatool, mitte jaotatuna üla ja all-linnaks ning hajusana nagu näiteks Põlva. Linna keskmes,  suunaga idas, asub suurepärane kaunisse Linnamäe orgu avanev ning samas kilomeetritepikkuse kaugvaatega keskväljak – tõeline näitelava. Selle näitelava üliõpilased avastasid ning selle lahendamisele nad ka kontsentreerusid. See ei ole Itaalia Umbria maakonna mägilinn Orvieto ega etruskide linna varemed oma kaugvaadetega, kuid Eestis ainuke väikelinn, mille (tulevast) peaväljakut ääristab suurepärane looduslikku ruumi loov motiiv koos aimatava  muinaslinna ning ordulossi varemetega. Servaaladel lisanduvad ühel pool kirik ning teisel Tehvandi kompleks. Vaate nautimiseks ei ole seejuures mingit torni vaja. Võib arvata, et üliõpilaste ettepanekute peamine märklaud ja selle lahendusvariandid võivad mõnele pettumuse valmistada, kuna siin puudub kammerlik kosmeetika. Näiliselt baseerub see bigness’il, kuid on vaid repliik linnaruumis  Tehvandi uue staadionirajatise võimsusele. Väljak ei arene kõrgusesse, vaid annab vajaliku potentsiaali ka edasistele väikevormilistele lisandustele. 

Kogu pakutud lahenduse strateegiline võtmeobjekt on aga hetkel müügis postimaja, mille võimalik täiendamise, ümberehitamise, asendamise jms tase on Otepää linna edasise ruumilise, majandusliku kui ka kultuurilise edu pant.