Pärl, mitte mammut

Selgusid Arvo Pärdi keskuse arhitektuurivõistluse tulemused.

Võistlustingimused, mille kokkupanemisele kaasa aitasin, sisaldasid keerukat ülesannet projekteerida hoone keset Laulasmaa metsa, mille keskkond on hingematvalt ilus, kuid habras. Iga männipuu tundub siin oluline: metsaalune sammal ja mustikad moodustavad kõigest 5–10 cm loodusliku kihi, mille all on liiv ning mis taastub alles aastakümnetega. Kõik mittelooduslik paistab siin vägivaldne. Arvo Pärdi muusika omakorda komplitseerib ülesannet veelgi, pannes arhitektidele enneolematu vastutusekoorma. Keerukus tuleneb sellest, et eeldatav hoone peaks olema oma olemuselt lihtne, kuid korraga nii esinduslik sümbol kui ka hästi kasutatav ja ühtlasi sobituma keskkonda, seda mitte kuidagi kahjustades – „pärl, mitte mammut”, nagu võistlusülesandes kirjas.

Kuigi kõik laekunud tööd olid oodatult kõrge tasemega, tekkis esimesel läbivaatamisel ikkagi küsimus, kas nende hulgas leidub see õige ja lõplik lahendus (žüriisse kuulusid Arvo Pärdi keskuse esindaja Michael Pärt, Jaapani arhitekt Sou Fujimoto, arhitektuuriajaloolane Andres Kurg, Eesti Kontserdi peaprodutsent Madis Kolk, arhitektide liidu aseesimees Peeter Pere, arhitektid Ra Luhse ja Peep Jänes ning Keila vallavalitsuse volikogu esimees Kadri Tillemann – toim). Esimese tööpäeva lõpuks jäi sõelale mitu tööd, kuid sealtpeale hakkas kooruma tõde, et ilmselt ei ole lootust leida päris valmis lahendust. Samal ajal hakkas vaikselt ja järjekindlalt esile kerkima võistlustöö „Tabula” (Fuensanta Nieto ja Enrique Sobejano Hispaania arhitektuuribüroost Nieto Sobejano Arquitectos). Kuulasime hoolikalt, mida arvavad asjast Nora ja Michael Pärt, ka Arvo Pärt. Kõige paremini sõnastas keskuse idee Nora Pärt: „Tuleb leida kavand, kus domineeriks Arvo Pärdi muusika, mitte arhitekti ego või teda inspireerinud idee.” Enamik töid esitas sarnaste kontseptsioonide eri variatsioone – lähtekohaks Eesti maastik, rehielamu, talv, laulupidu, sammal, mets, tintinnabuli, klooster jne. „Tabula” kõnetas aga värskel ja puhtal moel. Võlus nn alvaraaltolik joon ja avatud ruumilahendus, kus arhitektuuri saab vajaduse korral paindlikult muuta ja arendada. Hoone on paigutatud krundi ehitusala põhjapoolsesse nurka ja suhtub asukohta võimalikult diskreetselt, jättes looduslikult kauni nõlva puutumata. Kõik ruumid on paigutatud ühele korrusele, ühe suure katuse alla, mis aga tänu oma n-ö auklikkusele (siseõued, kus puud on kasvama jäetud) kaob täiesti metsa varju. Seega sai valikukriteeriumiks paindlikkus, tagasihoidlikkus, orgaanilisus ja sobivus keskkonda. Selge on see, et päris sellisel kujul, nagu võistlustöös näha, see hoone ei valmi ja edasine sõltub paljus Arvo Pärdi keskuse arendajate ja arhitektide omavahelisest koostööst. Ilmselt tuleb mõned puud ikkagi maha võtta (need, mis hoonele liiga lähedal, lihtsalt ei jää kasvama) ja hoone siseõuesid ning välisseina pinda oluliselt vähendada, et maja oleks energiasäästlikum. Ülesandeid jagub ja jääb üle vaid arhitektidele ja keskuse inimestele kannatlikkust ja jõudu soovida, et algse idee ilu ja elegants säiliksid.

Kui esikoha suhtes oli žürii – sh välisliige Sou Fujimoto – üsna üksmeelne, siis teise ja kolmanda koha üle oli vaidlusi palju rohkem. Teisele kohale hääletati töö „Kivi ja taeva vahel” („Between Stone and Sky”, Brad Cloepfil USA arhitektuuribüroost Allied Works Architecture), millele osa žüriiliikmeid heitis ette teatud raskepärasust ja suletust (esikohatööga võrreldes minimaalselt aknaid ja valgust siseruumides), kuid mille tugevuseks peeti hästi lahendatud ruumiprogrammi ja maastikku sobitumist.

Kolmanda koha töö „Väike sekund” (Eesti arhitektid Siiri Vallner, Indrek Peil, Üllar Ambos ja Joel Kopli arhitektuuribüroost Kavakava) köitis oma lihtsuse ja idee selgusega. Samal ajal tekitas see palju küsimusi ruumikasutuse osas, kuna nn kloostri tüüpi töös oli kogu ruumiprogramm paigutatud rangelt ümber suure siseõue. Sarnase lahendusega töid oli teisigi, kuid „Väike sekund” väljendas seda ideed kõige elegantsemalt. Töö oli küll pidevalt favoriitide hulgas, kuid pidi siiski taanduma: žürii leidis, et seda tööd on keskuse inimeste soovide järgi väga keeruline edasi arendada, kui tahta säilitada millimeetri pealt paika timmitud terviklahendus. Kriitikat said maja ümbritsevaid tumedad puitkonstruktsioonid – ribid, mis peale männivõrade hooneni jõudvat loomulikku valgust veelgi vähendavad – ja pikk pime majaalune ligipääs siseõue.

Eripreemiad

Žürii tõstis eripreemiatega esile võistlustööd „Peegel” („Spiegel”), „Majal on mitu tuba” („A house has many rooms”) ja „Pühakojad” („The Shrines”).

„Peegel” (autor Coop Himmelb(l)au Wolf D. Prix & Partner Austriast) on väljapaistev töö oma jõulise arhitektuuri poolest, mida väljendab kõige paremini ainulaadse kujuga auditoorium. Vaieldi, kas hoone arhitektuur ei lämmata mitte liialt Arvo Pärdi muusikat. Hoone, mis ilmselt saaks küll palju tähelepanu oma arhitektuuri tõttu, oleks samal ajal vastuolus tundliku süvenemist vajava muusikaga. Žürii arvas, et auditoorium ja sellega külgnevad ruumid olid pälvinud kavandi loomisel liialt tähelepanu, nii et muud hoone olulised osad ja funktsioonid jäid tagaplaanile.

„Majal on mitu tuba” (autorid Kersten Geers ja David Van Severen Belgiast) võlus žüriiliikmeid originaalse kontseptuaalse lahendusega, mis paraku osutus ka selle töö suurimaks nõrkuseks. Hoones on ainult läbikäidavad ruumid, mis vahelduvad siseõuedega, suurem osa majast on kaetud klaaskatusega. Nüansseeritud külgnevad-järgnevad ruumid loovad kordumatu ruumielamuse, kuid keerulist ruumikasutust dikteerib maja jäik arhitektuur. See iseenesest suurepärane idee sobiks kunstigaleriile. Meeldis hoone arhetüüp, tuletatud arhailisest palkmajast või rehielamust.

„Pühakojad” (Henning Larsen arhitektid ja Anne Marie Galmstrup Taanist) vastas paindliku ja läbimõeldud plaanilahenduse tõttu kindlasti paljus kõige paremini keskuse ootustele. Saatuslikuks sai ekspositsioonipindade puudumine, loomuliku valguse ligipääs läbi katusakende ning žürii leidis, et kokkuvõttes jääb puudu ka sümbolhoonele vajalikust arhitektuuriessentsist.

Originaalse lahenduse eest pälvis eraldi äramärkimist võistlustöö „Meie aed” (Rok Oman ja Špela Videčnik Sloveenia arhitektuuribüroost Ofis arhitekti), mis ühendas endas leidlikult hoone ja torni idee ning julges seega eirata võistlustingimustega seatud kõrguspiirangut (maksimaalselt oli lubatud kaks korrust). Üksteise otsa asetatud hoonemahud meenutavad veidi Šveitsi arhitektide Herzog ja de Meuroni VitraHausi projekti, kuid sellele vastupidiselt on „Meie aias” hoone õhuliselt kerge ja läbipaistev – südames mitmetasandiline aatrium, kus kõrge siseruumi ümber eri tasapindadele paigutatud ruumiprogramm. Hoone kasutamine ja hooldamine oleksid väga keerulised – loodus muudaks elegantsed klaaskatused päris kiiresti läbipaistmatuks.

Kokkuvõttes tundub, et esikohatöö meeldis Arvo Pärdile ja tema perekonnale, mis on ju kõige olulisem ja loodame väga, et hoone 2018. aastaks Lohusalu poolsaarel Laulasmaa metsas asuval Kellasalu kinnistul tõesti ka valmis ehitatakse.

Võistlus iseenesest oli Eesti arhitektuuris väga oluline sündmus, mis koondas korraks siia maailma ja Eesti arhitektide ühise kontsentreeritud mõttevälja. Selle eest suur tänu võistluse korraldajatele ja eelkõige Arvo Pärdile.