Pealelend. Heie Treier

Värske kunst.ee on pühendatud maailmakuulsale Eestist pärit arhitektile Louis Kahnile. Mis ajendas tegema Kahni erinumbrit?

Heie Treier, kunst.ee erinumbri toimetaja: Mitte mis, vaid kes. Kui vastata lühidalt, siis kunst.ee Louis Kahni erinumbrit ajendas tegema Louis Kahni poeg Nathaniel Kahn, erakordselt sugestiivne ja läbitungiv isiksus. 2006. aastal, kui Kuressaares toimusid Kahni päevad, läksin sinna uudishimust, et loenguid kuulates targemaks saada. Erakordne tundus see, et Saaremaale oli tulemas nii palju Kahni sugulasi ja uurijaid. Imestasin korraldajate kõrget lendu. Kujutlesin, et kunst.ee-s võiks teha 32-leheküljelise Kahni-eri, nagu neid on koostatud mitmesugustel teemadel, ja lootsin, et Kahni päevadelt koguneb selleks materjali. Tegelikkus osutus aga teiseks: Kahni konverents Kuressaares oli pigem edasijõudnutele kui algajatele, kohati üsna spetsiifiline ja dialoogi ameeriklastega eriti ei tekkinud. Sattusin filmi „Minu arhitekt” („My Architect”) Eesti esilinastuse järel vestlema filmi autori Nathaniel Kahniga, kes keeldus kategooriliselt kunst.ee 32st leheküljest ja ütles, et kõne alla tuleb ainult terve ajakiri ehk 96 lehekülge. Talle ei lugenud, et kunst.ee pole arhitektuuriajakiri ning et mina olen kunstiteadlane. Delegeerida polnud seda ülesannet ka kellelegi, nagu tundus.

Kahni päevade põhjal pani eesti arhitektide tiim kokku Ehituskunsti numbri (47-48, 2007). Nüüdses kunst.ee erinumbris on sellele korduvalt viidatud kui siiani kõige põhjalikumale kodumaisele Kahni-teemalisele publikatsioonile.

Proovisin 2007. aastal õnne ArtsLinki stipendiumi taotlemisega, sain 2000 dollarit ja reisisin novembris 2007 Philadelphiasse Kahni arhiivi, et erinumbri tarvis materjali koguda. Otsisin vastust mõnedele Eestis kerkinud küsimustele, mille kohta mul polnud kindlust, kas need küsimused on üldse targad või mitte. Kuna küsija suu pihta USAs mitte kordagi ei löödud, hakkas tunduma, et äkki need küsimused on olulised, kuid nende peale pole ei Ameerikas ega Eestis lihtsalt tuldud. Minu ärgitajaks oli taas Nathaniel Kahn (meili teel), kelle usk kogu projekti oli piiritu. Ta paistis tundvat suurt sümpaatiat eelkõige Louis Kahni sünnimaa vastu (Kahni isapoolne vanaema oli eestlane) ja pakkus kunst.ee kodumaiseks konsultandiks arhitekt Toivo Tammiku. Töö käigus selgus meil hämmastavaid mõtete kokkulangevusi, näiteks Kahni kõrgperioodi ehitiste ja Kuressaare lossi komparatiivsuse osas.

USAst tagasi tulles teadsin, kui palju võiks veel uurida, küsimusi oli tekkinud juurde. Kogutud materjal tundus aga „tuumalaenguna”, nii et see sai vormistatud uurimuslikuks reisikirjaks. Sellele lisaks käsitleb noor arhitektuuriteadlane Carl-Dag Lige arhitektide ja inseneride suhteid, millesse on objektiivselt sisse kirjutatud teatud pinged (2006. aasta Kahni päevade konverentsil Kuressaares jäi mulje, et probleem on lihtsalt mõnede inimeste „halvas iseloomus”). Ingrid Mald-Villand annab ülevaate „valge laeva ootamisest” ehk sellest, milline on Kahni kontserdilaeva ostu-idee hetkeseis. Pildimaterjal pärineb peamiselt kolmest allikast: Arne Maasik tegi kunst.ee tellimusel ja kulka finantseerimisel erakordselt mõjusa fotoseeria Kuressaare linnusest, suur hulk fotomaterjali pärineb Kahni arhiivist Philadelphiast, lisaks mu enda reisifotod. Keerukalt lihtsa kujunduse tegi ajakirjale Martin Pedanik. Tänan kunst.ee praegust peatoimetajat Andreas Trossekit, kes toetas igati Kahni pojalt Nathanielilt alguse saanud ideed.

Kahni erinumber, mis sai teoks tänu sellele, et kunst.ee hakkab ilmuma taas neli numbrit aastas, paneb ühtlasi punkti minu aktiivsele rollile kunstiajakirja valmimisel.