Pealelend: Karli Luik
Infrastruktuuri seosed arhitektuuri ja maastikuarhitektuuriga on meid alati huvitanud, eelkõige see, kuidas mõjutab loominguline lähenemine taristu olemust, mis on seotud pigem normide kui loova mõtlemisega.
Arhitektuuribüroo Salto osales juuli lõpul Venemaa maastikuarhitektuuri festivalil „Arhiseis” („Arhstojanije”), kuhu ehitasite maailma pikima batuudiraja. Mis festivaliga täpsemalt on tegu? Millist ideed kandis teie loodud installatsioon („Fast Track”)?
Karli Luik, arhitekt: Tegu on pika ajalooga arhitektuuriüritusega, mis toimub väikeses Nikola-Lenivetsi nimelises külas Kaluga oblastis, umbes 250 kilomeetri kaugusel Moskvast. Seekordne ettevõtmine oli juba viieteistkümnes.
Festival on alguse saanud tuntud vene skulptori Nikolai Polisski suurtest puust, okstest ja põhust tehtud objektidest, mida ta aegade jooksul on oma kodukohta rajanud. Ühemehe kodu-show’st on nüüdseks kasvanud võimas festival, kuhu paariks päevaks sõidab kohale tuhandeid inimesi. Peale maastikuarhitektuuri objektide loomise toimuvad ka kontserdid ja tantsuetendused. Viimasel kuuel aastal on festival olnud üsna rahvusvaheline ning sinna on igal aastal kutsutud kunstnikke ja arhitekte mitmelt maalt. Oma tööd on seal teostanud näiteks François Roche, tuntud hollandi maastikuarhitekt Adrian Geuze, soome arhitekt Sami Rintala, tuntud paberiarhitekt Aleksandr Brodski jpt. Sel aastal kutsuti uusi installatsioone rajama kolm bürood, lisaks meile kaks noort, kuid väga tuntud Vene bürood: Boris Bernaskoni ja Manipulazione Internazionale. Meid valiti välja seetõttu, et korraldajatele olid silma jäänud maanteemuuseum ja NO99 põhuteater, objektid, mis sulanduvad orgaaniliselt maastikku. Seekordne festivali teema oli „liikumise reeglid” või „liikumise märgid”. Seetõttu ei ehitanud me paviljoni, vaid tegelesime pigem liikumise ja selle võimalustega ehk pargi taristuga.
Infrastruktuuri seosed arhitektuuri ja maastikuarhitektuuriga on meid alati huvitanud, eelkõige see, kuidas mõjutab loominguline lähenemine taristu olemust, mis on seotud pigem normide kui loova mõtlemisega. Peaaegu kõik infrastruktuuri objektid kannavad humaanseid eesmärke, kuid on täiesti ignorantsed keskkonna suhtes. Meie installatsioon on teerada, mis on sillutatud vastu ootusi batuudiga. Pakkusime ühe teelõigu raames selle kasutajale võimaluse näha ümbrust teistmoodi: emotsionaalselt, kolmemõõtmeliselt ja kiirusel, mida üldjuhul kohmakas inimene looduses harilikult endale lubada ei saa. Tee ja kasutaja vastastikuse mõju tõttu saab rajast meedium külastaja ja looduse vahel. Peale külastajate, kes batuudil hüppamas käisid, valis selle oma esinemiskohaks ka mitu kohale kutsutud koreograafiatruppi. Praegu on batuudi rada 51 meetrit pikk, lühem kui planeeritud. Loodame, et korraldajad ehitavad selle järgmiste festivalide jaoks pikemaks.
Fotod: Karli Luik